Kevad ja riided

„Kas ma võin lühikeste pükstega minna?” küsis mu tütar, asutades minu vanematega kinno minema. Vastasin, et see ei oleks hea mõte. Sest soojakraade oli mõni üksik ainult. Ja kuigi mu vanemad ei karda, et laps külmetub (nende jaoks on normaalsus, et laps on terve ja nad on harjunud meie laste napi riietusega), on neile siiski oluline teiste inimeste arvamus. Vähemalt nii mina sellest aru saan. Nii ma tütrele seletasin. Et kui täiskasvanu näeb sellises napis riietuses last, siis ta arvab, et see laps on hoolitsuseta ja me ju ei taha, et meist niimoodi arvataks. Eks see üks trikiga teema ole, kui palju riideid on õige ja mida keegi millises olukorras vajab.

Mina muidu luban küll tütrel väheses riides käia. Sest tema immuunsüsteem on tugev. Ma ise olen arvanud, et kes iga päev kümme minutit külmetab, see ei haigestu naljalt kunagi külmetushaigustesse, sest immuunsüsteem on harjunud ja tuleb sellega toime (eeldusel, et inimene saab väärtuslikku toitu, meel on enamjaolt rõõmus ja rahulik ja ülejäänud ajal saab keha olla mõnusas soojuses). Minu ja tütre puhul see nii on. Võime külmas vees solberdada (mina küll ei taha) ja ei nohupoegagi. Tuul on meie sõber.

Aga võibla see pole ka nii päris ühene. Laste teine vanaema on rääkinud, et liigesed kardavad külma ja võivad külmast nõrgaks jääda, seepärast ei tohiks lühikeste pükstega jahedas olla. Tookord oli jutt õues trenni tegemisest. Ma ei tea, kas see liigeste jutt võib nii olla või on see negatiivse mõtte jõud (nagu see, et „külmetud ja jääd haigeks”). Ta kardab tuuleõhku ka ja ongi põhjust karta. Samas selge, et külm lihas on vigastustele vastuvõtlikum. Ma olen lootnud, et kui laps on oma kehaga kontaktis, siis ta teeb õiged otsused.

Aga „Vehkleja” meie lastele igatahes meeldis. (Sellest pisut pikemalt veidi hiljem eraldi.)

TJT