Me sõlmisime pojaga juba enne tahvli ostu kirjaliku
kokkuleppe, kus on sees, et muud asjad peavad tehtud olema ja ikka saab
arvutimängu ainult piiratud ajaks päevas. Selle kokkuleppe sõlmimine võttis
meil ka mitu kuud läbirääkimisi. Hea, et oli aega järele mõelda. Ja pärast tuli
veel hulka asju üle täpsustada, aga praeguseks ma olen sellega enam-vähem
rahul. Ikka tänu sellele, et mul on jõudu pojale piire seada ja visadust neid
hoida. Kui mu jõud jääks palgatöhe, siis seda jõudu ei oleks.
Praegu mul praktiliselt puudub vajadus pojaga pahandada. Tegelikult
ei ole ju karistustest ja pahandamistest kunagi head loota, aga kui kuidagi
muud moodi ei saa, siis jõuetus vihas me nii ju ikka teeme – pahandame ja
karistame, sest ei saa lasta kodust elu ja lapse saatust päris ilma meelevalda.
Nüüd on mul võimalik öelda, et kui selleks ajaks voodis ei ole, siis tulevad
arvutiaja miinused. Enne ma võisin rääkida, et meie kodus kehtib öörahu (tütar,
kes peab vara ärkama, peab saama pimeda vaikse toa puhkamiseks), töörahu (nt
koolitükkide tegemiseks ja viiuli harjutamiseks) ja söögirahu (söögilauas
arvutimängu jutte ei räägita ja kogu muu jutt püsigu viisakas, vaikne ja
sõbralik). Ühegiga neist piiridest pole kunagi varem nii lihtne olnud. Probleemid
muidugi jäävad. Nagu enamasti kõigil inimestel on mured, nii ka meie lastel. Kool
ja elu ei ole alati sellised, nagu sooviks, meil kõigil on isiksuslikke
pingeid, paha tuju ja meid omakorda mõjutavad ümbritsevate inimeste probleemid,
nende paha tuju ja muu piiratus. Probleemidega me tegeleme eraldi. Räägime,
palvetame, käime looduses jm. Aga lõpuks ometi hakkab nooremale ka kohale
jõudma, et ka tema peab oma käitumist piirama. Sest – nagu ma olen ka pojale
korduvalt öelnud, kui me ise end ei piira, piiratakse meid väljastpoolt, sest oleks
ikka kohutav küll, kui kõik inimesed lubaks endale mida iganes.
Mulle meenus ühe ämmaemanda jutt. Käisin esimest last
oodates beebikoolis ja too tundi läbi viiv ämmaemand rääkis, et kui me tahame,
et laps hakkaks edaspidi silmi pesema, siis tuleb sellega alustada varsti
pärast sündi. Varases eas ta harjub sellega ära. Millega iganes harjub. Internetis
on videosid vene isasdest, kes oma titasid külmakraadidega vette kastavad ja
nendega õues paljalt harjutusi teevad. Selles eas võtab keha seda normaalse
kogemusena ja töötab välja toimetuleku mehhanismid. Nii näen ka, et 8-aastasele
(ehk enne Rubiconi murret) arvuti ostmise lubamisel on veel üks eelis: praegu
minu reeglid ja piirid veel peavad, kuigi neid muidugi pannakse proovile. Samas
soovin, et ma varsti enam eriti mingeid piire panema ei peaks, lapsed on juba
piisavalt suured, et teavad ise, mis ja kuidas. Nii ma loodan ka seda, et poeg
õpib ära, kuidas oma elu korraldada, et ma viie aasta pärast ei peaks sellega
enam tegelema. Siis on nagunii igasugu mõjutusvahendeid üliväheseks jäänud ja
vanemlik sekkumine tuleb lõpetada.
Kusjuures ma ise olen selliste arengutega rahul (tegelikult
see ikka üllatab mind). Ma pole kunagi tahtnud lapsi jõuluvanade ja
päkkapikkudega ähvardada (et kui sa hea laps ei ole, siis ta kinki või kommi ei
too, laps ise on alati hea laps, ainult tema tegu võib olla tülikas ja ebamugav)
ja hoidunud igasugu sedalaadi kirjandusest (waldorflasteaedades õnneks on sama
arusaam, neid vanu seal ei käi). Esimesed seitse aastat oleme hoidnud oma lapsi
tavameediast eemal, nad on suhelnud põhiliselt teiste waldorfi perede lastega
ja seetõttu on neil mõnevõrra teine taust. Nii ei olnud mul varem selliseid
mõjutusvahendeid nagu praegu arvutipiirang, mis pealegi on aastaringne. See teeb
elu ikka palju lihtsamaks ja tulemus on mõnus kõigile. Koolitükid saavad ruttu tehtud ja tuba korda, kui siis saab arvutisse mängima. Tegelikult on ju ka
lapsel paha, kui ta elu kaosesse läheb, nii et tema on minu meelest esimene
võitjate seas.
Hiljem lisatud. Teise päeva hommikul mõtlesin sellele loole siin tagasi, et
uh, kui palju kontrolli energiat – kas ma siis selline ema tahtsingi olla? (Ei
tahtnud. Ja selliseid olukordi ka ei tahtnud.)
Pärastpoole jälle mõtlesin, et arvuti põhjustab muutusi ajus
ja käitumises ja nii noore inimese kogu olemuses, ja mitte inimlikkuse suunas. Seda
ma ka ju ei taha. Kuidas siis?
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar