„Vehkleja” ja „Mandariinid”

Kaks uut eesti filmi. Sõja ja selle järellainetuse teemal.

Käisin ka „Vehklejat” vaatamas, koos tütrega, kes soovis seda uuesti näha. Talle nii väga meeldis. Hästi puhas ja ilus film hästi koledatest asjadest. Tundub, et see võib olla parim viis noortele meie lähiajalugu tutvustada. Sündmused ja kontekstid on õiged, lugu just parajalt filmilik ja välja näeb ilus. Pojale meeldis kangesti võistluste stseen, kus väike eesti tüdruk võidab vehklemises pikka kasvu Moskva poissi. Oli emotsionaalselt vägev jah. Mõnda asja vanaema rääkis juurde ja mõnest asjast ta ei saanud päris aru, aga eks järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Täiskasvanud vaatajat võib häirida, et vehkleja Endel tuleb vangilaagrist tagasi nagu kahenädalaselt komandeeringult, ja et lapsed on nii ilusas riides kogu aeg (sündmustik toimub 1952.–53. aastal Haapsalus ja Leningradis). Minule nii sobib. Enam-vähem. Ongi juba aeg lasta mõni koledus tolmu koguma.

„Mandariine” vaatasime mõni nädal tagasi telekast. Võimas film ja puudutas ka poega, kes muidu kangesti innukalt internetis sõjamänge mängib. Laps peaks mingis vanuses ikka natuke aduma, mida sõda päriselt kaasa toob. Nojah. Maailmas praegu käimas olevatest sõdadest mina pole neile eriti rääkinud, sellist filmi näitan hea meelega. Mulle tundub, et uudistest ei saa laps neid perspektiive, mida ta hinge arengus selles vanuses vajab. Sellisest filmist võib saada küll. Pealegi on see film lihtsalt väga hästi tehtud. Ilusaid inimesi on hea vaadata ja neile on kerge kaasa tunda.

Soovitan kooliõpilastega vaadata nii ühte kui ka teist, meie lastele (9 ja 13) olid arusaadavad ja meeldisid väga.Täiskasvanu võiks ka ligi olla. Lastega on ju nii tore mõtteid vahetada.

TJT