Vanemate partnerlus

Ma omal ajal mõtlesin, kas lisada „Naised köögis” "Aasta ema" laul ka siia bloggi enda Aasta ema jm teemalise postituse lõppu, aga tundub, et parem ma teen sellest ikka uue postituse. See on lööv ja lõikav laul, ma olen seda mitu korda kuulanud ja ma tunnetan küll seda eesti elu, mille pinnalt see on võrsunud. Teistele kaasa elades ning oma kirgi ja kutsumusi kuulatades on mõned sellised variandid mul ka peast läbi käinud ja ma olen need kõrvale heitnud.

Samas ma olen ise väga tänulik, et järgisin omal ajal vanemate naiste soovitust ja jätsin valede meestega lapsed saamata. Minu praeguses arusaamises tähendab vale mees lapse isaks sellist, kes ei soovi osaleda tema kasvatamisel. Ma olen lapsest saati tahtnud koduperenaiseks ja (viie lapse) emaks saada (ühiskondlikult korrektseid „ametiplaane” oli ka alati, aga need vahetusid pidevalt). Ja ma asusin seda ema ja koduperenaise plaani ellu viima umbes 17-aastaselt, kui armumistega hakkas kaasnema ka lapsesaamise tung. Armumisi ikka oli, aga kõik need suured armumised ja kaasnevad suhtehakatused said hiljemalt aasta-paariga läbi, mõnikord ka seepärast, et meesterahval ei olnud minu laste isaks saamise plaani. Ilmselgelt ei olnud ka mina tol ajal emaduseks ja perenaiserolliks küps ja kõige rohkem harjutamist ongi vist olnud partneri rolliga, mis sellise valikuga väga ühemõtteliselt kaasneb. Kui ma tahan, et see mees saaks oma / meie laste kasvamisel toeks ja abiks olla, siis ma lihtsalt pean olema talle vähemalt talutav kaaslane (ja ma ennemuiste väga sageli parema meelega ei oleks olnud, iga laps teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea, nii et see on väga vinge enesekasvatuse koht olnud minu jaoks).

Elu on mind hoidnud, ma ei jäänud valedest meestest rasedaks, sest ma kindlasti oleksin selle lapse ilmale kandnud. Eks see olnud ka seotud mu kasvatusega, et abort ei ole hea. Ja ma olin täisealine ja tahtsin väga lapsi. Aga minu kasvatus ja eeskuju ütles, et lapsi on parem saada õige mehega. Esiteks lihtsalt on mugav, kui lastel on sama isa ja hulk küsimusi ja tülikaid olukordi langeb sellega ära. Teiseks on üks ikka palju vähem kui kaks ning üks pluss üks võib olla palju rohkem kui kaks. Küsimus on ikka palju laiem kui lihtsalt pere logistika jm lapsehoid. Meil on laste isaga väga erinevad anded ja arusaamised ning meie lapsed oleks jäänud väga paljust ilma, kui nad poleks saanud sellise isaga koos kasvada: nende anded oleks olulisel määral jäänud välja arendamata, paljud võimalused olemata, isa armastuse kogemisest rääkimata. Kolmandaks minu enda inimlikud arengulised vajadused. Minu arusaamises on ema töö kasvatada lapsed kuue-seitsme aastaseks, anda nad siis nö isale üle, et ta lapsed nö maailma viiks ja minna oma elu elama (laste kasvamist küll jätkuvalt kõrvalt toetades). Ma imetlen siiralt, mida kõike üksikemad suudavad, aga olen tänulik, et mina ei pea selliseid pingutusi tegema. Ma ei taha olla mees ega isa, ema- ja naiserollist piisab mulle täiesti. Vähem verd, higi ja pisaraid, rohkem õnne ja rahulolu. Ja ma väidaksin, et minu puhul see ikkagi lähtus mu enda targemate naistega arutelude tulemusel küpsenud otsusest leida oma laste isaks selline mees, kes on lastele toeks nende täiskasvanuikka jõudmiseni. No ja miks mitte ka edaspidi. Suguvõsa ja vanemate tugi on väga tore ka keskeas ja ma tänan, et saan jätkuvalt seda nautida. 

Üksikemadest ma tahan ka aru saada. Mõnel lihtsalt läheb nii. Eks neid mõistlikke mehi on vist vähem tõesti kui naisi ja igasugu eluolukordi tuleb ette ja me ei saa ju kellelegi ette heita, et nad endale lapse alles jätavad, isegi kui on näha, et suhtepool kisub lootusetult rappa (jah, mina oleksin ka nii valinud). Vahel kisubki rappa ja polegi (mõtet) midagi teha. Vahel tõesti polegi paremaid valikuid. Mina lihtsalt olen selle poolt, et lapsel oleks isa ja isapoolne suguvõsa ka, nii palju kui võimalik ja mõndagi oleneb siin ka naise valikutest, otsustest ja tegudest (samas loomulikult suur osa naisi polegi nii väga lastele orienteeritud ja see on ka arusaadav, elus on ju nii palju muudki, mis särtsu annab ja eks ilma lasteta ongi odavam ja mugavam neid teisi asju taga ajada).

Ja ma vist rõhutaksin veel üle, et see ühe mehega koos elamine ei ole üldse mugav ega lihtne valik olnud minu jaoks, aga minu jaoks see on pingutusi ja enesekasvatuse vaevu väärt olnud – mitte ainult selle pärast, et lastel on jätkuvalt võimalik oma hooliva isaga koos elada, vaid ka selle pärast, et ma ise olen seeläbi parem ja targem inimene (kumba pidi ka ei vaataks, mõlemad on olulised). Küsimus ei ole siis mitte ebamugavuste talumises, vaid olukordade muutmises selliseks, et võimalikult kõigil osalistel on hea olla. Paljus tähendab see iseenda muutmist. Ja ma ei pea silmas enda lõputut allutamist ja allaheitlikkust, sest pikemas perspektiivis ei too see mitte kellelegi õnne. Mina tahan ka ju oma potentsiaali piiridele jõuda ja ennast realiseerida (ja mitte ainult emana). See on igal tasandil keeruline olnud. Esiteks jõuda arusaamisele, mida ma igas konkreetses olukorras vajan, kes ma üldse olen, kelleks võiksin saada, ja teiseks taipamine, kuidas seda saab.

Nii et armumised armumisteks, praegusest keskealise perspektiivist vaadates tundub hea, et mu ema- ja koduperenaiseunistus sai teoks n-ö vanaaegse peremudeli järgi: üks mees, üks naine ja nende ühised lapsed. Siit tase edasi oleks päris abielu. Päris abielu on siis kahe inimese teadlik valik südame tasandil. Ma olen näinud, kuidas suurte laste vanemad abielludes õide puhkevad – see on imeilus ja liigutav ja hea on teada, et arenemisruumi on alati. Samas olen mina praegu lapsesaamise east väljas ja polnud kuidagi võimalik ära oodata, millal meie suhe sellisesse küpsusse jõuab, et seda annaks päris abieluks vormistada (lihtsalt paberit ei pidanud me vajalikuks, enda ees aus olemine on mulle oluline ja see tähendab muu hulgas hoiduda sellistest tühikargamistest nagu kellegi teise jaoks või paberi pärast abiellumine). Lapsed tuli saada tolles vanuses ja tolles küpsuses, mis meil sel hetkel võtta oli. Tänan selle eest, mis on ja seda ongi tegelikult täitsa palju. Teed minna on ka täitsa palju ja ma tänan ka selle võimaluse eest.

Hiljem lisatud. Nagu korduvalt varemgi on juhtunud, pean ma pärast mingi arvamise väljakirjutamist ühe öö ära magama, et näha pilti uues valguses ja asju teise nurga alt kokku võtta.

Selle aastaemanduse loo juures häirib mind kaks asja. Esiteks ema rolli mõistmine. Lihtsalt hea ema (kes võiks ka olla aasta ema tiitliga esile tõstetud) minu meelest hoolitseb selle eest, et tema lapse kõik arengulised vajadused saavad rahuldatud, ning kuivõrd see on üksikisikule liiga suur tükk teha, rajab ta oma lapse ümber toetava kogukonna. Suuremal lapsel võiks neid toetavaid hingi sugulaste ja treenerite ja teiste usaldusisikutega olla tosinajagu või rohkem. Väiksel lapsel peaks ka olema ikka rohkem kui üks hoolitseja, et ema saaks puhata ja olla heas vormis (ja soovi korral end ka muul moel realiseerida). Aga ma ei näe, et oleks nii oluline, et need lapse eest hoolitsejad oleksid lapse bioloogilised vanemad (või et need bioloogilised vanemad oleksid omavahel abielus). Väiksel lapsel võibki olla ainult naissoost hoolitsejaid ja need ei pea olema sugulased*. Oluline, et lapse keha, hinge ja vaimu eest on parimal viisil hoolt kantud. Selle eest ema vastutab ja lapse eluks tingimuste loomine algab juba tükk aega enne tema eostamist. (Ja sama oluline on, et keegi hoolitseks väikse lapse ema põhivajaduste täitmise eest.)

Aasta ema statuudi ehk abielulisuse oponendid rõhutavad üksikema kannatusi ja et need kannatused justkui peaks olema põhjuseks, miks aasta ema peaks pigem olema keegi üksikema, sest tema on ju rohkem pingutanud ja panustanud kui turvalises suhtes olev ema. Kannatused ongi kahtlemata suuremad ja võib küll olla, et üksikema teeb oma laste nimel rohkem tööd kui paarilisega elav ema, aga tulemus lapsele nii tema annete arengu toetamisel, turvalise kodu loomisel ja hinge arengus kui eeskujude mõttes võivad olla siiski pigem kehvemad kui kindlas kodus elaval lapsel. Sest ühe inimese võimalustel lihtsalt on piirid. Mis muidugi ei tähenda, et seesama üksikema ei võiks olla äärmiselt edukas võrgustiku loojana ning kui lapsel on piisavalt toetavaid täiskasvanud sugulasi või kasvõi ajalehekuulutuse peale leitud hoidja, siis ongi selle lapse kasvukeskkonnaga kõik hästi (minu meelest on täiesti normaalne, et võib armastada ka last, kes pole isegi su sugulane, tõeline armastus ei küsi selliste asjade nagu vereliini kohta, armastamine on lihtsalt üks inimeseks olemise viis). Mina annaksin ka sellisele emale aasta ema tiitli – mitte tema kannatuste, vaid saavutuse eest ja tõstaksin teda eeskujuna esile. Iseasi, et selliseid asju mõõta on lootusetult keeruline ja emaduses võistlemine ongi üks veider meelelahutus, nagu ka Kivirähk oma Päevalehe arvamuses sedastas. Meil lihtsalt ei ole see lapsele kogukonna või küla loomine nii üldlevinud kui võiks olla. Omaette nokitsemist ja „ise toimetulekut” peetakse kultuuriliselt justkui tunnustamise väärsemaks ja kannatusi meil kohati heroiseeritakse. Mina pean seda piiratuseks, mida ma endas soovin ületada.

Minu eeskuju hea ema olemisel on pigem minu emaema, kes pani aluse suure suguvõsa tekkele ja töötas kuni oma võimete lõpuni selle nimel, et me oleksime sugulastena üksteisele toeks, austaks igaüht sellisena nagu ta on ning mu vanaema tõesti panustas iga üksiku lapse ja lapselapse heaolusse nii, kuis sai ja oskas, ta oli äärmiselt töökas ja pühendunud. Ja andis mulle teele kaasa oma õpetuse, kuidas mehega hästi läbi saada. Suurepärane kokk oli ta ka. Ma arvan, et ta õpetas meile kõigile palju väärtuslikku harmoonilise koostoimimise ja maailmas toimetuleku kohta. Igaühel sellist vanaema ei ole, aga soovija saab eluülikoolis samuti seda vabaainena õppida.

* Veel hiljem lisatud. Soorollidest, kuigi selline käsitlus pole praegu üldse moes. Selle koha peal meenub mulle koht laulust, kus laulu nimitegelase laste isa ei talunud kolmikute kisa. Kas ma eksin väites, et mees talubki lapse kisa väga vähe? Mees pole selleks tehtud ning ta peaks saama rakendada oma tugevusi, mitte elada oma nõrkustes. Sedasama ma soovin ju ka endale – elada pigem oma tugevustes kui nõrkustes. Kui mina naisena väikelaste olekuid paremini talun ja näen, et teine selle kätte lihtsalt ära hangub, siis ma korraldan asjalood nii, et mees saaks vähema lapsekisaga elada. Traditsioonilistel rahvastel kasvavad väikelapsed naistega ja kõik on selle elukorraldusega rahul.

TJT

Väike võit

Saavutasin, et mu tütar soovis rohelist smuutit* terve suure tassitäie. Selles rohelises smuutis oli spinat, pirnipüree, banaan, kodune õunamahl ja vesi (äkki pooleks mahlaga?).

„Kui tore, et sulle maitseb roheline smuuti. Ma arvan, et roheline annab sulle jõudu teha rohkem neid asju, mida sa armastad!”

„Siis ma saan süüa rohkem rohelist smuutit!”

Naersime tükk aega. Nii tore, kui lapsel (parandus: 15-aastasel noorel) on samasugune huumorimeel kui mul endal. See on vastastikuse mõistmise alus.

* Punased smuutid on meil ammu menüüs olnud, kuid lastele ei ole seni sobinud, et ma sinna väikseimagi lehekese rohelist lisaks. Tegelikult ei meeldi ka mulle endale, et smuuti sees on punased ja rohelised toiduained koos, sest värv läheb inetuks ja maitse muutub ka minu jaoks liiga omapäraseks, seepärast teen neid pigem eraldi.

Smuutidest pajatan veidi pikemalt siin.

TJT

Edukate vanemate foorum vanemluse väärtustest

Kunagi ammu ma vaatasin presidendi vastuvõttu ja mõtisklesin, kellena mina seal võiksin olla. Eesrindlikku tuumateadlast ega sportlast ega kultuuritegelast minust selles elus vist enam ei saa ja paistab, et sellise prouat ka mitte. Siis mõtlesin (huumoriga ikka), et Aasta Ema tiitel läheks kõige lähemale ja olin rahul, et mingi väljund justkui ikka on ka minusuguste inimeste jaoks olemas. Ja et justkui mina olen ka selle kaudu riigi jaoks väärtuslik, see oli hea tunne.

Nüüd siis tuleb välja, et Aasta Ema tiitel jääb mul ka püüdmatuks, sest ma pole kunagi abielus olnud ja võimalik, et see nii jääbki. Meie kaks last on sündinud vabast suhtest (aga ikka ühe ja sama mehega, kellega me senimaale sama laua taga sööme ja üldise ühiskondliku arutelu foonil paistab, et on vaja lisada, et mingeid muid mehi pole kellelegi tutvustatud). Kusjuures minu suguvõsas on ikka olnud vabas kooselus elavaid paare ja neid ei peeta kuidagi vähem paarideks. Vähemalt mina ei pea ja minu vanemad ei ole mulle abiellumise survet avaldanud (jah, oma eelistusest, et me oleks abielus on nad paaril korral ammu väga delikaatselt teada andnud ja ma aktseptin sellist arusaama ja lähenemist). Mina ei ole tundnud end vähem suhtes olevat selle akti mittevormistamise tõttu ja olen igapäevaselt tänulik selle panuse eest, mida teine pool pere heaks teeb. Neid häid asju on ikka väga palju. Niimoodi saab elada ja enam-vähem kvaliteetselt lapsi kasvatada küll (et miks mõni asi paremini ei ole, siis need piirangud on ikka meie endi sees, ma pole sellele ka eriti mõelnud, kuivõrd laste jaoks oleks perekond ja nende kasvukeskkond kvaliteetsem, kui me oleksime vormikohaselt abielus).

Ma olen natuke üllatunud küll, et see abielunõue selle Aasta Ema statuudi juures on. Loen juba mitmendat päeva üksikemade ja vist ka muidu tublide emade kannatustest, mis neil on seoses oma võimaluste ja valikutega ja tunnen kaasa. Mingi osa ühiskonnast on mõnede valikute suhtes ikka kaunis tauniv; ma saan aru, et mõnele üksikemale on halvasti öeldud ja inimesi on halvasti koheldud, kuna need emad oma lapsi üksi kasvatavad – ja neil on raske niigi ja need kohtlemised põhjustavad uusi kannatusi. Seda ma usun, et neil on raske niigi. Mul ka oleks üksi väga raske ja palju head jääks olemata, kui lapsed neid häid asju oma isalt ei saaks. Minu kui ema ja ühe inimese võimalused on ikkagi piiratud. Ma olen alati seda meelt, et mu lastel võiks olla võimalikult rohkem suurepäraseid kasvamise eeskujusid ja toetavaid täiskasvanuid, sest ka kahe inimese võimalused on ikka ainult kahe inimese võimalused. Ma püüan oma lastele luua kasvamiseks selle küla ja kogukonna, millest Aafrika vanasõna jutustab, aga mitte sellest pole see sissekanne.

Vanarahva uurija Merili Metsvahi on välja toonud (Postimehe artikkel siin), et Eestis on 18. sajandil ka väljaspool abielu sündinud lapsi omaks võetud – kuigi tollest artiklist jäid välja viited kõigile nendele valusatele lauludele, kus vallaslastest pardikesed ja järvelillekesed said: vast on rohkemgi abieluväliseid lapsi, kelle käsi pole nii hästi käinud ja üks osa on ilmselt kohe hukatud ka. Igal juhul ma rõõmustasin seda artiklit lugedes, et me karmi põhjamaana selles osas oleme liberaalsemad, et need „teised” lapsed on ka vahel ikka vastuvõtmist leidnud. Et see võimalus on ikka olemas ja ammusest alal hoitud. Matriarhaat on äge, ma võtan selle.

Mulle meeldib, et pr Oviiri kommentaar praeguse arutelu algatas. Nüüd ma sain ka teada, et soomlastel ollagi kombeks riiklikult esile tuua korraga paarikümmet ema, muist üksikemad. Nii võiks meil ka olla, et esile tuuakse paljusid. Vene ajal oli kangelasema medal, mida vist jagati kõigile viie lapse emadele. Emadus ei ole ju mingi tippsport, et kuldmedali peaks ainult ühele kaela riputama ja pühendunud emasid ongi palju. 

Tuttav isa ja vanaisa arvas selle kohta, et ühe „parima” ema/isa valimine on üldse kummaline idee, sest erinevate laste kasvutingimuste konkreetsed eeldused ja vajadused on nii erinevad, et neid ei saa omavahel üldse võrrelda ja ma olen sellega päri. Nagu ka võimaliku vastulausega. Need erinevad väiksed tõed eksisteerivadki ühel ja samal ajal ja meie kõigi arvamisruumid on sama erinevad kui me ise. Sellelt pinnalt ei tähenda ühe ema esiletõstmine justkui midagi nii konkreetset selle kohta, kuidas parim vanemlus välja peaks nägema. See tuttav vanaisa pakub, et vanemluse arengule aitaks oluliselt enam kaasa, kui valida välja kümmekond edukat ja omavahel piisavalt erinevat lapsevanemat, kelle lood tõstetakse avalikkuse ette ja kes aasta otsa hoiaksid foorumites üleval eduka vanemluse ideid ja väärtusi ning toetaks teisi vanemaid nende pingutustes. Nii sünniks siis paljudest väikestest tõdedest suur tõde, mis võiks paika pidada paljude jaoks. Need käesoleva aasta vanemate foorumi eestvõtjad võiksid siis erinevates Eesti osades arutelurühmasid eest vedada ja internetis arvata jms. Ideena minu meelest enam väärt kui see praegune paraadlikum versioon, aga mulle on see tavaline Aasta Ema värk kah sobinud ja hea, et ikka midagi on. Ilmne, et saaks olla ka sisukam.

TJT

Üsna suhkruta, ikka magusalt

Ühel suuremal koosviibimisel tuli jutuks lastele suhkru lubamine või mitte. Üks ema ütles, et vanema lapsega ta stressas, noorematega võtab vabalt. Mina näen ka kolmandat võimalust: ei stressa, sest tõesti, koolilaps saab igalt poolt suhkruga maiuse kätte, aga enda poolt pakun pigem ilma suhkruta variante koos väikese õpetussõnaga, et kasuta palun teisi magustajaid või kui sa just muudmoodi ei saa, siis kodumoosi võib piiramatult süüa. Mett ja puuvilju ka. Ja smuutit, mis magusa kuldrenettidest tehtud õunamahlaga tuleb tõesti magus (smuutidest on veel siin ja siin.).

Ma teen õuna- ja pirnikeedised üldse ilma magustajateta, sest kuldrenett ja pirn on niigi magusad ja heas keldris seisavad keedised aprilli lõpuni – need moosid tehakse sügisel, kui ongi juba jahedam ja kelder on ka natuke jõudnud maha jahtuda. Valget klaari keedan-küpsetan ka, aga nii vähe, et see on kuldreneti ajaks juba söödud. Pohl aitab õunu-pirne säilitada. Vaarika- ja mustsõstramoosidesse ning ploomimoosi panen osalt steviat, sest vaarika, mustsõstra ja ploomi tugev maitse varjutavad stevia maitse ära. Mulle tundub stevia mõju neutraalne. Natuke panen suhkrut ka, sest eks me seda ju talvel tahame ikka ja parem siis juba süüa suhkrut moosi sees kui poekommis. Maasika keedumoos on seni olnud ainus, mis saab ainult suhkruga magustatud ja siis mitte pooleks, vaid umbes kilo suhkrut nelja-viie kilo maasikate kohta, mulle tundub piisav ja eks seda moosi võib siis lusikaga süüa, palju tahab, äkki mõni kasulik aine tuleb ka kaasa. Toormoosid on kõik ilma suhkruta. Neid kasutatakse peamiselt smuuti valmistamiseks ning magusast õunamahlast ja banaanist piisab täiesti. (Suhkrut ma ise üldiselt ei taha, peagu suhkruvaba elu annab hoopis teise, palju kaunima ja kvaliteetsema tunnetuse võimaluse, ja nii juba palju aastaid.)

Mina teen koogid, nii pannkoogid kui muud, enamasti ilma suhkruta, magustamiseks on soojale pannkoogile peale määritav mesi või moos. Kohupiimakoogis on natuke palmisuhkrut, aga soovijad söövad seda ka mee või moosiga. Mulle ja tütrele maitseb hästi selline maius, kus leotatud seemned-pähklid purustatakse ja segatakse kookosrasvaga, seda ma magustan leotatud datlitega. Muidu meile datlid eriti ei meeldi, aga selles ühenduses sobivad. Tütar minu nisu- ja suhkruvabade kookidega ei piirdu, tema küpsetised on ikka need klassikalised. Eks ta sööb vahel suhkruga poekomme ka, aga kui see on ainult vahel, siis tundub, et ta keha tuleb sellega toime. Meie lastel üldiselt ei ole immuunsusega probleeme, viirushaigusi põetakse harva ja kergelt ning ma pean seda osalt just teadlikuma söömise teeneks.

Kommi pakun umbes kuus nädalat talvise pööripäeva ümber, šokolaadi kingitakse lastele vahel ikka, nt tunnistuste jagamise aegu ja vahel muidu ka, aga nad söövad selle ära pikema aja jooksul vähehaaval, nii et sellest nähtavat jama eriti ei ole. Pikematel loodusepäevadel on ka mingi suhkruga maius tavaliselt kaasas, pigem šokolaad, aga kuidas juhtub. Midagi magusat igatahes on ja alati ei satu see kõige tervislikum valik olema.

Peamiselt me joome vett ja taimeteed (mõnikord meega), vahel juuakse ka piima ja õunamahla. Limonaadi ega suhkruga siirupijooke pole kunagi valikus olnud, välja arvatud paaril laste sünnipäeval. Kui see on eluaeg olnud normaalsus, siis nii lihtsalt on ja ei tulegi pähe muud tahta. Eks nad teiste sünnipäevadel ka on vahel limonaadi joonud ja las nad siis rõõmustada selle üle, kuid meie magusamaias poeg on ka sünnipäevalt tulles suurt janu kurtnud, sest pakuti ainult limonaadi, tema oleks jooksmise ja müramise peale ikka vett vajanud ja tundis ennast seetõttu kaunis halvasti. 

Kui me tuleme kusagilt suuremalt peolt ja oleme suhkruga tehtud kooki söönud (jah, mina ka), siis järgmisel hommikul pakun suhkrupohmaka vastu musta pässiku ehk kasekäsna teed. Minul taastab see kohe hea enesetunde. Kui kõik need vanainimesed, kes arvavad, et lastele peab suhkrut andma (sest aju vajab vms), oleks ise kogenud, mis tunne on elada üsna suhkruvabalt, siis nad jätaks lastele kommid pakkumata. Suhkruga elu oli vanasti ainus normaalsus, nagu ilmselt ka sellega kaasnev kehvem enesetunne ja sellest lähtuvalt veel mida iganes (vingumist ja suutlikkuse probleeme nt). Praegu on õnneks uued võimalused ja ma olen nende eest südamest tänulik ja soovitan kõigil kahtlejatel ise oma nahal ära proovida, kui hea võib ka elu olla (see küll ei tundu nii esimestel kuudel suhkrust võõrutamise ajal).

Kõige suurem viga, mis ma laste toitmisel olen teinud, on ilmselt see, kui panin poja pudrule titana suhkrut ja kujundasin tal sellega suhkrusõltuvuse.  Ma soovitaksin sellist tegu kõigil vältida. Ma annan endale selle rumaluse andeks, eks mul olnud väga vaja teda osaliselt võõrutada ja tol hetkel ma seda paremini ei osanud. (Mul oli rinnapiima palju ja seda tuli hooga, lapsed üldse ei tahtnud mitte mingi lisatoidu peale minna, aga aastaid suurte / aktiivsete laste imetamist on emale kurnav; esimese lapsega olin kannatlikum, aga teisega mitte nii väga ja rinnapiima pärast tülitsemist ma ka välja ei kannatanud.) See poja praegune mõningane suhkrusõltuvus on vahel lausa tülikas, sest suhkrusöömine toob tal käitumisprobleeme. Nüüdseks, 11-aastaselt ta on õnneks sellest ka ise tunnetuslikult aru saanud ja valib enamasti teadlikult mee, aga muidugi mitte alati.

TJT

Heameelekoolitus

Ega ma eriti kergelt ei tunnista, et ma oleksin laste kaudu eriti muutunud, sest eks ma olnud ju ennegi peagu et jumalik olend ja tubli blogilugeja usub tõsimeelselt igat sõna, mis siin kirjas on (oh, kuidas ma ise ei salli tubli olemist, aga teistele on see lubatud). Seda üht asja olen ikka märganud, et ma märkan enda pahameelesid ja püüan nendest võitu saada.

Minu lapsepõlves oli tavaks karistada last pahameelega, kui ta vähekenegi midagi teistmoodi tegi või arvas. Õpetajatel oli kombeks halvustada last rumalate küsimuste eest ja ega me muidugi eriti midagi küsinudki, vähemalt mitte raamist välja; mõni üksik söandas õpetajaid provotseerida, ülejäänud püüdsid pigem märkamatuks jääda või eraldasid end olukorrast seina taha. Laitmine ja halvakspanu sobis hästi ka paljudesse koolivälistesse olukordadesse, kus last oli vaja suunata õigemale elule. Ega päris kogu elu nüüd ka selles raamistikus ei kulgenud, aga halvakspanu oli selgelt liiga palju. Õige määr oleks null. Inimesel on tegelikult lubatud olla nii rumal ja saamatu kui iganes ja ta kannatab ise selle tagajärgede all juba niigi piisavalt, üldse ei ole vaja seda koormat raskemaks muuta. Elu oleks päris palju mõnusam, kui igaüks vaataks, kuidas oma elu rõõmsamaks muuta ja jätaks teised rahule.

Aga rumala, saamatu või lihtsalt teistsuguse halvakspanu on mulle siiski sisse kasvanud ja sellega on raske toime tulla. Selle hoiaku muutmisele on suunatud üsna suur osa mu enesele suunatud tähelepanust ja midagi sellega seonduvat on sageli mu jalutuskäikude teemaks. Eelkõige on siis teemaks õppida ennast armastama ja hindama kõiges oma piiratuses, märgates oma häbi enda käitumiste pärast ja endale andestamises.

...

[praegu rohkem ei tule, aga ma loodan, et mõne päeva jooksul järgneb, sest midagi on siin väga pooleli, tunne on, nagu oleks mingi avastus teel, tänan kaasa mõtlemast!]