Vanemate partnerlus

Ma omal ajal mõtlesin, kas lisada „Naised köögis” "Aasta ema" laul ka siia bloggi enda Aasta ema jm teemalise postituse lõppu, aga tundub, et parem ma teen sellest ikka uue postituse. See on lööv ja lõikav laul, ma olen seda mitu korda kuulanud ja ma tunnetan küll seda eesti elu, mille pinnalt see on võrsunud. Teistele kaasa elades ning oma kirgi ja kutsumusi kuulatades on mõned sellised variandid mul ka peast läbi käinud ja ma olen need kõrvale heitnud.

Samas ma olen ise väga tänulik, et järgisin omal ajal vanemate naiste soovitust ja jätsin valede meestega lapsed saamata. Minu praeguses arusaamises tähendab vale mees lapse isaks sellist, kes ei soovi osaleda tema kasvatamisel. Ma olen lapsest saati tahtnud koduperenaiseks ja (viie lapse) emaks saada (ühiskondlikult korrektseid „ametiplaane” oli ka alati, aga need vahetusid pidevalt). Ja ma asusin seda ema ja koduperenaise plaani ellu viima umbes 17-aastaselt, kui armumistega hakkas kaasnema ka lapsesaamise tung. Armumisi ikka oli, aga kõik need suured armumised ja kaasnevad suhtehakatused said hiljemalt aasta-paariga läbi, mõnikord ka seepärast, et meesterahval ei olnud minu laste isaks saamise plaani. Ilmselgelt ei olnud ka mina tol ajal emaduseks ja perenaiserolliks küps ja kõige rohkem harjutamist ongi vist olnud partneri rolliga, mis sellise valikuga väga ühemõtteliselt kaasneb. Kui ma tahan, et see mees saaks oma / meie laste kasvamisel toeks ja abiks olla, siis ma lihtsalt pean olema talle vähemalt talutav kaaslane (ja ma ennemuiste väga sageli parema meelega ei oleks olnud, iga laps teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea, nii et see on väga vinge enesekasvatuse koht olnud minu jaoks).

Elu on mind hoidnud, ma ei jäänud valedest meestest rasedaks, sest ma kindlasti oleksin selle lapse ilmale kandnud. Eks see olnud ka seotud mu kasvatusega, et abort ei ole hea. Ja ma olin täisealine ja tahtsin väga lapsi. Aga minu kasvatus ja eeskuju ütles, et lapsi on parem saada õige mehega. Esiteks lihtsalt on mugav, kui lastel on sama isa ja hulk küsimusi ja tülikaid olukordi langeb sellega ära. Teiseks on üks ikka palju vähem kui kaks ning üks pluss üks võib olla palju rohkem kui kaks. Küsimus on ikka palju laiem kui lihtsalt pere logistika jm lapsehoid. Meil on laste isaga väga erinevad anded ja arusaamised ning meie lapsed oleks jäänud väga paljust ilma, kui nad poleks saanud sellise isaga koos kasvada: nende anded oleks olulisel määral jäänud välja arendamata, paljud võimalused olemata, isa armastuse kogemisest rääkimata. Kolmandaks minu enda inimlikud arengulised vajadused. Minu arusaamises on ema töö kasvatada lapsed kuue-seitsme aastaseks, anda nad siis nö isale üle, et ta lapsed nö maailma viiks ja minna oma elu elama (laste kasvamist küll jätkuvalt kõrvalt toetades). Ma imetlen siiralt, mida kõike üksikemad suudavad, aga olen tänulik, et mina ei pea selliseid pingutusi tegema. Ma ei taha olla mees ega isa, ema- ja naiserollist piisab mulle täiesti. Vähem verd, higi ja pisaraid, rohkem õnne ja rahulolu. Ja ma väidaksin, et minu puhul see ikkagi lähtus mu enda targemate naistega arutelude tulemusel küpsenud otsusest leida oma laste isaks selline mees, kes on lastele toeks nende täiskasvanuikka jõudmiseni. No ja miks mitte ka edaspidi. Suguvõsa ja vanemate tugi on väga tore ka keskeas ja ma tänan, et saan jätkuvalt seda nautida. 

Üksikemadest ma tahan ka aru saada. Mõnel lihtsalt läheb nii. Eks neid mõistlikke mehi on vist vähem tõesti kui naisi ja igasugu eluolukordi tuleb ette ja me ei saa ju kellelegi ette heita, et nad endale lapse alles jätavad, isegi kui on näha, et suhtepool kisub lootusetult rappa (jah, mina oleksin ka nii valinud). Vahel kisubki rappa ja polegi (mõtet) midagi teha. Vahel tõesti polegi paremaid valikuid. Mina lihtsalt olen selle poolt, et lapsel oleks isa ja isapoolne suguvõsa ka, nii palju kui võimalik ja mõndagi oleneb siin ka naise valikutest, otsustest ja tegudest (samas loomulikult suur osa naisi polegi nii väga lastele orienteeritud ja see on ka arusaadav, elus on ju nii palju muudki, mis särtsu annab ja eks ilma lasteta ongi odavam ja mugavam neid teisi asju taga ajada).

Ja ma vist rõhutaksin veel üle, et see ühe mehega koos elamine ei ole üldse mugav ega lihtne valik olnud minu jaoks, aga minu jaoks see on pingutusi ja enesekasvatuse vaevu väärt olnud – mitte ainult selle pärast, et lastel on jätkuvalt võimalik oma hooliva isaga koos elada, vaid ka selle pärast, et ma ise olen seeläbi parem ja targem inimene (kumba pidi ka ei vaataks, mõlemad on olulised). Küsimus ei ole siis mitte ebamugavuste talumises, vaid olukordade muutmises selliseks, et võimalikult kõigil osalistel on hea olla. Paljus tähendab see iseenda muutmist. Ja ma ei pea silmas enda lõputut allutamist ja allaheitlikkust, sest pikemas perspektiivis ei too see mitte kellelegi õnne. Mina tahan ka ju oma potentsiaali piiridele jõuda ja ennast realiseerida (ja mitte ainult emana). See on igal tasandil keeruline olnud. Esiteks jõuda arusaamisele, mida ma igas konkreetses olukorras vajan, kes ma üldse olen, kelleks võiksin saada, ja teiseks taipamine, kuidas seda saab.

Nii et armumised armumisteks, praegusest keskealise perspektiivist vaadates tundub hea, et mu ema- ja koduperenaiseunistus sai teoks n-ö vanaaegse peremudeli järgi: üks mees, üks naine ja nende ühised lapsed. Siit tase edasi oleks päris abielu. Päris abielu on siis kahe inimese teadlik valik südame tasandil. Ma olen näinud, kuidas suurte laste vanemad abielludes õide puhkevad – see on imeilus ja liigutav ja hea on teada, et arenemisruumi on alati. Samas olen mina praegu lapsesaamise east väljas ja polnud kuidagi võimalik ära oodata, millal meie suhe sellisesse küpsusse jõuab, et seda annaks päris abieluks vormistada (lihtsalt paberit ei pidanud me vajalikuks, enda ees aus olemine on mulle oluline ja see tähendab muu hulgas hoiduda sellistest tühikargamistest nagu kellegi teise jaoks või paberi pärast abiellumine). Lapsed tuli saada tolles vanuses ja tolles küpsuses, mis meil sel hetkel võtta oli. Tänan selle eest, mis on ja seda ongi tegelikult täitsa palju. Teed minna on ka täitsa palju ja ma tänan ka selle võimaluse eest.

Hiljem lisatud. Nagu korduvalt varemgi on juhtunud, pean ma pärast mingi arvamise väljakirjutamist ühe öö ära magama, et näha pilti uues valguses ja asju teise nurga alt kokku võtta.

Selle aastaemanduse loo juures häirib mind kaks asja. Esiteks ema rolli mõistmine. Lihtsalt hea ema (kes võiks ka olla aasta ema tiitliga esile tõstetud) minu meelest hoolitseb selle eest, et tema lapse kõik arengulised vajadused saavad rahuldatud, ning kuivõrd see on üksikisikule liiga suur tükk teha, rajab ta oma lapse ümber toetava kogukonna. Suuremal lapsel võiks neid toetavaid hingi sugulaste ja treenerite ja teiste usaldusisikutega olla tosinajagu või rohkem. Väiksel lapsel peaks ka olema ikka rohkem kui üks hoolitseja, et ema saaks puhata ja olla heas vormis (ja soovi korral end ka muul moel realiseerida). Aga ma ei näe, et oleks nii oluline, et need lapse eest hoolitsejad oleksid lapse bioloogilised vanemad (või et need bioloogilised vanemad oleksid omavahel abielus). Väiksel lapsel võibki olla ainult naissoost hoolitsejaid ja need ei pea olema sugulased*. Oluline, et lapse keha, hinge ja vaimu eest on parimal viisil hoolt kantud. Selle eest ema vastutab ja lapse eluks tingimuste loomine algab juba tükk aega enne tema eostamist. (Ja sama oluline on, et keegi hoolitseks väikse lapse ema põhivajaduste täitmise eest.)

Aasta ema statuudi ehk abielulisuse oponendid rõhutavad üksikema kannatusi ja et need kannatused justkui peaks olema põhjuseks, miks aasta ema peaks pigem olema keegi üksikema, sest tema on ju rohkem pingutanud ja panustanud kui turvalises suhtes olev ema. Kannatused ongi kahtlemata suuremad ja võib küll olla, et üksikema teeb oma laste nimel rohkem tööd kui paarilisega elav ema, aga tulemus lapsele nii tema annete arengu toetamisel, turvalise kodu loomisel ja hinge arengus kui eeskujude mõttes võivad olla siiski pigem kehvemad kui kindlas kodus elaval lapsel. Sest ühe inimese võimalustel lihtsalt on piirid. Mis muidugi ei tähenda, et seesama üksikema ei võiks olla äärmiselt edukas võrgustiku loojana ning kui lapsel on piisavalt toetavaid täiskasvanud sugulasi või kasvõi ajalehekuulutuse peale leitud hoidja, siis ongi selle lapse kasvukeskkonnaga kõik hästi (minu meelest on täiesti normaalne, et võib armastada ka last, kes pole isegi su sugulane, tõeline armastus ei küsi selliste asjade nagu vereliini kohta, armastamine on lihtsalt üks inimeseks olemise viis). Mina annaksin ka sellisele emale aasta ema tiitli – mitte tema kannatuste, vaid saavutuse eest ja tõstaksin teda eeskujuna esile. Iseasi, et selliseid asju mõõta on lootusetult keeruline ja emaduses võistlemine ongi üks veider meelelahutus, nagu ka Kivirähk oma Päevalehe arvamuses sedastas. Meil lihtsalt ei ole see lapsele kogukonna või küla loomine nii üldlevinud kui võiks olla. Omaette nokitsemist ja „ise toimetulekut” peetakse kultuuriliselt justkui tunnustamise väärsemaks ja kannatusi meil kohati heroiseeritakse. Mina pean seda piiratuseks, mida ma endas soovin ületada.

Minu eeskuju hea ema olemisel on pigem minu emaema, kes pani aluse suure suguvõsa tekkele ja töötas kuni oma võimete lõpuni selle nimel, et me oleksime sugulastena üksteisele toeks, austaks igaüht sellisena nagu ta on ning mu vanaema tõesti panustas iga üksiku lapse ja lapselapse heaolusse nii, kuis sai ja oskas, ta oli äärmiselt töökas ja pühendunud. Ja andis mulle teele kaasa oma õpetuse, kuidas mehega hästi läbi saada. Suurepärane kokk oli ta ka. Ma arvan, et ta õpetas meile kõigile palju väärtuslikku harmoonilise koostoimimise ja maailmas toimetuleku kohta. Igaühel sellist vanaema ei ole, aga soovija saab eluülikoolis samuti seda vabaainena õppida.

* Veel hiljem lisatud. Soorollidest, kuigi selline käsitlus pole praegu üldse moes. Selle koha peal meenub mulle koht laulust, kus laulu nimitegelase laste isa ei talunud kolmikute kisa. Kas ma eksin väites, et mees talubki lapse kisa väga vähe? Mees pole selleks tehtud ning ta peaks saama rakendada oma tugevusi, mitte elada oma nõrkustes. Sedasama ma soovin ju ka endale – elada pigem oma tugevustes kui nõrkustes. Kui mina naisena väikelaste olekuid paremini talun ja näen, et teine selle kätte lihtsalt ära hangub, siis ma korraldan asjalood nii, et mees saaks vähema lapsekisaga elada. Traditsioonilistel rahvastel kasvavad väikelapsed naistega ja kõik on selle elukorraldusega rahul.

TJT