Ega ma eriti kergelt ei tunnista, et ma oleksin laste kaudu eriti muutunud, sest eks ma olnud ju ennegi peagu et jumalik olend ja tubli blogilugeja usub tõsimeelselt igat sõna, mis siin kirjas on (oh, kuidas ma ise ei salli tubli olemist, aga teistele on see lubatud). Seda üht asja olen ikka märganud, et ma märkan enda pahameelesid ja püüan nendest võitu saada.
Minu lapsepõlves oli tavaks karistada last pahameelega, kui
ta vähekenegi midagi teistmoodi tegi või arvas. Õpetajatel oli kombeks halvustada
last rumalate küsimuste eest ja ega me muidugi eriti midagi küsinudki, vähemalt
mitte raamist välja; mõni üksik söandas õpetajaid provotseerida, ülejäänud
püüdsid pigem märkamatuks jääda või eraldasid end olukorrast seina taha. Laitmine
ja halvakspanu sobis hästi ka paljudesse koolivälistesse olukordadesse, kus
last oli vaja suunata õigemale elule. Ega päris kogu elu nüüd ka selles
raamistikus ei kulgenud, aga halvakspanu oli selgelt liiga palju. Õige määr
oleks null. Inimesel on tegelikult lubatud olla nii rumal ja saamatu kui iganes
ja ta kannatab ise selle tagajärgede all juba niigi piisavalt, üldse ei ole
vaja seda koormat raskemaks muuta. Elu oleks päris palju mõnusam, kui igaüks vaataks,
kuidas oma elu rõõmsamaks muuta ja jätaks teised rahule.
Aga rumala, saamatu või lihtsalt teistsuguse halvakspanu on
mulle siiski sisse kasvanud ja sellega on raske toime tulla. Selle hoiaku muutmisele
on suunatud üsna suur osa mu enesele suunatud tähelepanust ja midagi sellega
seonduvat on sageli mu jalutuskäikude teemaks. Eelkõige on siis teemaks õppida
ennast armastama ja hindama kõiges oma piiratuses, märgates oma häbi enda
käitumiste pärast ja endale andestamises.
...
[praegu rohkem ei tule, aga ma loodan, et mõne päeva jooksul
järgneb, sest midagi on siin väga pooleli, tunne on, nagu oleks mingi avastus
teel, tänan kaasa mõtlemast!]
6 kommentaari:
põnevil ja ootan järge :)
Aitäh!
Seni on kas liiga väiksed või liiga isiklikud taipamised tulnud. Kaalun just, kas peaks selle pooliku postituse siiski mustanditesse tagasi tõmbama. Isiklike asjade väljapanemiseks ma pean nendest kõigepealt mingile maale välja kasvama ja see võtab vahel kaua aega (sellised postitused jäävad tavaliselt avaldamata). Või siis pean nendesse nii sisse kasvama, et iga tuulehoog enam ei kõigutaks. Ka see võib aega võtta.
Ma ka ootan järge, aga väga kannatlikult. See on ju protsess ja võtab aega. Aga kui kunagi selgem saab, siis kirjuta:)
Ingrid, su kommentaar seisab mul tärniga tähistatult juba tükk aega postkastis. Ma näen seda ja mõtisklen vahel selle üle, aga vastamiseni kuidagi ei jõua. Ma arvan, et ma selle postitusega jõudsin lihtsalt kokkuvõtliku küsimuseni, millest kogu see blogi siin ligemale 11 aastat juba pajatab.
Ma arvan, et vastus ja kogu postituse lõpetus on see, et vähem mõtiskleda, rohkem elada: võimalikult teadlikumalt ja suurema kohaloluga. Minu puhul lisandub siia veel omajagu enesekasvatust. Ja see kõik väljendub miljonites pisiasjades, mida ükshaaval kirja panna kunagi ei jõuaks, aga mis kokku loovad terviku ja elukeskkonna ka paljude teiste jaoks.
Kuu aega tagasi olen sellise vastusejupi kirjutanud.
Kui väga lühidalt ja kokkuvõtlikult nimetada, siis minu heameelekoolitus tähendab seda, et ma olen aastaid praktiseerinud seda tehnikat, et teeskle, et sul on hästi, keskendu nendele positiivsetele tunnetele, mida sa soovid tunda ja siis hakkab paremini minema. Ma teesklen siin oma heaolu lausa suurejooneliselt koos hulga rahvaga ja mine tea, äkki mõjub ka. Samal ajal püüan end kõrvalt jälgida, ja kui miski nii hea pole, siis vaatan, mida sellega teha annab. Meeleolu ja mõnusa enesetunde jaoks on hea süüa tervislikult ning abiks on ka nt liblikmassaaž ja õietilgad ja lilleveed jms.
Probleemi- ja valukohti arutan tunduvalt väiksemas ringis ja sihin täpselt oma küsimusi, et võimalikult juurmiselt saaks ka lahendused tulla. Endas ja oma olukorras aitab selgust saada kirjutamine, aga ka lihtsalt naistejutud arukate inimestega.
See heameelekoolitus on pigem mulle endale kui lastele suunatud, aga kaudselt mõjutab see kõiki, kes minuga kokku puutuvad. Mis lastesse puutub, siis püüan pigem heale tähelepanu suunata: tunnustamine ja toetamine kõigepealt. Aga muidugi mitte ainult, piiramise ja muu ausa tagasisideta ikka ei saa.
Veel varasem vastusejupike.
Ma soovitan lastel mitte anda enda tegevusele kriitilisi hinnanguid, sellest pole midagi, kui pilt ei tule nii ilus kui tahaks ja vahel võib endale ka äpardusi lubada. Ja kui midagi hästi läheb, siis tasub end tunnustada. Ma arvan, et igal sajal juhul see pole hea plaan, sest saamatud uhkustajad ei meeldi ju kellelegi, aga meie peres, kus soorituse standardid on kõigil kõrgevõitu ja enesehinnang pigem madalavõitu, on see üldkokkuvõttes toetav ja edasiviiv suhtumine.
Postita kommentaar