Üsna suhkruta, ikka magusalt

Ühel suuremal koosviibimisel tuli jutuks lastele suhkru lubamine või mitte. Üks ema ütles, et vanema lapsega ta stressas, noorematega võtab vabalt. Mina näen ka kolmandat võimalust: ei stressa, sest tõesti, koolilaps saab igalt poolt suhkruga maiuse kätte, aga enda poolt pakun pigem ilma suhkruta variante koos väikese õpetussõnaga, et kasuta palun teisi magustajaid või kui sa just muudmoodi ei saa, siis kodumoosi võib piiramatult süüa. Mett ja puuvilju ka. Ja smuutit, mis magusa kuldrenettidest tehtud õunamahlaga tuleb tõesti magus (smuutidest on veel siin ja siin.).

Ma teen õuna- ja pirnikeedised üldse ilma magustajateta, sest kuldrenett ja pirn on niigi magusad ja heas keldris seisavad keedised aprilli lõpuni – need moosid tehakse sügisel, kui ongi juba jahedam ja kelder on ka natuke jõudnud maha jahtuda. Valget klaari keedan-küpsetan ka, aga nii vähe, et see on kuldreneti ajaks juba söödud. Pohl aitab õunu-pirne säilitada. Vaarika- ja mustsõstramoosidesse ning ploomimoosi panen osalt steviat, sest vaarika, mustsõstra ja ploomi tugev maitse varjutavad stevia maitse ära. Mulle tundub stevia mõju neutraalne. Natuke panen suhkrut ka, sest eks me seda ju talvel tahame ikka ja parem siis juba süüa suhkrut moosi sees kui poekommis. Maasika keedumoos on seni olnud ainus, mis saab ainult suhkruga magustatud ja siis mitte pooleks, vaid umbes kilo suhkrut nelja-viie kilo maasikate kohta, mulle tundub piisav ja eks seda moosi võib siis lusikaga süüa, palju tahab, äkki mõni kasulik aine tuleb ka kaasa. Toormoosid on kõik ilma suhkruta. Neid kasutatakse peamiselt smuuti valmistamiseks ning magusast õunamahlast ja banaanist piisab täiesti. (Suhkrut ma ise üldiselt ei taha, peagu suhkruvaba elu annab hoopis teise, palju kaunima ja kvaliteetsema tunnetuse võimaluse, ja nii juba palju aastaid.)

Mina teen koogid, nii pannkoogid kui muud, enamasti ilma suhkruta, magustamiseks on soojale pannkoogile peale määritav mesi või moos. Kohupiimakoogis on natuke palmisuhkrut, aga soovijad söövad seda ka mee või moosiga. Mulle ja tütrele maitseb hästi selline maius, kus leotatud seemned-pähklid purustatakse ja segatakse kookosrasvaga, seda ma magustan leotatud datlitega. Muidu meile datlid eriti ei meeldi, aga selles ühenduses sobivad. Tütar minu nisu- ja suhkruvabade kookidega ei piirdu, tema küpsetised on ikka need klassikalised. Eks ta sööb vahel suhkruga poekomme ka, aga kui see on ainult vahel, siis tundub, et ta keha tuleb sellega toime. Meie lastel üldiselt ei ole immuunsusega probleeme, viirushaigusi põetakse harva ja kergelt ning ma pean seda osalt just teadlikuma söömise teeneks.

Kommi pakun umbes kuus nädalat talvise pööripäeva ümber, šokolaadi kingitakse lastele vahel ikka, nt tunnistuste jagamise aegu ja vahel muidu ka, aga nad söövad selle ära pikema aja jooksul vähehaaval, nii et sellest nähtavat jama eriti ei ole. Pikematel loodusepäevadel on ka mingi suhkruga maius tavaliselt kaasas, pigem šokolaad, aga kuidas juhtub. Midagi magusat igatahes on ja alati ei satu see kõige tervislikum valik olema.

Peamiselt me joome vett ja taimeteed (mõnikord meega), vahel juuakse ka piima ja õunamahla. Limonaadi ega suhkruga siirupijooke pole kunagi valikus olnud, välja arvatud paaril laste sünnipäeval. Kui see on eluaeg olnud normaalsus, siis nii lihtsalt on ja ei tulegi pähe muud tahta. Eks nad teiste sünnipäevadel ka on vahel limonaadi joonud ja las nad siis rõõmustada selle üle, kuid meie magusamaias poeg on ka sünnipäevalt tulles suurt janu kurtnud, sest pakuti ainult limonaadi, tema oleks jooksmise ja müramise peale ikka vett vajanud ja tundis ennast seetõttu kaunis halvasti. 

Kui me tuleme kusagilt suuremalt peolt ja oleme suhkruga tehtud kooki söönud (jah, mina ka), siis järgmisel hommikul pakun suhkrupohmaka vastu musta pässiku ehk kasekäsna teed. Minul taastab see kohe hea enesetunde. Kui kõik need vanainimesed, kes arvavad, et lastele peab suhkrut andma (sest aju vajab vms), oleks ise kogenud, mis tunne on elada üsna suhkruvabalt, siis nad jätaks lastele kommid pakkumata. Suhkruga elu oli vanasti ainus normaalsus, nagu ilmselt ka sellega kaasnev kehvem enesetunne ja sellest lähtuvalt veel mida iganes (vingumist ja suutlikkuse probleeme nt). Praegu on õnneks uued võimalused ja ma olen nende eest südamest tänulik ja soovitan kõigil kahtlejatel ise oma nahal ära proovida, kui hea võib ka elu olla (see küll ei tundu nii esimestel kuudel suhkrust võõrutamise ajal).

Kõige suurem viga, mis ma laste toitmisel olen teinud, on ilmselt see, kui panin poja pudrule titana suhkrut ja kujundasin tal sellega suhkrusõltuvuse.  Ma soovitaksin sellist tegu kõigil vältida. Ma annan endale selle rumaluse andeks, eks mul olnud väga vaja teda osaliselt võõrutada ja tol hetkel ma seda paremini ei osanud. (Mul oli rinnapiima palju ja seda tuli hooga, lapsed üldse ei tahtnud mitte mingi lisatoidu peale minna, aga aastaid suurte / aktiivsete laste imetamist on emale kurnav; esimese lapsega olin kannatlikum, aga teisega mitte nii väga ja rinnapiima pärast tülitsemist ma ka välja ei kannatanud.) See poja praegune mõningane suhkrusõltuvus on vahel lausa tülikas, sest suhkrusöömine toob tal käitumisprobleeme. Nüüdseks, 11-aastaselt ta on õnneks sellest ka ise tunnetuslikult aru saanud ja valib enamasti teadlikult mee, aga muidugi mitte alati.

TJT