Lähedus

Ma olen elanud ettekujutuses, et lapsed saavad suureks ja me jääme kaugeks, sest nii on asjad maailmas korraldatud. Ja et peabki nii olema, sest oleks ju kole, kui lapsed kaela peale jääksidki, või oma elu elamata jätaks. Ja püüdnud ühiseid armsaid hetki kui ainukordseid.

Praegu näen, et on muid võimalusi ka. Et lähedus ei pea kaduma, vaid võtab uusi kujusid. Praegu ma rõõmustan selle üle, kui tütar peab ajaloos jutustama õppima või vajab käsitöös minu abi või tahab kooki teha. Siis ta vajab minu abi ja teeme koos. (Vahel ma olen natuke armukade ka. Sest inglise keele ja matemaatika küsimustes pöördub ta isa poole – ja seda juhtub palju sagedamini.)

Ma pole kunagi nii väga ajaloohuviline olnud kui praegu. Viienda klassi ajalooõpik on ilus ja huvitav. Ja väga sisutihe. Õppida mõnd peatükki jutustama polegi nii kerge. Sest ühte põimlausesse on pandud tohutu palju infot, mida väga väikeste eelteadmistega inimesel pole kerge hoomata. Siis on tore, et minul on pisut rohkem taustateadmisi. Ja ma armastan jutustada. Ma loen peatüki läbi, jutustan tütrele ette ja minu jutustamise järgi on tal kergem jutustada (ma ise ka haakun pigem emotsiooni kui teadmisega, mul on kergem õppida isikustatud jutustamise kui teksti kaudu). Ma pole kunagi varem ajalugu niivõrd nautinud kui praegu. (Osalt ka teadlikult – et teha õppimine tütre jaoks nauditavaks. Sest ka viienda klassi laps võtab täiskasvanu suhtumisi vastu – vähemalt siis, kui need talle meeldivad. Ja igas tegemises on oluline seda nautida – või siis parem üldse mitte teha.)

Ja äkki on tütart minu eluvaated ka huvitama hakanud. Me oleme või teeme või kõnnime ja ma räägin. Ma võin pikalt ja ilma küsimuste abita rääkida, nagu raadio. Mulle meeldib rääkida ja talle kuulata. Ta võib pikalt küsimusi esitamata ja vahele segamata kuulata. Meil mõlemal on nii hea.

TJT

Käsitöö

Waldorfi pedagoogid kasutavad mh käsitööd kasvatusvahendina. Lasteaias ei tegele õpetaja päevad läbi laste harimisega, vaid laseb lastel omatahtsi toimetada ja istub nurgas nt käsitööd tehes. Ideaalis on nii ja olen sellist idülli oma silmaga ka lasteaias näinud. Igaühel on oma töö, kusjuures last innustab just täiskasvanu hõivatus oma tööga, millest ta suudab aru saada (lasteaiaealine laps ei saa aru täiskasvanu arvutis tehtava töö olemusest). Laps jäljendab täiskasvanut kõiges, ka tema olekutes ja suhtumistes ja meeleolus, imades neid endasse nagu käsn. Meid lapsena ümbritsenud täiskasvanute suhtumised ja hoiakud on miski, millega on täidetud meie kõigi alateadvused – ja seda muuta polegi nii kerge. Neist arusaaminegi eeldab tahtepingutust ja peegeldusi teistsuguste kogemustega inimestelt.

Käsitööga tervendamise toredust olen oma kodus ka aina enam kasutusele võtnud. Kui meie last tabab pahameelehoog mõne maailmakorraldusliku puudujäägi pärast, võtan kudumise kätte. Isegi siis, kui olen ise ärritunud ja pean pärast selle kootud koha üles harutama (mida on ka juhtunud), aitab minu eemaldumine probleemist ja asjaliku asjaga tegelemine ka lapsel endas rahu leida ja pöörduda tagasi sisukasse tegevusse. Sest isegi noorem koolilaps veel jäljendab täiskasvanut.

Minule on käsitöö tore zen-harjutus. Eks minu endagi kunagises kasvatuses ole näägutamist ja ühe ainuõige elamisviisi kultiveerimist (mis ei jäta ruumi tingimatule armastusele, sest keegi ei vasta kunagi täiuslikult mingitele standarditele ega normidele – ja kas ongi vaja neile püüelda?). Minu lapsepõlve kogemused on salvestatud minu alateadvusse ja otsivad nüüd taas väljendust. Kududes või püksipõlvi paigates ma vähemalt keskendun teisele asjale kui oma pahameele väljendamisele.

Käsitöö on hea meditatsiooniharjutus. Lülitada end välja kõigest muust ja keskenduda mustrile või mõnele lihtsale liigutusele ja leida end peagi kosutavast tühjusest. Joogid kasutavad selleks hingamist. Minu jaoks jääb hingamisele keskendumine liiga kõrgeks ja kaugeks. Praktilisema kallakuga eestlase värk. Aga käsitöö aitab hädast välja. Ma arvan, et ka see tee viib Rooma.

Kolmandaks on suhtumine nakkav. Äsja pidi meie koolitüdruk traageldama neli ja pool meetrit seeliku alläärt. Tema esimene reaktsioon oli pahameel, aga kui ma meenutasin, et ta võib seda tööd ka nautida, siis ta valis uuesti. Ja tõesõna: nautis traageldamist ja oleks seda veelgi teinud. Pärast oli tulemuse üle ka õnnelik ja see saigi kena.

Neljandaks võib vist lisada, et meie tütre käsitööarmastuses on oluline osa ka minu mõningastel käsitööoskustel. Olen sageli imestanud, kuidas laps peaks sellise asjaga ise kodus hakkama saama. Korra näiteks pidi järgmisse tundi kaasa võtma valmis õmmeldud koti, ja õmblusmasinaga toimetamist polnud veel õpetatudki – kusjuures meie kodus pole õmblusmasinatki. Tänapäeval ei tehta kooli käsitöötunnis enam kollektiivselt sama riideeset, et õpetaja näitab võtted ette ja siis õpilased teevad koos ja korraga järele. Igaüks teeb ise asja ja selge see, et õpetaja ei jõua kahekümnele eri kohast appi rutata. Tulemus on hea ainult siis, kui kodus on abi võtta. Ja aitaja suhtumine loeb.

Hiljem lisatud.

Viiendaks meenub ühe kolme lapse ema lugu, kes kahe vanema lapsega sai ladusalt hakkama, aga kolmas oli hirmus elav ja tekitas ümberringi kaost ja nõudis palju tähelepanu. Kolmanda lapse varastel aastatel tikkis see ema tohutult palju, öeldes pojale, et teeb nüüd tööd ja sai niimoodi puhata. Samas tahtis see laps asjalikku päristööd teha ja parema puudusel värvis vahel aialippe suure pintsli ja veega, ülejäänud pere rõõmuks keskendunult töötades. Hiljem õppis noormees puutöömeistriks ja kogu pere oli uhke, et poeg on õigele rajale saanud (eks ta teinud neid tegusid omajagu, mis ohkama võtsid).

Kuuendaks meenub lugu sellest, kuidas ühe kooliklassi vanemad, vist pigem emad õpetajale ühiselt kingitust tehes (hm, kas tegu oli mingite lappide heegeldamisega suurema töö tarbeks?) sõbrunesid ja moodustus mõnus koostöine võrgustik.

(Seitsmendaks. Ma pole just paljudest oskustest nii palju puudust tundnud kui meestekäsitöö oskusest. Isa käest õppisin lapsena saagi ja haamrit kasutama ja elu on õpetanud ka kruvikeerajaga toimetamist, aga ikka jääb väheks. Mu pojale oleks rohkem täiskasvanu tuge ja juhendust vaja. Vanaisad on tublid, aga igapäevaselt neid pole. Ja minul pole seda õiget huvi ka. Olgu õnnistatud kõik, kes poistele puutööringe teevad ja nende aega sisukalt sisustavad.)

Igal sellisel juhul on käsitöö tore tasakaalustav ja tervendav tegevus.

TJT

... viga on?

täis.

Miks meil sel sajandil (raamat näikse ilmunud olevat 2005) ikka veel niimoodi inimestesse suhtutakse? Muidu on see raamatupere ju üle mõistuse ontlik: lumesulamise aegu ostetud vana talumaja tehakse sama aasta emadepäevaks lausa elatavasse korda – peres, kus isa käib kellast-kellani tööl (ja kihutab õhtuti maja ehitama), koolilapsed huviringides ja ema kantseldab väikelast ja hoiab beebit. Nojah, vanaema on ka abiks. Ja võibla vanaisa. Kusjuures nad seal just kantseldavad last, selliseid negatiivse taustavarjundiga sõnu selles raamatus pidevalt kasutataksegi (autor tahaks ehk kasutada värvikat keelt, kuid pingutab minu maitse järgi üle), eks kogu aeg käib ka mingi närvitsemine ja muretsemine ja ohter (minu meelest asjatu ja vanainimeselik) piiride seadmine kogu elu juurde. Aga mis lugeva lapse töökasvatusse puutub, siis on need tegelased seal raamatus üleinimlikult tublid kõik (ma päriselus ei kujuta sellist olukorda ettegi, aga tore, las olla lasteraamatus ilus elu ja imeline laabumine).

 Ja paljudes teistes lastele suunatud kultuuritoodetes valitseb just niisamutine ebameeldiv suhtumine inimesse. Raske on leida sellist eesti autori raamatut, kus oleks selline kasvukeskkond, millist mina oma lastele sooviks – raamat on ju suur eeskuju ja pole midagi, kui see elust natuke parem juhtub olema. (Erandid on täiesti olemas, kõik Tomuski lasteraamatud, mida olen lugenud, ja vist Keräse omad ka. Aino Perviku omad. Aga neid on koguhulgas ikka jube vähe, kuigi kõik need autorid on usinad kirjutajad.) Ebameeldivad inimestevahelised suhted tunduvad olevat valdavad just linnainimeste kujutuses, maal elavaid tegelased on kirja pandud ikka helgemana. Aga ometi elab enamik eestlasi tänapäeval linnas. Ja ka enamik lasteraamatute tegelasi on linnainimesed.

Kui poes laps viriseb, kuulen ema talle ütlemas „Mis sul viga on?”. See ei ole ju küsimus. See on etteheide, näägutus. See ei ole mõistmine ega abipakkumine (äkki lapsel on lihtsalt palav ja mütsi äravõtmine aitaks?). See on pigem oma viha väljaelamine. Täiskasvanu on vihane, et tal ei lasta rahus olla ja rahusse saada. Ta on vihane, sest ta ei leia võimalust ennast tasakaalustada. Ilmselt on tal vähevõitu kontakti loodusega ja ülearu palju kontakti tehnika ja tasakaalust ära linnainimesega, kes võib vähesestki purtsatada midagi ebameeldivat. Selline keskkond ja selline elu sellises kujutuses.

Vahel tahaks küsida, mis teil kõigil viga on. Siis vaatan peeglisse, seda teksti siin üleval ja eriti toda eelmist lauset ja küsin, mis meil kõigil viga on?

Hiljem lisatud. Vastus sellele küsimusele on seotud meis oleva kurjuse ja kiskjalikkusega. Kõige aluseks on hirm, et kui nii ei tee, mis siis veel juhtub. Nt mulle tundub, et kirjanik püüab oma sellise suhtlemisstiili valikuga meelitada neid lasterühmi, kes selliselt tunnevad ja kõnelevad – kaubanduskeskustes logelemas, stressist ja armastuse puudusest vaevatuile võib see tõesti ollagi loomulik väljenduslaad. Aga sellised lapsed ei loe ju raamatuid nagunii – nad ei teagi sellise võimaluse olemasolust. Ja nad ei mõista ka loodust, neile see raamat tõenäoselt siiski ei kõnele. Kui kirjanik oleks lähtunud heledamatest eeldusest, kirjutanud loodust, inimest ja iseennast armastavale inimesele, oleks raamat saanud palju parem.

Põnev see raamat on küll – lugesin paksu raamatu isegi tervenisti läbi, lugemisvara kvaliteedi suhtes vähenõudlikum tütar nagunii.

TJT

Tütre sünnipäevapidu

Tütre sünnipäevapidu on üks minu aasta kõrghetkedest ikka olnud. Sest meie arusaamad toredast peost lähevad kokku. Seekord võtsin kõike selle peoga seonduvat aga hästi ettevaatlikult, sest mäletan, et eelmisel aastal pakkusin oma arvamusi liiga jõuliselt. Nüüd on aeg end tagasi tõmmata, 12. sünnipäev juba. Sarnases vanuses jõuab mitmeski peres kätte see iga, kus vanemate osaks jääb ainult pidu kinni maksta. Aga mina väga naudin lähedasi suhteid oma lastega. Niisiis tasub mõistlik olla, et neid mitte eemale peletada.

Alul arvas meie ülitoimekas tütreke, et tahab lihtsalt rahulikku kinosünnipäeva väikse kohvikuskäimisega, aga kui kutsete saatmise aeg hakkas kätte jõudma, mõtles ümber. Et ikka pidu võiks olla. Seekord siis kunstiteemaline. Pakkusin välja ühiselt suure pildi tegemise (mis tütrele alul hea mõte tundus) ja ühe joone lisamise ja siis pildi edasiandmise järgmisele joonetõmbajale, aga need pärast kasutusele ei tulnud. Põhitegevuseks kujunes hoopis spagettidest ja vahukommidest ehitiste valmistamine ning martsipanloomade meisterdamine.

See sünnipäev algas imetoredasti. Kolm tüdrukut jõudsid enne teisi otse laulukoorist ja meil läks kohe kolmehäälseks laulupeoks. Olge te kõik õnnistatud, kes te oma lapse muusikaharidust toetate! See on nii ilus! Minu jaoks võib laps mööda ka laulda, aga see jäägitu püüdlus puhtaima ilu poole võtab mul sageli silmast vee välja. Ma olen viimse kui keharakuni õnnelik ja arvan, et asjaosalised ise ka. Pingutasin siis oma peoettevalmistusi tehes tublisti, et mitte väga vesistama hakata. Aga lapsukesed olid pomelo puhastamise ja iseendaga ametis. Seekord jätsin neile peale pomelote puhastamise ka võileivad ise teha. Ja neid pomeloid oleks rohkemgi võinud olla. Rääkimata kurgist – talvel ei jõua nii palju värsket eesti kurki osta kui lapsed süüa jaksavad. Aga ka roheline salat ja muu värske läks hästi. Samas pähkleid ja rosinaid see seltskond ei söönud. Hea, kui on mitu valikut.

Pääle sööki hakkasid tüdrukud naljaküsimusi vastama. Tütar oli neid mitu lehekülge internetist välja printinud. Ja siis tuli vahukommidest meisterdamine. Märkasin, et tüdrukud olid üsna murelikud, et kas nad ikka pimesikku jõuavad mängida või peaks kohe pihta hakkama. Aga see oli ka väga emotsionaalne (õumaigaadi ja issand, kui nunnu iga on mõnel juba käes) ja kõik tegid ikka oma meisterdused lõpuni. Siis mängiti hämardatud toas pimesikku, mis oli mitme lapse lemmikmäng ja pärast tuli kummikeks. Sellega sai mitmesugust sporti teha – lisaks tavalisele keksimisele, mis enamikule külalistest uus ja huvitav oli, ka alt läbi pugeda ja kordamööda üle hüpata.

Sellele järgnes vaiksem juturing, kust üks külaline meie poja kui ainsa poisi tema suureks meelehärmiks välja ajas ja tort. Olin varasemast õppust võtnud ega pingutanud enam magusakogusega üle, kui nagunii on osa martsipani ja vahukomme juba tee kõhtu leidnud. Ilus mälestus jäi.

Eelmistest pidudest peo teemasildi all.

TJT

Poja sünnipäev

Poja sünnipäevapidu on peetud. Kutsutud olid klassikaaslased ja endised lasteaiasõbrad. Poeg tahtis oma sünnipäeval  uisutada ja pimesikku mängida  ning eriti  oluline oli ka osta limonaadi  ja kartulikrõpse. Koos valisime mänguraamatutest mänge ja võtsime kõiksugu vajalikku kraami kaasa, ka posu lauamänge. Minu jaoks oleks pidu läbikukkunud, kui lapsed hakkaks omaette telefone plõksima, seepärast mõtleme lapsega koos peo sisu mitu korda üsna põhjalikult läbi ja valmistame end ette.

Aga mõnikord ei lähe kõik nii hästi kui tahaks. Külaliste nimekirja vaadates panin tähele, et seal on paar last, kelle käitumise üle kodus on kõvasti kaevatud. Mulle tegelikult ei meeldinud kutsutute seas kiusajaid lapsi näha, aga ma austan poja soovi neid lapsi kutsuda ja kus siis ikka paremaid suhteid sisse seada kui mitte oma sünnipäeval. Ja kui väga ma ei tahaks arvata, et teised lapsed on need, kes halvasti käituvad, tuleb ikka peeglisse ka vaadata. Empaatia ei ole meie poja tugev külg, nii et eks sarnane leiab sarnase. Tuleb lihtsalt ennast valmis panna. Meenutasin kõike, mida ma waldorfõpetajatelt õppinud olen ja keskendusin varahommikust saati.

Uisutamist tabas halb õnn. Eelmisel päeval oli ilmaennustus liiga külm, nii et ma otsustasin poja suureks kurvastuseks selle üldse ära jätta – kartes, et peo algus muutub külma tõttu soovitud lustiürituse asemel kriisiürituseks ja ma ei suuda olukorraga mõnusalt toime tulla, kui mul on korraga mitu last, kel on liiga külm – ja ikka tuleb uisutamisest loobuda. Tegelikult küll ilm nii külm polnud, aga ega saa ju lõputult peokülalisi edasi-tagasi loksutada oma meelemuutustega.

Paari tundi enne peo algust tundsin korraga väga selgelt, et ma ei taha täna mängujuhi tööd teha. Need meie varasemad plaanid ei sobinud sellesse hetke või mina ei suutnud nendega enam haakuda. Kuigi ma mäletan, millise õhina ja mõnuga me pojaga plaane olime pidanud ja mänge valinud. Imelisest peost unistades ma olen end korduvalt tabanud mõttelt, kui tore olekski laste pidude  korraldamisega tegelda. Aga need mõtted on seni ikka üle läinud ja lihtsalt polnud nende mängude päev.

Kui külalised kohale jõudsid, hakkas väike jama üsna kohe pihta. Tüdrukud jooksid minu juurde kaitset paluma ja veel enne kui ma laste juurde jõudsin, tuli poeg väga nördinult, et üks neist lastest oli teda löönud. Eks ma olnud muidugi nördinud, aga keskendusin väga püüdlikult enda meeleolule, et olla rahulik ja lugupidav ka selle lapsega.

Läksin siis kohe laste juurde (enne olin köögis ja välisukse juures külalisi vastu võtmas) ja nägin peagu kohe seda last teist külalist häirimas. Ütlesin üsna rangelt, et sellele lapsele vist ei meeldinud, mis sa tegid, vaata, kuidas ta end tunneb; sünnipäeva reegel on see, et ei tohi teha teisele seda, mis talle ei meeldi. Selle peale ta noogutas arusaajalt (tegemist on äärmiselt intelligentse lapsega) ja tükil ajal püsiski olukord kena. Ma ei tabanud seda last enam kordagi kedagi kiusamas ja keegi  ei kurtnud ka. Huh, õnneks läks. Poeg läks teise tuppa oma parima sõbraga kaardimängu mängima ja seltskond lagunes laiali, teised lapsed hakkasid teisi mänge mängima. Olukord rahunes, meie laste isa tähelepanu oli ka kogu aeg laste juures, ta on äärmiselt andekas mängujuht ja saab ka võõraste lastega kergesti jutu peale (ta soovib selles blogis väga kõrvaline tegelane olla ja seda soovi tuleb austada). Ja meie hästi empaatiline tütar võtab rõõmuga rahuingli rolli ja hoidis teisi mänge hoolivas kulgemises.

Pole vist vaja lisada, et mulle on oluline, et meie pere külalised end hästi tunneksid. Ma üldse ei jaga seda materiaalselt edukate inimeste seisukohta, et kokkupõrked ja probleemid teevad lapsed tugevaks ja las aga purelevad. Ma arvan lausa vastupidi. Selleks et elada hoolivate inimeste kogukonnas, tuleb ise osata selline olla. Ja mõnel tuleb kõvasti õppida ja harjutada, enne kui välja hakkab tulema. Purelejaid ja kiuslejaid ei saa sellisesse kogukonda lasta. Nii jääbki osa inimeste osaks kaevelda eestlaste halva iseloomu üle ja otsida õnne mujalt. Aga võiks ka peeglisse vaadata. Niisiis pingutan ma praegu selle nimel, et ise kena inimene olla (kuna ilma pingutuseta see minu puhul paraku ei sünni, sageli on palju mõnusam ikka nõmedalt käituda; aga sel on kehvad tagajärjed) ja toetada oma laste arengut sellel teel. Et neil oleks tulevikus valik elada kenade inimeste kogukonnas (kui inimene tahab mingiks nigelaks tegelaseks hakata, siis selleks pole ema abi vaja). Ja muidugi tundub mulle ka, et tore rõõmus sünnipäevapidu aitab lapsel enda isikut väärtustada .

Peo tipphetk oli ilmselt see, kui kartulikrõpsud välja pandi (kuigi maasika-kohupiima-vahukooretort oli ka väga maitsev ja selle jagamise ümber tekkis samuti rüselust). Enne krõpse olid kõhud  täis söödud (hästi läks toores kraam ja rosinad-pähklid ja võileivad). Siis kogunes seltskond ümber laua ja rakendati kõikvõimalikke krõpsukahmamisstrateegiaid. Sest neid krõpse jagus ainult veerandtunniks. Ja ma tegin oma selle peo suurima apsu, kui ei pannud poja soovil limonaadi kõrvale. Arvasin, et äkki tordi kõrvale, aga pärast läks meelest ära. Nii et poja jaoks oli peo suurim ebaõnnestumine see, et limonaadipudel jäi avamata. Muidu pakkusin lastele külmutatud ja ülessulatatud vett, mis oli keeva veega parajale temperatuurile soojendatud. Ma taaskord ei märganud suurt veepudelit õigel ajal sulama võtta, nii et see oli veel pooleldi jääs. Ja vaarikamoosijooki. Poemahlad jäid ka seekord pakki, aga ma hoidsin suhkruga ka teadlikult madalamat joont, sest õues oma energiat välja mürgeldamata lastele palju suhkrut pakkuda ei tundunud meeleolu mõttes üldse hea idee. Suhkur toob liiga äkilise energiaportsu tõttu kaasa rahmeldamist ja kokkupõrkeid, osa lapsi tunneb end suhkru söömise järel kehaliselt halvasti ja see väljendub nt käte jalgade ebasoovitavas liikumises ja kiuslemises.

Peo  aeg oli valitud nii, et oleks ka pimedat aega kasutada. Pimedas toas pimesikku mängida on meie poja arvates väga lahe. Võtsin siiski ühe õhupalli ja valgustasin seda telefoni taskulambiga, see andis just parajalt kummitusliku  helesinist valgust, lastele ka meeldis. Pimesikumängus oli ka muret. Keegi  lõi pimesikku. Niisiis tuli teha reegel, et puudutada ei või, kes soovib tähelepanu, teeb häält. Selle peale tegi mõni muidugi koledat kakofoonilist lärmi. Istusin siis oma nurgas ja tegin ilusat heli. Selle peale lärm vaibus, lapsed otsustasid, et lärm pole tore ja mõni laps hakkas ka mind jäljendama ja ilusat heli tegema. Ja tükk aega kulges mäng suhteliselt rahulikult. Mu tütar tahtis pimesikuks minna ja oli kohe varsti hädas sellega, et osa lapsi sugugi ei põgenenud pimesiku  eest, vaid tilpnes tal kogu aeg ees ja pimesiku jaoks oli see ahistav. Mõnel lapsel on väga tähelepanu vaja. Ja puudutusi. Osa laste arvates oli selline mängustiil jama. Et peab nii mängima. Ja teistel jälle teine arusaam. Aga liiga teravaks see vaidlus ei läinud. Tuletasin lihtsalt meelde, et varsti lõpeb mäng ära ja läheme torti sööma ja siis on pidu läbi. See aitas veel natuke aega mängida ja siis oligi kõik.

Ja kuigi see nüüd mingi unelmate sünnipäev kindlasti polnud, jäi poeg sellega kokkuvõttes siiski rahule ja mõni külaline väljendas ka rahulolu, keegi lausa tänas toreda peo eest. Ja oligi kena keik, kedagi ei kiusatud, kõigil oli tegevust ja arvamuste lahknemine ongi isiksuste puhul vältimatu. Mina olen rahul, et mu suhtumine neisse kahesse lapsesse, kelle suhtes olin eelarvamuslik olnud, paranes märgatavalt. Alati rõõmus enda arenemise üle.

Eelmiste sünnipäevapidude kohta loe siit ja siit, neist lähevad omakorda lingid varasemate pidude sissekannetele.

TJT

Lapse 7 tähtsat oskust

Tõesti ei oska midagi lisada sellele norra waldorfpedagoogi Godi Kelleri arvamusele, et tõeliselt tähtis on toetada lapses nende seitsme oskuse arengut: eneseusaldus, usaldus maailma vastu, elurõõm, uudishimu, avatus, tahe ja sotsiaalsed oskused. Kuidas Godi Keller neid omadusi mõistab ja soovitab last toetada, loe siit.

TJT