Poja sünnipäevapidu

Ma tundsin end juba veidi süüdi, et pole senimaale osanud poja sünnipäeva tähistamiseks midagi targemat välja mõelda kui taas see kargamine. Valisime seekord Zelluloosi batuudikeskuse. Eelmiste kordade Sky Pargile ikka veidi vaheldust.

Zelluloosis on samuti nädalavahetuste ajad neli-viis nädalat ette kinni. Aga nädala sees on vabu aegu ikka. Iseasi, kas see on just hea mõte läbi tipptunni liikluse sinna pidutsema minna. Aga meie läksime ja oleme rahul. Jõudsime enne tipptundi kohale ka.

Maja oli veel täisvaikne. Kedagi polnud. Ainult tümakas oli kohal. Ja paar teenindajat. Palusime, kas võiks muusika vahetada millegi muu vastu, minu meelest olime väga sõbralikud ja lugupidavad tümakat muusikaks nimetades. See oli teenindajatele suur üllatus – mitte keegi pole kunagi veel sellise palvega tulnud. Oo jee, tublid kannatavad eestlased. Ega meie ju ainsad ole, kes tümpsu ei salli, aga vähe, kes ütlema läheb (samas on enamikus söögikohtades ikka kolemuusikaga midagi ette võetud, kui me oleme kenasti palunud, nii et soovitan vähem kannatada ja rohkem proovida, teistele ka abiks ja kolemuusikasõbrad saavad oma doosi ikka kuskilt kätte). Meil oli omal ka üht-teist muusikat kaasa varutud (mees käis korra paika ja parkimisolusid jms uurimas ja ütles kohe enne, et kole tümps käib). Meie varud käiku ei läinud, aga mõneks ajaks õnnestus netiraadio folgikanal peale rääkida. Pärast läks see tümakas peale tagasi, aga siis tegid lapsed juba nii palju lärmi, et see nii väga ei häirinudki. Eks me ole ka ju kannatlikud eestlased ikkagi ja kannatame ära.

Seadsime end oma tuppa sisse ja hakkasime külalisi vastu võtma. Lapskülalised tuiskasid pärast formaalsuste vahetamist kulli mängima ja hüppama ja suuremate laste vanemad seadsid end sisse. Meil vedas, tol päeval oli seal ainult kaks pidu, nii et ruumi jagus. Kui kõik neli peotuba hõivatud, siis läheb vist üsna tihedaks, sest ruum on poole väiksem kui Sky Pargis, kus on viis sünnipäevatuba ja rohkem atraktsioone. Aga Zelluloosi hüppemaja on uuem ja vuntsim ja mõnele meeldib just see. Ja et on väheke teistmoodi, isegi kui lahjem (ja kallim ja mõnes punktis ebamugavam, aga tühja kah).

Jooksupeo lapsed söövad teadagi põhiliselt õuna ja banaani ja joovad palju. Natuke kulus ikka võileibu ja saia ka. Vesi tuleb ka ise kaasa võtta, aitäh, kes meelde tuletas (sellist Tallinna kraanivett ei tahaks juua)! Vesi oli üsna sama popp jook kui morss. Limonaad oli kõige popim, aga sellega ma ei liialdanud. Natuke ikka said me higist tilkuvad janused pidulised. Tülikas (ja mõistagi ka kulukas), et kõik söögi-jooginõud tuleb ka sinna ise kaasa võtta – õnneks ma taipasin selle enne pidu järele küsida – nii harjunud juba Sky Parki n-ö käed taskus minema, et kõik on koha pealt võtta. Kujutan ette, mis olukorrast mõni muretum peokorraldaja end on leidnud (aga õnneks on suurpood naabruses ja saab ehk kuidagi ikka).

Tütar oli pärast kurb, et venna pidu oli ägedam kui tal ja üldse kõik on vennal ägedam. Kas see on nüüd eelpuberteet või mis? Ta pole endale ise kunagi hüppemaja pidu tahtnud - kuigi muidugi on neis omajagu käinud ka algklassides sõprade pidudel. Peod ja sünnipäevad on meil ikka väga emotsionaalne teema ja mõni asi teeb lihtsalt nõutuks.

Varasematest pidudest saab lugeda siit ja selle sissekande lõpust lähevad viited eelmistele sünnipäevapeoteemalistele lugudele.

TJT