Madinamängud

Olid ammused ajad, mil meie lapsed mängisid ingli- ja haldjamänge. Need olid teadagi meie tütrekese ettevõtmisel, ja poeg mängis kaasa. Vahel riietas tütar end suurte kangaste abil ka printsessiks ja poja printsiks.

Tütar mängib vahel jälle muinasjutumänge. Kuigi vahepeal olid ajad, mil ta mulle ütles, et nii suured lapsed enam ei mängivat. Ja muudkui luges. Nüüd on jälle tulnud vajadus oma maailma väljendada ja mänguilmasid ehitada. See mänguilmade loomine on parim harjutus iseseisvaks eluks, millegi kogemiseks ja läbi elamiseks.

Aga nüüd mängitakse meil valdavalt madinamänge, mis on osalt inspireeritud rüütlilugudest – mis muidugi ei sega aeg-ajalt ka tulirelvi kasutada. Pojale loeme õhtujutuks „Kuningas Arthuri lugusid” ja tal on juba mõnda aega suur huvi mõõkade ja rüütlivarustuse ja rüütlitegevuse vastu. Tegi endale ise vägeva puidust mõõga. Siis leidis maa seest ühe suure pajakaane, mida siis tundide viisi puhastas ja kaunistas ja kalliste õlidega võidis. See on nüüd rüütli kilp. Ja keebi kinkisin mina (tal oli enne üks teine keep ka, mida sai kinnitada ainult ühele kindlale pluusile). Mulle tundub, et mõnel poisil on neid rüütlivärke ikka väga vaja. Ja emana ma olen rahul, et ta selle teema vastu huvi tunneb, sest peale sõjapidamise ja niisama madistamise on selle kaudu rüütellikkust õppida.

Aga see raamat on väärt lugemine mulle ka, soovitan kõigile noortele rüütlitele ja nende vanematele! „Ümarlaua rüütlites” on teised ja kuidagi kesksemad lood, mis on keskendunud kuningas Arthurile, nii et parem on lugeda ümarlaua rüütleid enne, pealegi on seal suured värvilised pildid, teine on puha juturaamat. „Kuningas Arthuri lugudes” on põhiliselt ümarlauarüütlitega juhtunud seiklused ja Arthur on seal kõrvaltegelane – aga ikka isaliku õilsuse võrdkuju. See veidi tummisem lugemine sobib ehk pisut vanemale lapsele. Meie tütar kuulab ka neid huviga, sest igas loos on ka mõni kaunis daam. 

TJT

Mahetoitu Nõmmel

Nõmme mahetoidu tarbijaring OTT pressiteade

Tallinnas Nõmmel alustas mahetoidu tarbijaring OTT

Pühapäeval kogunes esimest korda Tallinnas Nõmmel mahetoidu tarbijaring ehk OTT (otse tootjalt tarbijale). Nõmmele hakkavad tootjad tooma mahetoitu kord nädalas neljapäeviti. Osta saab mahejuurvilja, -teraviljatooteid ja -mett, lähiajal lisanduvad kaubavalikusse mahepiim ja -lihatooted.

„Otse tootjalt tarbijale kauba kättetoimetamine toimib juba mitmes Eesti piirkonnas väga hästi, nüüd alustasime ka Tallinnas Nõmmel," ütles mahetalunik ja Eesti Biodünaamika Ühingu juhatuse esimees Tõnu Kriisa. „Värske ning kodumaise mahetoidu valik tavapoodides on peaaegu et olematu, värsket toitu pakkuvaid mahepoode aga veel vähe. Huvi mahetoidu vastu on aga suur. Seetõttu tuleb leida ise viise, kuidas kaup kliendini viia."

Tõnu Kriisa sõnul on selline kauplemisviis suur väljakutse tarbijale, sest puudub kaupmees ehk vahendaja ja organisatoorne töö tuleb teha vabatahtlikus korras. „Praegu alustab Nõmmel kümmekond peret otse mahetootjailt kauba ostmist. Loodame lähiajal kindlasti kaupa pakkuvaid koostööpartnereid juurde leida ning sellega ka tootevalikut laiendada," rääkis Tõnu Kriisa.

Mahetoidu tarbijaringi kaudu toidu tellimine ja maksmine käib interneti kaudu. Järgmine võimalus mahetootjatega kohtuda, mahetoitu tellida ja osta on juba neljapäeval, 27. septembril kell 17.30-18.30. Kogunetakse Paiste tn 10 seltsimajas Hiiul.

Lisainfo: Tõnu Kriisa
nommeott@gmail.com

Tööõpetus

Neljandast klassist alates lähevad poiste ja tüdrukute tööõpetused lahku. Tüdrukud hakkavad heelgeldama-kuduma ja poisid puu- ja metallitööd tegema. Nagu ennevanasti, kui talupere tööjaotus oli selline, sest masinaid polnud veel leiutatud ja eluspüsimiseks vältimatute tööde hulk tingis selle, et tööd tuli süsteemselt kahe soo vahel ära jagada, et oluline tehtud saaks.

Tänapäeval on asi täitsa teistsugune - suure osa tööd teevad ära masinad ja enamiku eluks vajaminevast tööst teevad teised inimesed, kel on eriväljaõpe, oskused ja vilumus. Ja siis me vahetame oma tööpanuseid mingi väljamõeldud vääringu alusel. Koolitööõpetus on lihtsalt silmaringi ja käteosavuse laiendamiseks hea, aga eluks pole see vältimatult vajalik. Või mitte?

Mina tegelikult naudin siiamaale kudumist. Ja tikkimist. Mu ema kudus ka palju, kui ma veel laps olin, ja mu vanaema kudus ja tikkis. Ta tegi kogu mingit aeg tööd, näiteks käsitööd. Ja nüüd armastab kududa mu tütar, kui tal vaba hetk leidub. See on selline ilus lugu. Teeme pikkadel pimedatel õhtutel tunnikese käsitööd, kui tuju tuleb. Kui tuju ei tule, pole ka midagi katki, asjad on nagunii olemas ja uusi pole juurde vaja.

Asja magedam pool on see, et mina ei oska meestetöid. Naela võin seina lüüa ja puud ära laduda, aga midagi mõistlikku valmis nikerdada ei oska. Ja samas on poeg kasvamas, kes kangesti tahaks meisterdada. Puutükkidest ja juhtmetest ja poltidest ja üldiselt, mida mehisem värk, seda ägedam. Aga mina neid mehisemaid tööriistu ega võtteid ei tunne ja pole, kes last juhendaks. No kuidas kartulitest voolu saaks, kui patareiga ühendada... kuidas see patareidega ühendamine veel käib... (üldiselt mulle meeldib tibi olla ja jätta sellised toimetused meestele teha, aga no nüüd olen hädas nagu mustlane mädas). Võiks kuskilt raamatust õppida, aga see ei tundu üldse atraktiivne. Igatsen, et mulle oleks keegi neid asju parajas eas süsteemselt õpetanud. Kusjuures mul vähemalt oli osavate kätega isa, kelle seltsis mulle meeldis olla ja kellelt ma ikka midagi õppisin. Rohkem küll eluvaateid kui meistrioskusi. Ega noored mehed ju enamasti viitsigi lastele midagi õpetada, ise ära tehes saab kiiremini. Ja mu isa oli siis noor mees.

Kolmeselt tagus poeg mitu päeva naelu lauajuppidesse ja õe abiga punuti nende püstiste naelte vahele niite ja pandi kartongist purjesid. Nii saadi mängupaadid, mis küll vee peal ei seisnud, aga rõõmu ja tegevust oli neist ometi. Kuuesele (ja kümnesele) aitas paate teha vanaisa. Tema on teinud männikoorest laevukesi - nagu muiste. Ja nüüd ka keerulisema vineerist asjanduse, millega siis palju päevi ojas jännati. Hea, et niigi on. Et on need lauajupid, mis algselt kütteks ostetud, ja vanaisa, kellega vineerist paate teha.

Aga mina tunnen end kuidagi poolikuna, kui mul pole ettekujutust, kuidas need iseenesest lihtsakesed asjad kokku käivad. Ja miks ei võiks poisid ka midagi teada söögivalmistamisest? Kas just päris täies mahus, aga kuidagi võiks olla tüdrukutel ka ligipääsu puutööle. Ma küll ei kujuta ette, kas poisse kudumine võiks veedelda... Meie poeg tahab esialgu kõike osata, aga mis sellest mõne aasta pärast järel on, eks see siis ole näha.

Jupp aega hiljem lisatud. Hiljuti tuli välja, et meie laste koolis siiski poiste ja tüdrukute rühmad vahepeal vahetavad kohad ja tüdrukud saavad ka puutööd õppida. Ja poisid midagi põlisest naistevallast.

TJT

Lasteraamat

Üsna mõnus lugemine üliproduktiivselt inglise autorilt. Endisaegsete lastejuttude vaimus, "Laste Rõõm" tuleb meelde. Selle järgi saab vaadata, mis need inglise kultuuri mõnusasjad on. Lapstegelased on hästi korralikud ja viksid. Ja saavad preemiaks nodi. Imesid juhtub ja loomad on targad. Ja haldjad toimetavad. See viimane mulle meeldib - kui nähtamatu maailm nähtavaks tehakse.

TJT

Laste teadusringi tahaks

Tänases Postimehes oli juttu, et lastele pole piisavalt teadusetegemise võimalusi, puha ainult kunsti- ja muusikaringid - kuidas meie tulevased teadlased saakski nii oma võimeid ja huvisid avastada ja tundma õppida. Ma olen autoriga täiesti nõus. Just otsisin pojale tegevust. Ilmselgelt on tal igav ja siis teeb lollusi. Meie kandis on kaks huvitegevusi pakkuvat asutust, aga neil on kuueaastastele pakkuda põhiliselt kunstitegevusi. Suurematele lastele tulevad ka robootika ja mudelismiringid, aga koolieelikutele mitte midagi.

Ma tahaksin, et meie tehnikahuviline poeg saaks kuskil sellises ringis käia, kus käepärastest materjalidest väikesi meisterdusi kokku monteeritakse. No umbes et kuidas vesi ülespoole saab voolata. Õige vastus on meil käsitsi kunagi läbi tehtud, kõrre, kaanega purkide kõrguste ja veetasemetega käis see nipp, ühes laste ajaviiteraamatus oli kirjas. Selliste tegevuste üle on laps ise kangesti õnnelik, aga pole kellelgi nii lõputult aega sellega tegelda. Looduselt saab õppida igas eas, aga pole, kes lapsi juhendaks.

Aga praegu poeg lihtsalt vaevab meid oma igavusega. Pane või tavalasteaeda, tõesti. Vähemalt on lapse aeg millegagi täidetud ja vanematel hea meel.(Aga laste võimed jäävad ikka arendamata, selles osas ma haridussüsteemi peale ei loodaks. Neil on muudki tegemist ülepea.)

Hiljem lisatud. Selle igatsetud arendava mänguringi nimi oleks vist siiski laste teadusring (parandasin praegu pealkirja ka ära). See võiks olla midagi ahaakeskuse vaimus. Aga no Tallinna ahaa on ka täitsa nöga (Tartu oma pidada tummisem olema, aga seal me pole käinud). Energia avastuskeskus meeldib meile rohkem, aga väljamaa kohtadega võrreldes on see ka kahvatu ja igav. Tegelikult võiks see laste teadusring ju nt ahaas või energiaavastuskeskuses koos käia. Või Kullos. Kullos on mõttemängude ring ja Nõmme Noortemajas kabering. Midagi ikka on joonistamise ja tantsu kõrval. Laste teadusringist ma praegu ainult unistan.

TJT

Kus on mõnusad lasteraamatud?

Rein Taagepera kirjutas mõni päev tagasi Postimehes, kuidas üksiklaps on Oskar Lutsu leiutis. Tegelikult olid tollal suured pered, aga Lutsu tegelastel on lapsi väga vähe. Ja see üksiku lapse traditsioon kestab eesti lastekirjanduses tänini*, tõenäoselt on sel kasvava põlvkonna alateadvusele suur mõju. Eesti laps ei õpi oma kirjavara toel õdede-vendadega meeldivalt suhtlema ega asjalikult probleeme lahendama. Võibla kirjanikud ka ei jaga matsu? Ja mida Juku ei õpi, no seda Juhan ei oska.

Olen hiljuti lugenud Markus Saksatamme „Tonti ja mannaputru” ja Piret Raua „Natuke napakaid lugusid”. Esimene jäi pilgu alla raamatukogusuve programmis, teist vaatasin blogi lugeja soovitusel (aitäh!). Esimeses on üksikud lapsed omapäi toimetavate argiste asjade maailmas, teises toimetavad asjad üsna omapäi, ilma lasteta. Fookus kandub inimeste maailmast hoopis eemale või siis vaatleb kirjutaja inimesi läbi asjade isikustamise. Napakad lood meenutavad veidi „Kõnelusi tiigriga”, mannapudru lood „Kakat ja kevadet”. Asjadel on omavahel suhted, aga inimesed neis meenutavad topiseid. Kuidas see lasteraamatumaailm siis selliseks on läinud?

Muidu mulle napakad lood täitsa meeldisid (lastele küll mitte, tütre jaoks liiga vähe napakad, poja jaoks igavad, vist noor veel), need mõtteuperpallid olid minu meelest vahvad ja raamat tervikuna tundub Piret Raua kõige positiivsema raamatuna. Mannapuder” meeldis pojale hästi, eks seal ole vaimukaid kohti. Mina ootasin, et selle läbi saaks, osas juttudes läheb esemete omavaheline näägutamine üle minu taluvuse piiri. Pigem põgeneks sellisest keskkonnast.

Mu igatsus sisukaid inimestevahelisi suhteid kirjeldava lasteraamatu järele sai veelgi toitu ja saan aru, et eesti lastekirjanduses leidub selliseid harva. Meenutan siis teiste maade raamatuid. „Väike maja preerias” oli idülliline sajanditaguse ameerika maaelu kirjeldus – ameerika bullerby (peategelasteks kaks õde ja nende vanemad, sobib vast viie- kuni kümneaastastele lastele). "Vanaema ja kaheksa last metsas" ja selle rohked järjed - Norra bullerby teise maailmasõja järgsest ajast. Aga neist ma olen siin blogis raamatu teemasildi all juba kirjutanud. Tahaks uusi ehk senitundmata vanu raamatuid ja tänan juba ette, kes oskab tutvustada mõnusaid suhteid esiplaanile toovaid lasteraamatuid. 

Ega mõnusaid suhteid ole päriseluski kunagi üleliia, kirja saavad need ilmselt üsna harva, sest kõik hea tundub ju iseenesestmõistetav, kuniks seda kogeda antakse. Seda olulisem on need vähesed raamatud siis "õppevahendina" tarvitusele võtta.

Hiljem lisatud.

Ise küsin, ise vastan. Aga kui ei küsi, ei saa vastata ka. Nii et parem siis ikka olla küsinud. Täna näen, et nagu suur osa tavalisi elusid on (loodetavasti) rõõmsad ja rahulikud, vaheldumisi väikeste murede ja probleemide ja vahel suuremategi hädadega on ka suur osa lastekirjandust sellise sisuga. Vanaaegsed "Laste Sõnad", omaaegsed "Kirju Mirjud" ja praegusaegsed "palun loe mulle" jt sellised jutukogumikud kubisevad tavalise elu tavalistest väikestest lugudest. Mõned päris toredad. Mulle on vahel tundunud, et neis on vähevõitu sakraalset tunnet, aga küllap napib seda ka meie tavalistes eludes ja lugudes. Ja niikaua, kuni on ettelugemist, saab lugeja oma sakraalsed tunded lugudesse ise sisse lugeda.

*Veel hiljem lisatud.
Mõtisklesin hiljuti, milline on eesti lastekirjanduse kõige bullerbym raamat ja leidsin (Taageperast sõltumatult), et minu meelest võiks see olla "Pille-Riin". Pille-Riinil on iseenesest tore pere, kuigi vanemad on selles raamatus äärmiselt kõrvalised tegelased ja tegevus keskendub lapse siseilmale. (Tundus midagi eestilikku.) Taagepera mainib oma artiklis ka Pille-Riini, kel on palju toredat, aga ei ole õde ega venda. Sõpra ka ei ole. Pille-Riini ainsaks mulle meenuvaks sõbraks on aknale jäälilli joonistav külmapoiss, kes aga teadagi sulab ilma soojenedes. Ja võibla see sõprus kestabki ainult selle ühe hommikupooliku.

TJT

Salalaeka mäng

Meie lapsed leiutasid selle mängu ja see käib nii. Üks laps mõtleb välja valikvastustega küsimuse ja sirutab ette kaks kätt, mõlemas on peidus vastus. Teine pakub, kummas käes on tema vastus. Esimene ütleb, milline vastus seal oli ja teine võtab selle lihtsalt teadmiseks. Niimoodi tükk aega järjest üks küsib, võibla lisab vahele mõne kirjeldava lause, et süžee edenemine oleks teisele mõistetav ja teine muudkui vastab jah või ei. Tütar võib vastates isegi raamatut lugeda (ega me nagunii ei jaksa kõiki poja jutte keegi ära kuulata).

Näiteks küsib poeg, kas sulle tuleb vastu kolm kolme peaga draakonit või kas sa saad endale dinosauruse abilise või kas leevike tapab draakonid ära. Ja vastused pihkudes on ei või jah. Tema mängud hakkavad sageli küsimusega, kas sa oled elus või surnud. Tegelaste hulgas on rüütleid ja kuningaid (ja võimalusi kuningaks saada), relvi ja taplusi ja muid põnevaid sündmusi ja kindlasti on segastes olukordades väljapääse ja mängijal abilisi (muidugi, kui tal on õnne valida jah-vastus).

Tütar mängib seda mängu omal moel. Tema küsib tuleviku kohta, kas sa saad heleda või tumeda peaga naise, kas sa saad poja või tütre. Poeg teeb sellest oma tuletise, küsides, kas sa saad lehma või mehe või kas sa saad väikese aia või telgi (ja seejärel: kas aed muutub suureks?). Kas saad poja või siili. Palju loomi hüppab neist küsimustest läbi kõiksugu ootamatutes seostes.

Mõne aja pärast on mu naeratuselihased väsinud.

TJT

Raamat Eesti tegijatest

Waldorfkoolis jutustatakse lastele palju lugusid (vähemalt teoorias: see on hea kuulmismälu ja kujutlusvõime arenguks ja soodustab rikkaliku tundeelu kujunemist). Põhikooli lõpuklassides räägitakse lugusid päris inimestest ja nende eluteedest, et anda lapsele aimu erinevatest eluvalikutest. Muidu on selles eas laps oma keskkonnaga ju üsna piiratud, aga kui kujutlusvõime vabaks anda, saab maailm kohe palju suurem. 

Olin just mõelnud, et kust sedasorti sobivat kirjavara leida. Nüüd sattus mulle ette raamat „Meie suured tegijad”, Lauri Vahtre jutud ja Anu Kalmu pildid. Lood on muistsetest, müütilistest, ajaloolistest ja tänapäevastest tegijatest. Nt Vanemuine on avaloos oluline kõrvalosatäitja. Nii et tegelaste galerii on üsna kirju (torkab küll silma, et naisi on küll üsna vähe). Ja kas lugeja saabki sotti, kes neist või mis sellest on päriselt olnud, ja mis on väljamõeldis?

Täiskasvanud lugejana ma küll aeg-ajalt küsisin endalt, et kuidas see nüüd päriselt oli. Tõsiasjadega on mõnes loos vist üsna meelevaldselt – või peaks ütlema mänguliselt? talitatud. Miskipärast kahtlen, kas Kristina Šmiguni suuskadel on nimed nagu tünnilauad või Torino medalid (ja must kass ja mis need teised olid). Ja vaevalt küll, et keegi Carmen Kassi kunagi sahvrisse hiiri püüdma on pannud – selle viimase loo kohta on küll täpsustav märge, et ega kirjutaja ei tea, kas see nii oli, aga üks mees rääkis. Mõni lugu on jälle hästi õpetlik. Et Jakobson sai kopsupõletiku, sest ei kandnud korralikke sooje riideid. Ja suri ära. Või et Lurich sai kõhuhaiguse, sest see, kes talle süüa tõi, ei pesnud käsi (aga Lurich ise küll teadis, et on vaja käsi pesta ja pesi hästi korralikult).  Aga ta siis suri ka kõhutõppe ära kaugel Lõuna-Venemaal. Üldiselt selline mõnus lugemine, pole parata, et need ajaloolised tegelased palju surevad. Lasteraamatu kohta kahtlemata eriti palju suremist, aga lihtsal ja loomulikul viisil kirjeldatuna see pigem tervendab tänapäevase popkultuuri tagajärgi.

Kindlasti meeldib see raamat ka poistele (minu meelest on poistele huvipakkuvat kirjandust oluliselt vähem). Selle lihtsakoelise huumori pärast. Nendes lugudes on lihtne tegevustik, mis põhijoontes ajaloo radu kirjeldab. Ja lood ise on piisavalt lühikesed ja lihtsad ja ilma liigsete ilustusteta (minu ettekujutus sellest, mis eesti poisile huvi pakub). Õpetlikud on need lood ka, omal humoorikal moel, ja see huumor päästab pedagoogilised eesmärgid. Tõsiselt öelduna vilistataks mõni asi välja, aga naljatamisi saab kõige tõsisematest asjadest kuidagi otsesemalt kõnelda - et kõnetaks.

Meie lastele meeldis ja eks ta vast nii 6-10-aastastele sobiv lugemine ole. Kuulub raamatukogusuve programmi.

TJT

Vanemate pattudest

Tänases Postimehes kirjutab Mihkel Mutt, kuidas mitte nii vastutustundlikul ja vähemteadlikul inimesel tuleks lapsi saada, et väärikamalt elada. Vaatasin, et minu puhul kehtib küll.

Ma olen pärast laste sündi kindlasti hoolivam nt autojuhina. Teise inimese kahjustamise võimalus on oluliselt selgemalt mu teadvusse jõudnud – just selle kaudu, kui ma väikese lapsega roolis olles igasugu õudukaid ette kujutasin – kui keegi minu lähedal mõne põneva, aga ohtliku manöövriga hakkama sai. Siis otsustasingi, et mina enam mitte. Ja ausõna, ma naudin oma uut olemist palju enam. Seda tunnet, mis on hoolivalt käitudes.

Ja ma olen suht süsteemselt oma varjukülgi ümber töötanud. Laste ema peaks ju rahulik ja turvaline olema. Ka siis, kui tal looduslikke eeldusi selleks napib, saab ise palju ära teha. Või no midagigi. Ja mul oli selleks enne laste sündi aega. 

Kui laps juba sündinud, harjutasin end korralikult kirjakeeli kõnelema (sest arvan, et kirjakeele vaba valdamine muudab keskklassi eluga toimetuleku mõnevõrra lihtsamaks). Ja polnud enam ka ealist vajadust pop ja noortepärane olla ega emale oma talumatu käitumisega kohta kätte näidata. Kergendus muidugi seegi.

Ja see väärikama eluplaani mõte hakkas minu puhul kehtima juba ammu enne laste sündi, kui ma nende kunagise kindla tuleku peale mõeldes jõin vähem alkoholi (kuigi keskkooli ja ülikooli aegu ju „kõik jõid”) ja jätsin suitsetama hakkamata. Et mitte tulevase lapse algust rikkuda, nagu mu kodune kasvatus tollal oli. Ja tegin mõnda kasulikku asju, mis toitumisse ja liikumisse puutub. Mingit nurka pidi oli see  laste saamine ikka foonil olemas, kuigi mu noore inimese põlve elukorraldus seda sugugi ei toetanud.

Mulle on üldiselt mittekeegi olemine meeldinud. Üliõpilase staatus oli tore selle poolest, et ei pea keegi olema, kõik on justkui veel ees ja saab lihtsalt elada ja õitseda. Nii nad vähemalt arvavad(?), et miski seal ees ikka on. Ema staatus on natuke sarnane. Ise justkui ei pea midagi olema (laste maailmas polegi emadel isikunimesid), piisab, kui olla normipärane ema. Aga kui üliõpilase staatus ei sea erilisi eetilisi ega moraalseid nõudmisi – on ju igasugu joodiküliõpilasi ja see tundub isegi pop, siis emarolliga kaasneb minu meelest oluline moraalne vastutus. Minu meelest hea, kui on mingi väline põhjus pingutada. Kui sisemine selgroog (veel?) ei kanna. Abiks ikka.

TJT

Jääaeg

Lugesin Postimehe kirjanaise arvamust, et „Jääaeg 4” ei vastanud tema ootustele, ja et need olid meedias kõrgeks puhutud. Ära oli toodud ka rida lastefilmi mingeid n-ö puudusi, kirjeldades pikalt seda, mida filmis ei ole (mis mõte on rääkida filmi arvustades sellest, mida seal pole? Kas mitte see ei peaks lugema, mis on?). Ma imestasin selle arvustuse üle. Meedia polnud minu ootusi „Jääaja” suhtes üles puhunud, läksin filmi vaatama lihtsalt sellepärast, et lastega pidi keegi kaasa minema ja mina olin vastutulelikult valmis selle madina ära kannatama. Ma tegelikult ei armasta madinafilme, eriti neid kohti, kus keegi haiget saab, kuigi tegelikult ma tean küll, et joonistatud tegelased justkui ei saa päriselt haiget – aga mis on päriselt? ja kui minul on valus, siis keegi ju sai haiget? 

Sellise ootusetuse pealt olin rõõmsalt üllatunud, et väga kobe film. Ameeriklaste kohta palju viiteid kultuurile, minu meelest naljakas – lapsed nimetasid seda naljafilmiks. Visuaalselt suht ilus, kui mitte arvestada, et minu maitse on looduslähedasem loomakujutus. Madinat ei olnudki nii üle mõistuse palju – või hakkan ma juba sellega harjuma? Ja tähelepanuväärselt huumoririkkalt-muinasjutuliselt olid ka need haigetsaamise kohad lahendatud – ei mingeid disneylikke lapikuid tegelasi ega tähekesi pea ümber, vaid fantaasiarikas muinasjutuline ulme, mis jätab võimaluse kujutleda loomtegelased mingisse teise aegruumi, kus toimivad teistsugused füüsikaseadused.

Film kõneles väärtustest mulle meeldival viisil. Kuidas elada, kui kogu maailm kukub kokku? Selline 2012 / senise maailmakorralduse lõpu teemaline lastefilm, minu meelest meelelahutusliku pealispinna all tõelist pidet pakkuvad mõtted ja kujundid. Ja samas igale võimalus võtta seda ka lõbusa meelelahutusena. Olen nõus uuesti vaatama (minu poolt väga tugev tunnustus).

See oli ka tore, et Kosmose kinos saab filmi vaadata vanaaegses 2D-s. 3D ei tundu meile mõnus ega tervislik. Ja Kosmose piletionu on kõige lastesõbralikum teenindaja, keda ma tükil ajal olen kohanud.

TJT

Emade ametiühing

Üks ema arvas, et Eestis on liiga vähe võimalust teha osaajalist tööd (ma olen sellest siin blogiski mitmel korral kirjutanud). Ja et keegi tegelikult ei seisa emade eest. Parteid ajavad oma asja ja ametiühingud oma, naisorganisatsioonidel on mitu muud tegevusrida veel ja jõudu vähevõitu, erivajadustega laste olukord jms on justkui veel hullemad ja samas konkreetsemad valukohad, kuhu oma energia suunata. Nii ongi riiklikus plaanis emad üksi. Emad seisavad igaüks omaette enda eest nii hästi kui olukord ja oskused võimaldavad. Tulemus saaks olla parem, kunagi eesrindlik olnud elukorraldus on minu meelest ajale jalgu jäänud. Omavahel arutatakse küll, ja siis minnakse jälle laiali, igaüks oma elu juurde. Paremal juhul aidatakse vastastikku kodutöödes ja lastehoius ja sedagi enamasti ühe suguvõsa, harvem kogukonna piires.

Vaja oleks emade ametiühingut, mis riiklikul tasandil tunnistaks, et emadel ongi praegu kodune töökoormus ebaproportsionaalselt suur ja töötaks välja ja rakendaks tööjõupoliitika, mis vanematööga tegelikult arvestaks. Et noorte laste emadel oleks soodsamad maksutingimused jms, mis toetaks ettevõtteid osalise tööajaga töötajate palkamisel ja emasid pereeluks sobivamate töötingimuste saamisel. Hüva, kui emade ametiühing tundub kuidagi sooliselt diskrimineeriv või šovinistlik, siis võiks olla vanemate ametiühing, mis tegeleks nii isade kui emade kodust koormat arvesse võtva tööelukorralduse loomisega.

Praegu on ju enesestmõistetav, et noor naine (kui potentsiaalselt varsti ema) või väikeste laste ema on tööjõuturul kehvemas olukorras, sest „laps võib haigestuda ja siis peab naistöötaja...”, samas kui väikeste laste isa on tööjõuturul paremas positsioonis kui lasteta mees kui potentsiaalselt korralikum ja tööandjale lojaalsem töötaja. Sest eeldatavasti teeb kodutööd ära ikka naine – seda eeldab tööandja ja seab nii meestöötaja oludesse, kus tal ongi raske teistmoodi käituda. Me tegelikult inimestena mõistame küll, et väikeste laste ema ei jaksa tööl lastetute naistega võrdselt panustada, aga me arvestame sellega valel viisil: mitte last ja ema toetades, vaid jättes nad valikus tahapoole ja eelistades teisi, kel seda „viga” pole. See olukord tuleks ära muuta selliseks, et ühelt poolt lapsed ei piiraks oma emade töö- ja karjäärivõimalusi nii tugevalt, lapsed ise saaks paremini ja energiarikkamalt hoitud ja mehed pereellu kaasatud viisil, mis nende hinge võiks rikastada ja pakkuda neile otsesemat ja sisukamat osadusetunnet kui senine elukorraldus on võimaldanud.

Teine võimalus riikliku tööjõupoliitika kõrval oleks muidugi isade kodune suurem kaasamine lapse kasvatamisse ja kodutöödesse, aga see eeldab ühelt poolt isade endi soovi ja valmisolekut koduseid nn naistetöid teha – ja teisalt ka palgatööga seotud tingimusi. Ma olen peagu valmis uskuma, et isad armastavad oma lapsi sama palju kui emad ja on sama võimelised enamikku töid tegema, aga minu meelest on meeste valmisolek nn naistetöödesse võrdselt panustada siiski kasin ja tegelikult teevad naised meestest oluliselt suurema osa. Pealegi on üldisemalt meestega ju see häda, et nende perede juures, kes rohkem hädas, sageli mingit meest ega isa ei olegi. Osa on juba ammu jalga lasknud ja teised, kes justkui on, on oma tähelepanuga tegelikult pigem mujal. Nende perede emad siplevad hädapärase toimetuleku nimel ja neil pole vähimatki jõudu ega aega enda eest seista.

Meeste suurem panus kodutöödes eeldaks lisaks ka suuremat teadlikkuse avardumist nii meeste kui naiste puhul. Kodulembesemad naised ju eelistavadki pigem kodutöid teha kui palgatööl rassida. Aga samas – ega sellise konservatiivse elukorralduse juures olegi kerge täiskohaga tööle minna. Kodutööd tuleb ikka ära teha ja kuigi suuremate lastega on neid vähem, tahaks ikka, et koduelu püsib tuntud hääduses ja et oleks õhtul veel jõudu kuulata, kuidas lapse päev on läinud. Kodukesksetele naistele oleks osaline tööaeg õnnistuseks.

Praegu on Eestis auasi olla nii tugev naine, et saadki kõigega hakkama nii tööl kui kodus. Mina tahaks näha ausse tõusmas harmoonilisemat elukorraldust, kus ka vähem jõulised naised püsivad rõõmsad ja rahulikud ja hoitud tänu ühiskonna suuremale teadlikkusele ja kaasamisele. Kust ja kuidas seda küll saaks?

TJT

Heast ja kurjast

Mõni lapsevanem armastab kangesti rõhutada, et tema laps saab igas olukoras hakkama. Tore kui saab. Ma siis vahel vaatan, kuidas nad saavad. Kui heaga ei saa, siis kurjaga. Kiusu, võimu ja vägivallaga näiteks. Või ussitamisega. 

Siis ma mõtlen, et inimene ei peagi igas olukorras hakkama saama, vahel võib ka alla jääda. Olulisem on jääda õigele poolele. Ja lüüasaamiseks on vahel vaja palju enam vaprust kui valimata vahenditega võidule pääsemiseks või olukorra lahendamiseks.

Miks ma seda oluliseks pean? Mina arvan, et mu tutvuskonnas on kümnete viisi hoolivaid inimesi, kes valivad, kuidas nad on ja mida nad teevad. Ja mõned kehvemad toimimisviisid on välistatud. Mul on kümnete viisi tuttavaid, keda ma usaldan ja kes pole kunagi mu usaldust petnud. See annab mulle sidususe- ja turvatunnet ja palju rõõmu ja usku, et inimesed on head. Kokkuvõttes ilusama elu. 

Aga loomulikult ei saa inimesi pimesi usaldada. Need meedias kirjeldatud inimesed, kes teisele inimesele hundid on, on ka loomulikult täiesti olemas. Eks minagi ole selliseid kohanud. Aga ma ei võta neid oma lähemasse tutvuskonda. Ja eksida võib, aga ainult ühe, äärmisel juhul kaks korda. Kui mõnel ikka on kalduvust külma teha, siis mitte minule, palun. Ma hoian sellistest eemale.

Ja ma tahan ju oma lastele head seltskonda, usaldusväärset ja toetavat. Ja et nemad saaks sellisesse valitud. Selleks ma püüan õpetada neid inimesi hoidvalt käituma. Kuigi see pole alati kerge, sest eks kehvad kallakud ole ikka olemas. Aga ma loodan, et ühes vanuses teeb inimene oma valikud ja valib heledama poole ja ilusama elu, muutes selleks ära oma tumedamad kalduvused.

TJT

Joogiklaasi nipp

Meil on kodus peagu kõik tassid erinevad: külalised saavad alati sellise, millist kellelgi teisel ei ole ja nii on lihtsam enda oma ära tunda. Aga kui joogiklaasid on ühesugused, saab lasta kõigil enda klaasi söödavaid taimi korjata – igaüks paneb klaasi neid taimi, mis talle meeldivad ja joogiklaasid saavad erinevad. Sinna siis valatakse joogivesi peale. Pealegi struktureerivad elusad peenralt või maast murtud taimed kraanist tulnud joogivee, muutes selle elusaks. Kui oma kaevu või looduslikku allikavett pole käepärast, on parem vee struktuuri muuta elusate söödavate taimede lisamisega. Vesi saab parem.

Malts, vesihein, teeleht, saialill, naat on söödavad taimed ja mõnda sellist leidub igas aias. See on ka võimalus õppida taimi uuel viisil tundma. Ja ilus on.


Hiljem lisatud: panin joogikannu erinevaid taimi ja peotäie vaarikaid. Lastele väga maitses see vesi, nagu karastusjook kohe. Meie üldiselt eelistamegi vett ikka taimedega juua. Talvel annab sarnase mõju vee külmutamine.

TJT

Soovilugude puu

"Soovilugude puu" on tore lasteraamat, kus peategelasteks 4-6aastased saksa lapsed. Lookesed tavalisest saksa elust. Olukordadest ja lahendustest. Saksa Bullerby harmooniline ja rikas maailm. Mõnus ettelugemine enne uinumist.

Miks ma seda saksat siin rõhutan? Mulle torkab selle raamatu taustal teravalt silma, et eesti lastekirjanduses mõistetakse ja käsitletakse probleemi väga teistmoodi. Elu ongi nõme, vanemad käituvad vastikult ja probleemidele pole lahendusi – või ei tundu need mulle kui lugejale usutavad. Laps jääbki kannatama kannatava perekonna ja rahva keskel. Selliseid lugusid turkas hulgi meelde.

Tütar luges hiljuti „Meest, kes teadis ussisõnu”. Oli ju tore ja positiivne raamat, peategelane Leemet lahendab kõiksugu ulmeliselt keerulisi olukordi ja on raamatu viimastel lehekülgedel vanataadina veel mõneti elus. Aga ülejäänud seltskond on surnud või hingelises plaanis omadega sees. Sellist sittade valikute kirjandust on meil piisavalt, aga midagi väga positiivset ei tulegi meelde (tahtnuks hüüatada: „Aga „Paradiis”?, aga meenus, et see ju kah ühe maailma lõpu teemadel, kuigi poeetiliselt kirja pandud ja me ju ei peagi vanu aegu taga igatsema).

Palun aita värskendada mu mälu või uuendada mu teadmisi: nimeta rõõmsa sisuga raamatuid eesti (laste)kirjanduses? Uuemast ajast meenub ainult Kivirähi Lotte.

(Kui ma võiksin ka oma lasteraamatusoovi esitada, siis paluksin rohkem selliseid rõõmsaid rahulikke raamatuid, kus lapstegelased on ümbritsetud tasakaalukate ja puhanud täiskasvanutega, kel on mh head vanemlikud oskused ja kõik leiavad koos, kuidas olukordi lahendada ja rohkel on, millest elus rõõmu tunda. Ja et ma ettelugejana ei peaks sisu kohandama enda väärtusmaailmale kohasemaks. Aitäh tõlkijale ka, kena keel on oluline osa lugemisnaudingust!)

TJT

Kogukond perekonna asemele

Selline imeline tekst saadeti mulle, avaldatud Valguse koja kodulehel. Leidsin siit enda jaoks mitu pidepunkti, mida olin hinges juba mõnda aega otsinud ja olen sellest servapidi ka siin blogis kirjutanud, niisiis avaldan teksti oma kaasaelamisega. Ja tänuga Oudekkile, kelle kommentaarid neil teemadel mu endamisi pead murdma panid – see lõi eelduse sügavamaks kontaktiks enda ja selle teemaga.

Loos on kirjas, kuidas lapse kasvatamine algab juba tükk maad enne tema eostamist – kui mõista lapse kasvatamist laiemalt kui selles väga piiratud ja üksüheses tähenduses a la lapse noomimine poriste jalajälgede pärast. Vahel ajavad sõnad oma erinevate mõistmisvõimalustega inimesi asjata riidu, osa inimesi nt väidab, et lapsi ei kasvatatavatki või et ei olevat vaja seda teha või nii. Et nad kasvavat ju ise. Mõnda asja on kasvatuses muidugi parem mitte teha, aga vanemliku, kasvukeskkonna loomise mõttes me kasvatame neid ju nii ehk naa, isegi viimane asotsiaal, kes vanemaks on saanud, kasvatab oma last selles tähenduses, mida mina siin silmas pean. Sellest ei ole võimalik kõrvale hiilida. Isegi neil, kes ise pole lapsevanemaks saanud. Lapsed pole ju nagunii oma vanemate, vaid ainult iseenda „omad” ja kasvukeskkonna loomise mõttes ei ole suurt vahet, kes selle on loonud. Vaid ikka millise ja mida see lapsele pakub.

Ja kuidas võiks olla asjad rollidega. Mulle väga meeldib, et ei survestata ei ema ega isa oma loomulikest inimlikest vajadustest loobuma. Igaüks elab nii, kuidas talle õige ja veedab nii palju aega lapsega, kui talle sobib. Päriselus on vahel muidugi pingutav seda nii korraldada ja päris hästi ei tule välja, aga kui on siht, kuhupoole, siis on lihtsam ka minna. Minu meelest on praegu Eestis väga palju erinevaid kogukondlikke algatusi, mis elluviiduna on lastele heaks kasvukeskkonnaks – ja eks täiskasvanutele ka muidugi.

Üleskutse teadlikkusele: oma suhetest ja oma valikute mõjudest lapsele. Kui ma muidu eriti areneda ei viitsigi – tüütu ja pingutav ikkagi ennast muuta, siis see läheb mulle korda küll, millist keskkonda ma oma lastele – ja tõesti, ka kõigile teistele lastele pakun.

Meie elu on kohati vanamoodsas raamistikus, aga me hoime neid halvasti toimivaid elukorraldusi ülal, laiskusest, piiratusest ja selleks, et mitte kellegiga pahuksisse minna. Ühiskondlikud ideaalettekujutused elukorraldusest on inimese jaoks ikka üsna piiravad, me tegelikult ei mahu ju sellesse raamistikku. Aga piirangute muutmises on oma ohud.

Mind veidi üllatas, et sool polevat lapse kasvatamises tähtsust, meestel võib see samavõrd kutsumuseks olla kui naistel. Et miks see siis Eestis üldse niimoodi ei paista? No mida mina muidugi meestest teangi, suhtlen juba kümme läbi aastat põhiliselt ainult oma laste isa ja oma isaga. Sõbrad-tuttavad on puha naised ja neil on muidugi sageli meeskaaslased ka, aga nende meestega mul nagu pole isiklikku kontakti. Sellise valimi pealt on kerge valesid järeldusi teha. Tegelikult ma ju elan naiste maailmas. Ja olin ettekujutuses, et nendes lapsekasvatamise kogukondades on olulised just naised. Et oleks, kelle hoole alla last jätta, kui vaja omi asju ajada. Aga näe. Siin kirjas, et mehed ka. Kui hästi järele mõelda, siis ma olen kaks korda oma last kaugemalt tuttava mehe hoida jätnud: korra jätsin suusatama minnes aastase lapse tunnikeseks oma isa vennale ja korra tema pealt kahekümnesele pojale vaadata. Aga muidu ainult naised. Nii minu isa kui mu laste isa on täiesti asjaks laste järele vaatajad, kui nad selle valivad. Ja mu isa vend samuti. Igaüks omal moel oma parima äratundmise järgi. Miks siis mitte ka teised mehed. Kas nad tegelikult tahaksid? Võtaksid selle vastutuse - ja rõõmu? Kas oma soorollidest piiratud ettekujustega naised lihtsalt pole andnud võimalust?

Ja see tundub mulle väga õige, et enamikule lastest on hea, kui neile pöörab armastavat tähelepanu mitte paar täiskasvanut, vaid tosinajagu. Erinevatelt inimestelt jäljendamisi õppides saab laps rikkam, avatum ja sellevõrra tugevam. Loodetavasti leiab ta teisi jälgides ka ideid, kuidas oma vanemate vigadest mööda kasvada. Rääkimata sellest, et ema on puhanum, rikkam, õnnelikum.

Kahtlemata on kogukondliku elu korraldamine väikelaste ajal keeruline kõikvõimalike piirangute pärast, mida laste vajaduste rahuldamine endaga kaasa toob. Nii et tulebki kogukonna rajamisega pihta hakata juba enne laste eostamist. Oh, kui ebateadlik ma ikka enne lapsi neis asjus olin, oletades, et asjad korraldavad end kuidagi ise. Enda jaoks head ja õiged asjad tuleb ikka ise luua, teiste tehtu ja eluga kaasatulnu ei pruugi mulle ja lapsele üldse sobida. Praegu igatahes tundub see tekst väga õige ja kinnitab minu kogemusi, taju ja mõistmist mitmes kohas avardades.

TJT

 

Laste kasvatamine

Kui tähtis on, et paar abiellub enne laste saamist?

Kui määratleda abielu seadusliku või sotsiaalse lepinguna, siis Akasha kroonikate vaatenurgast ei ole see üldse tähtis. Kui võtta abielu kui hingelepingut ja kahe inimese vahelist pühendumist, energeetilist seotust, siis on see väga tähtis.

Igal lapsel, kes siia maailma tuleb, on jumalik kõiketeadev hing, mistõttu jumalik, kõiketeadev hing on maailma kõigil inimestel. Igaüks teist valib oma eostamise koha, eostamise viisi ning kus ja millises keskkonnas sündida. Te räägite oma bioloogiliste vanematega läbi enne, kui teid eostatakse. Vaimu tasandil te teate, mida nende elud neile toovad ning seeläbi teate ka seda, mida nende lapseks olemine toob kaasa teile. Igaüks seab end üles „kogu kompotiga“ – ideaalse olukorraga, mis annab teile anded ja tugevused ning toob teieni jumalikud katsumused ja väljakutsed, läbi mille neid andeid ja tugevusi teostada. Kui lapse eostamine teoks saab, siis võite olla kindel, et see olukord ja keskkond on lapse enda valitud.

Seda teades on eluliselt tähtis, et täiskasvanud, kes last plaanivad, tegutseksid nii terviklikult kui võimalik. See tähendab, kui otsustate lapse saada või raseduse säilitada, on eluliselt tähtis hoolega ja teadlikult panna paika suhted, mis lapse elu toetavad. See puudutab eluliselt mitte ainult teist bioloogilist lapsevanemat, vaid kõiki suhteid teie eludes, mis moodustavad elukanga mustri, kuhu laps sünnib. On eluliselt tähtis, et oleksid täiskasvanute suhtes, keda Sa lapse ellu kutsud, sama tähelepanelik nagu Sa oled suhtes kaaslapsevanemasse. Kui suhe mõne pereliikme või sõbraga on katki, siis on väga oluline ajada suhe joonde või vabaneda sellest enne lapse eostamist. Teatud mõttes võib öelda, et valik saada laps loob kutsumuse elada oma elu ausamalt ja tähenduslikumalt.

Seega, mingis mõttes on abielu küsimus tegelikult ühiskonna küsimus. Iga bioloogilise või kasuvanema kohustus on küsida samu küsimusi kõikides oma suhetes ja suhteid kohandada. Ehk seda, mida Sa soovid näha lapse teises vanemas, soovid Sa näha ka ühiskonnas, mis teid lapsevanematena ümbritseb. Kindlusta iseenda terviklikkus ning kõrvaleastumise või pühendumise asjakohasus, mida Sa sõpradelt ja lähedastelt lapse elu toetamiseks ootad. Lõppkokkuvõttes on seadusliku abielu kokkuleppe mõju Sinu lapsele palju väiksem kui energeetiliste ja sotsiaalsete lepingute mõju, mida Sa oma elus sõlmid ja üleval hoiad.

Tänapäeval on paljude laste jaoks tavaline, et neid kasvatavad kaks töötavat vanemat või töötav üksikvanem. Kas selline dünaamika on laste ja vanemate jaoks hea? Mida ütleb selle trendi suhtes kroonika?

Nagu kõikide asjadega, toimub ka see trend jumalikul eesmärgil. See on nii tagajärg kui käivitav jõud, mis aitab teil inimperekonnana laieneda ja areneda.

Te olete praegu enam mittetöötava traditsioonilise abielumudeli aspektide kahtluse alla seadmise ja laialisaatmise järgus. Traditsiooniline abielumudel ei olnud inimkonna algne mudel. Teie algne mudel oli kogukondlik. Esimesed inimesed austasid pigem kogukondlikke kui bioloogilisi suhteid. Kogukonna liikmed ei pruukinud isegi mäletada lapse eostamist, sest lõpuks kuulus laps kogukonnale ja te kõik kuulusite üksteisele.

Mudel, mis soosis bioloogilisi vanemaid kui esmaseid hoolitsejaid, arenes välja vajadusest siis, kui inimesed sattusid kokku keeruliste kogukondi isoleerivate ja hajutavate aegadega. Esialgu läksid hõimud laiali ainult suurtes traumades. Aja jooksul muutus bioloogiline ühendus maailma eri paikade erilistes gruppides ja kogukondades privileegiks. Kümnete tuhandete aastate jooksul kujunes bioloogiline ühendus kultuuriti suuremaks ja suuremaks privileegiks ning selle abil istutati seemned, millest lõpuks kasvas välja patriarhaat.

Aja jooksul patriarhaadi arenedes ja erinevates ühiskondades naiste erineval moel rõhumise arenedes jõudsite viimaks mudelini, mis laste kasvatamises ootas meestelt ühe rolli täitmist ja naistelt teise rolli täitmist. Sel ajal tundsid mehed ja naised normide täitmisel nii suurt survet, et neil ei olnud võimalik endalt küsida, mida nad ainulaadsete ja andekate üksikindiviididena maailmale pakkuda tahavad ja millist rolli nad eelistavad.

Bioloogilise, mitte kogukonna ühenduse fookus juhtis teid piirangute komplektini, mis teenis hästi mitmeid generatsioone. Piirangutest välja kasvades hakkasite end viimaks tundma kui lõksus. Kas lõksus, mis ajas kodunt välja laste kasvatamise asemel raha teenima, või lõksus, mis pani väljaminemise ja muu töö tegemise asemel laste juures kodus olema. Tulem on kasulik sellepärast, et mehed ja naised saavad hakata vabalt tegelema neid rõhunud seksismi teemadega ja uuesti üles leida oma ainulaadne isiklik jõud, oma isiklik väärtus ja oma isiklik kutsumus selles maailmas.

Mõne tõeline kutsumus on laste kasvatamine, teise kutsumus on muude asjade tegemine. Enamiku kutsumus on teha natuke mõlemat. Kuna laps vajab täiskasvanutelt kogu tähelepanu ja teid enamikus tõmbab tegema muud, kui lapsi kasvatama, siis on teil täiskasvanutena mõistlik koopereeruda ja kasvatada lapsi kommuunides või väikestes gruppides nii, et laps saaks tähelepanu, hellitust ja juhendamist paljudelt mõistvatelt ja hoolivatelt täiskasvanutelt. Iga täiskasvanu pöörab osa tähelepanust lapsele ja osa tähelepanust tööle.

Te leiate end tagasi pöördumas laste kasvatamise kogukonna mudeli juurde. Transformatsioon isolatsioonist , mida te patriarhaadis kogesite, ehk tee tuumikperekonnast kogukondliku perekonna mudelini on konarlik. See tähendab silmitsi seismist piirangutega, milles te seni elanud olete, piirangute vastu üles astumist ja nende eemaldamist. Seejärel on teil vaja uuesti ehitama hakata või ennast loovalt korrastada, et anda lastele ja täiskasvanutele parim ajal, mil nad oma tõelisele maailma kutsele vastavad. Lapse jaoks on parim see, kui talle pööratakse täiskasvanu poolt piisavalt armastavat ja toetavat tähelepanu ning ta tunneb, et tugi ja täiskasvanu, keda ta usaldab, on tema jaoks kogu aeg olemas.

Mõned lapsed tulevad ühele-kahele vanemale, kellel on ressursid ja tõeline kutse oma lapsega kogu aeg olla ja mõned lapsed leiavad end parimas stsenaariumis, kus neile pöörab tähelepanu väike grupp, kolm-neli armastavat täiskasvanut. Enamik lapsi ja täiskasvanuid avastab, et neid teenib kõige paremini 15-20liikmeline grupp. Inimesed on seal usaldusväärsed, üksteisele ja lastele tõeliselt pühendunud ja lapse kõrval on igal hetkel usaldusväärsed täiskasvanud. Täiskasvanu võib täiesti vabalt igal hetkel valida kas lapsesse investeerimise või maailmas muu töö tegemise. See toimib laienenud perekonnas, naabruskonnas ning usul või mõnel muul organiseeritud püüdlusel põhinevates kindlates kogukondades.

Te kõik ehitate endas ühelt poolt tajumise võimet, kes on turvaline ja teiega jumalikult seotud ja teiselt poolt piiritõmbamise võimet, et elimineerida need täiskasvanud, kes on lapsele ohtlikud. Siis on vaja, et Sa kuulaksid ja järgneksid oma tõelisele kutsele, milles võib sisalduda nii lapsekasvatamine kui midagi muud, mida maailmas teha. See käib nii meeste kui naiste kohta. Mehed ei sünni bioloogiliselt vähemate kalduvustega enda sidumiseks või aja veetmiseks oma lastega. Õieti sünnib palju mehi isikliku lepingu või individuaalse kutsumusega veeta suurem osa aega oma lastega. Samamoodi ei sünni naised bioloogilise kutsumusega veeta rohkem aega lastega. Iga indiviid on erinev. Seetõttu on eluliselt tähtis mitte püüda ennast suruda paari- või kommuunisuhte mudelisse, kui nad õiged ei tundu, vaid töötada selle olukorraga, mis areneb Sinu elus.

Tee tööd inimestega oma elus. Eelda, et inimesed, kes Su ellu tulevad, tulevad põhjusega ning kasuta oma intuitsiooni ja loogikat, et arendada välja taju selles suhtes, kas kellelgi on ette nähtud Sinu lapsega seotud olla või mitte. Ta võib Sul aidata lapsega aega veeta, last mingil viisil toetada. Kasuta oma suhtlemis- ja läbirääkimisoskusi, et koos kaasinimesega pühendunult arendada välja tema suhte roll Sinu lapse elus. Sa avastad, et erinevad inimesed tulevad Sinu ellu erinevast suunast selleks, et olla kangaks kommuunis, mis Su lapse kasvatamist toetab.

Nii areneb inimkond eriti lääne kultuuriruumis, mis toimib isolatsioonil põhineva tuumikperekonna põhiselt. Samad juhtnöörid kehtivad ka nende ühiskondade või kultuuride kohta, kus on normiks laiendatud perekond. On endiselt eluliselt tähtis süveneda suhetesse, millega Su laps kokku puutub ja leida neis terviklikkus. Nende inimeste elimineerimine või ruumi loomine enda ja nende inimeste vahel, kes ei ole Sinu ega su lapse jaoks tervislikud. Siinne lõplik informatsioon on, et te liigute millessegi, mida teie nimetaksite abielulepinguks mitme inimesega – ühe indiviidi asemel kogukonnaga ja see kehtib sõltumata sellest, kas Sa kasvatad lapsi või mitte.

Milline on praegusel ajal sündivate laste loomus? Kuidas neid mõjutavad muutused, mida inimkond läbi teeb või mõjutavad ja kajastavad nemad seda rada, kuhu inimkond on suundumas?

Tänased lapsed on kolmekümne aasta tagustest ja varasemastest lastest läbinisti erinevad. Täna mõjutavad lapsed inimkonna marsruuti rohkem kui marsruut lapsi mõjutab. Iga uus aasta toob maailma enamjaolt selliseid lapsi, kes on mõni samm ees ajast, mil toimub nende suureks kasvamine. See tähendab rohkem kui kunagi varem, et lapsed juhivad oma eeskujuga. On täiskasvanute vastutus järgida nende elus olevate maagiliste laste poolt kehtestatud eeskuju. Oleks ebaõiglane paluda lastel inimkonda juhtida, sest lapsed on täiesti hõivatud konkreetse lapsepõlve surve ja dünaamikatega toimetulemisega.

Kõigi progressiivse generatsiooni laste konkreetne väljakutse on, et sündides on neil võrreldes vanematega vähem kaasasündinud piiranguid. Inimeseks olemine sisaldab oma jumalikkuse, oma tõelise loomuse unustamist ja see just teebki teist inimesed. Unustamine annab võimaluse olla teatud asjade suhtes ebakindel ning kogeda kannatusi, müsteeriume ja üksteisest eraldiolekut. Unustamise kingitus on oma tee loomise võimalus, mis võib juhtida kõige paika panemiseni ja terviklikkuse leidmiseni. See on inimeseks olemise võlu. Tänastel lastel on leping, mis ei sisalda samal määral piiranguid ja unustamist. Teisisõnu on tänastel lastel kindlam, tugevam, selgem taju, kes nad tegelikult on. Nad ei pruugi seda osata väljendada, sest inimesed, kes neid rääkima õpetavad, omaenda jumalikkust ei mäleta. Põhiline väljakutse, millega tänased lapsed silmitsi seisavad, on see, et nad tulevad maailma selge tajuga endast kui vaimsest, jumalikust olendist ning neil on sügav ja stabiilne vaatenurk, et kõik inimesed on jumalikud ja armastusega täidetud.

Rohkem kui eales varem planeedil Maa tekitab lastes segadust kokkupuude ideega, et ei olda jumalik või kokkupuutumine muude illusioonidega kui headus. Võite märgata, et tänased lapsed võitlevad rohkem kui lapsed minevikus. Nad satuvad segadusse olukordades, mis nende jumalikkust ei toeta, kus neile ei jagata tohutult armastust või nad ise ei saa armastust väljendada. Need lapsed vajavad kõige rohkem armastamise võimalust. Nad saavad paremini hakkama olukorraga, kus armastust ja kiindumust neile ei jagata, kui olukorraga, kus võimalusest armastust jagada jäetakse ilma neid. Kui lapsel on keegi, keda armastada, siis saab ta temale toetuda ja sedasi üle elada palju kannatusi ja võitlusi.

Praegusel ajal sündivate laste loomus on kergem ja kogemus on raskem ja võitlevam. See on üheks põhjuseks, miks lastel diagnoositakse rohkem füüsilisi sündroome. Suuremal protsendil lastel maailmas on astma, allergiad, diabeet, käitumishäired või autism. Kõigi nende ja teiste diagnooside arv kasvab mitmel põhjusel. Füüsiliseks põhjuseks on teie planeedi reostus ning toksiinid õhus ja vees. Laste kehad on loomupäraselt keskkonna suhtes rohkem tundlikud, sest nad sünnivad kõrgema vibratsiooniga. Kehad ei suuda toksiine endasse kergelt imeda ega neid käidelda, sest nende kehad ei ole energeetiliselt nii tihedad kui olid laste kehad minevikus. Tegelikult te märkate, et kui pakkuda, siis söövad tänased lapsed tervislikku toitu meelsamini kui lapsed kaks-kolmkümmend aastat tagasi. Tõenäoliselt magavad lapsed imelikul ajal, aga nad magavad rohkem kui magasid lapsed minevikus. Kui keegi, kes kasvatas lapsi palju aastaid tagasi, ütleb, et Su laps magab liiga palju, ei pruugi see midagi tähendada. See ei pruugi midagi tähendada, et Su laps magab tihedamini või vähem regulaarselt kui lapsed kolmkümmend aastat tagasi. Kui laps magab iga 24 tunni sees vähemalt 10 tundi, siis ära liiga palju muretse. Kui proovid teda võrrelda väljastpoolt määratletud süsteemiga, siis märkad, et praeguse aja laps muutub tujukaks. Kui lubad lastel välja arendada oma une- ja söömisrütmi, siis avastad, et neil on oma üsna isikupärased mustrid, mis võivad areneda tervislikeks mustriteks. Toeta neid, kui nad kuulavad ning reageeri nende isiklikele vajadustele ja mustritele. (Mai 2012)

  ____________________________________________________________

Sõnumi kanaldas Akasha Kroonikast Jen Eramith, MA, Akashic Transformationsi kaudu. See ja teised sõnumid www.AkashicTransformations.net 

Eesti keelde tõlgib Anu Rumessen, www.valgusekoda.ee  Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega. See info on osa igast jagatud sõnumist.

 Bioneer kirjutab ka kogukonna tähtsusest hariduses

Emadepäevakontsert

Käisin sel imekaunil maiõhtul kooli emadepäevakontserdil. Mulle üldiselt meeldib laste kunst ja oma laps oli juba tükk aega kangesti elevil ja pärast kangesti õnnelik. Emadepäevakontserdid on minu meelest veel eriti liigutavad, selle armastuse energia pärast, millest lapsed pakatavad. Ja millega juhendajad on kava kokku pannud. Ja eks laulu- ja tantsurahva seas ole ikka seda elavat ilu, mis tummaks võtab.

Ühtlasi märkasin, et mul on võrdõiguslikkuse ja soorollide plaat vist käima jäänud (sel teemal on pikemat "Naise rollide" kommentaariumis). Minus ärkas võrdõiguslane, kes sinna juba lapsepõlve õpetustega sisse oli kolinud, aga vahepeal magusasti puhanud. Et emad kui hoolitsejad ja toidukeetjad. Üks laul lausa sellest, kuidas ilma emata läheb kodu tolmuseks ja segi ja pannkoogid ei tulevat nii maitsvad. Meie kultuuris on see tugevasti sees. Tundus ausalt öelda isegi kusagilt otsast isade diskrimineerimisena – et nende hool jääb üldisemaltki ära märkimata. Ma arvan, et nooremates põlvkondades on isa panus laste kasvatamisel üha suurem. Aga kasvatus läheb ikka oma rada, kaanon näeb ette laule emahoolest ja isadest ei meenu tõesti suurt midagi. Isahoolepõlvkond pole vist luuletajaikka veel jõudnud.

Ja isadepäevakontserte meie koolis ei korraldata. Isadele on küll lastega mingi võistlusõhtu, et meisterdavad ja mängivad koos ja lahendavad viktoriine. Mis kahtlemata ka tore. Ja võibla siis sobibki neile rohkem? Aga naiste ja emade elu vabad valikud seisavad veel paljuski selle taga kinni, et kodutööde jäme ots tundub minule siiski naiste käes olevat. Võibla oleks asjaks isasid kasvõi üle kiita, et nad selle mõjul ehk kodus enam panustaks, jättes naistele rohkem aega ja jõudu koduväliseks tegevuseks? Teisalt vajaksin ma isegi enam tunnustust oma panuse eest. Ja see meeste ülestimuleerimine on nt tööelus mulle üsna vastukarva olnud (stiilis sama töö eest rohkem palka või meestel luba lohakamat tööd teha vms). Sellistel puhkudel ärkab minus ikka võrdõiguslane. Sest töö on töö ja inimene on inimene, pole aus soo pärast vahet teha. Aga ise teen ka. Kui muudmoodi ei oska.

Kontserdi lõpuosas, kus esinejad vanemad (ja saalis publikut oluliselt vähem kui alguses... kus siis suuremate laste vanemad on?) tulid jälle need popkultuurist inspiratsiooni leidnud tantsud. Teemaks seksapiil ja enda naise või mehena väljapakkumine upsaka tibi või ülbe kuti stiilis. Oeh. Osa neid noori Lolitasid (põhikoolilõpetaja on umbes 16-aastane) ei näi enda väljapakkumist sugugi nautivat, teiste puhul ei tundu see orgaaniline ega „õige”, väheseid on hea vaadata.  Aga noored tahavad aastast aastasse selliseid kavasid teha ja kes saaks takistada? Vähemalt osa tantse on noorte endi kokku pandud. Selles vanuses lapsed vist täiskasvanud juhendaja nõu ei soovigi.

Sai jälle nö ajakirjandust tehtud – et pealkiri ei vasta üldse sisule. No mis teha, sisu ja vormi ongi vahel raske kokku sobitada, ega mina seda häda ole välja mõelnud.

TJT