Emadepäevakontsert

Käisin sel imekaunil maiõhtul kooli emadepäevakontserdil. Mulle üldiselt meeldib laste kunst ja oma laps oli juba tükk aega kangesti elevil ja pärast kangesti õnnelik. Emadepäevakontserdid on minu meelest veel eriti liigutavad, selle armastuse energia pärast, millest lapsed pakatavad. Ja millega juhendajad on kava kokku pannud. Ja eks laulu- ja tantsurahva seas ole ikka seda elavat ilu, mis tummaks võtab.

Ühtlasi märkasin, et mul on võrdõiguslikkuse ja soorollide plaat vist käima jäänud (sel teemal on pikemat "Naise rollide" kommentaariumis). Minus ärkas võrdõiguslane, kes sinna juba lapsepõlve õpetustega sisse oli kolinud, aga vahepeal magusasti puhanud. Et emad kui hoolitsejad ja toidukeetjad. Üks laul lausa sellest, kuidas ilma emata läheb kodu tolmuseks ja segi ja pannkoogid ei tulevat nii maitsvad. Meie kultuuris on see tugevasti sees. Tundus ausalt öelda isegi kusagilt otsast isade diskrimineerimisena – et nende hool jääb üldisemaltki ära märkimata. Ma arvan, et nooremates põlvkondades on isa panus laste kasvatamisel üha suurem. Aga kasvatus läheb ikka oma rada, kaanon näeb ette laule emahoolest ja isadest ei meenu tõesti suurt midagi. Isahoolepõlvkond pole vist luuletajaikka veel jõudnud.

Ja isadepäevakontserte meie koolis ei korraldata. Isadele on küll lastega mingi võistlusõhtu, et meisterdavad ja mängivad koos ja lahendavad viktoriine. Mis kahtlemata ka tore. Ja võibla siis sobibki neile rohkem? Aga naiste ja emade elu vabad valikud seisavad veel paljuski selle taga kinni, et kodutööde jäme ots tundub minule siiski naiste käes olevat. Võibla oleks asjaks isasid kasvõi üle kiita, et nad selle mõjul ehk kodus enam panustaks, jättes naistele rohkem aega ja jõudu koduväliseks tegevuseks? Teisalt vajaksin ma isegi enam tunnustust oma panuse eest. Ja see meeste ülestimuleerimine on nt tööelus mulle üsna vastukarva olnud (stiilis sama töö eest rohkem palka või meestel luba lohakamat tööd teha vms). Sellistel puhkudel ärkab minus ikka võrdõiguslane. Sest töö on töö ja inimene on inimene, pole aus soo pärast vahet teha. Aga ise teen ka. Kui muudmoodi ei oska.

Kontserdi lõpuosas, kus esinejad vanemad (ja saalis publikut oluliselt vähem kui alguses... kus siis suuremate laste vanemad on?) tulid jälle need popkultuurist inspiratsiooni leidnud tantsud. Teemaks seksapiil ja enda naise või mehena väljapakkumine upsaka tibi või ülbe kuti stiilis. Oeh. Osa neid noori Lolitasid (põhikoolilõpetaja on umbes 16-aastane) ei näi enda väljapakkumist sugugi nautivat, teiste puhul ei tundu see orgaaniline ega „õige”, väheseid on hea vaadata.  Aga noored tahavad aastast aastasse selliseid kavasid teha ja kes saaks takistada? Vähemalt osa tantse on noorte endi kokku pandud. Selles vanuses lapsed vist täiskasvanud juhendaja nõu ei soovigi.

Sai jälle nö ajakirjandust tehtud – et pealkiri ei vasta üldse sisule. No mis teha, sisu ja vormi ongi vahel raske kokku sobitada, ega mina seda häda ole välja mõelnud.

TJT