Tänases Postimehes oli juttu, et lastele pole piisavalt teadusetegemise võimalusi, puha ainult kunsti- ja muusikaringid - kuidas meie tulevased teadlased saakski nii oma võimeid ja huvisid avastada ja tundma õppida. Ma olen autoriga täiesti nõus. Just otsisin pojale tegevust. Ilmselgelt on tal igav ja siis teeb lollusi. Meie kandis on kaks huvitegevusi pakkuvat asutust, aga neil on kuueaastastele pakkuda põhiliselt kunstitegevusi. Suurematele lastele tulevad ka robootika ja mudelismiringid, aga koolieelikutele mitte midagi.
Ma tahaksin, et meie tehnikahuviline poeg saaks kuskil sellises ringis käia, kus käepärastest materjalidest väikesi meisterdusi kokku monteeritakse. No umbes et kuidas vesi ülespoole saab voolata. Õige vastus on meil käsitsi kunagi läbi tehtud, kõrre, kaanega purkide kõrguste ja veetasemetega käis see nipp, ühes laste ajaviiteraamatus oli kirjas. Selliste tegevuste üle on laps ise kangesti õnnelik, aga pole kellelgi nii lõputult aega sellega tegelda. Looduselt saab õppida igas eas, aga pole, kes lapsi juhendaks.
Aga praegu poeg lihtsalt vaevab meid oma igavusega. Pane või tavalasteaeda, tõesti. Vähemalt on lapse aeg millegagi täidetud ja vanematel hea meel.(Aga laste võimed jäävad ikka arendamata, selles osas ma haridussüsteemi peale ei loodaks. Neil on muudki tegemist ülepea.)
Hiljem lisatud. Selle igatsetud arendava mänguringi nimi oleks vist siiski laste teadusring (parandasin praegu pealkirja ka ära). See võiks olla midagi ahaakeskuse vaimus. Aga no Tallinna ahaa on ka täitsa nöga (Tartu oma pidada tummisem olema, aga seal me pole käinud). Energia avastuskeskus meeldib meile rohkem, aga väljamaa kohtadega võrreldes on see ka kahvatu ja igav. Tegelikult võiks see laste teadusring ju nt ahaas või energiaavastuskeskuses koos käia. Või Kullos. Kullos on mõttemängude ring ja Nõmme Noortemajas kabering. Midagi ikka on joonistamise ja tantsu kõrval. Laste teadusringist ma praegu ainult unistan.
TJT
2 kommentaari:
Jagan arvamust. Ära on tüüdanud juba need muusika - ja kunstiringid. Milliseid mehi me oma poegadest niiviisi kasvatame? Pean just poiste puhul oluliseks arendada tehnika-, reaal-ja looduspoolt, samuti kehalist tegevust. Tulevikus mõtlen kindlasti robootikaringi peale, aga praegu panin oma 4-aastase hoopis taekwon-do trenni, 3-6-aastaste rühma. Poiss on rahul, lapsed teevad tunni jooksul peamiselt võimlemisharjutusi, s.h. õpivad ka nt. kukkumist, tasakaalu hoidmist jmt. Tunni lõpus jooksevad niisama poistega ringi. Rühm on peamiselt venekeelne, mis on samuti kasulik. Laps on alati rahul, kui tunnist tuleb. No kui ei taha joonistada, ega laulda, on sport praeguses vanuses tõesti ainuke huvitegevus.
Jah, ennevanasti tundusid need kunstiringid ju toredakesed, aga pojale oleks midagi tummisemat tarvis - ta lihtsalt ei ole selline kunstiinimene. Džuudos käib ja seal talle tõesti meeldib. Aga sport ei asenda mingilgi viisil meisterdamis-mõtlemistegevust. Kuuesele, kel käed õigetpidi küljes ja nupp nokib, peaks ikka midagi sisukat pakkuma. Aga mulle käib see paraku üle jõu. Ja need robootikad on mõeldud ikkagi umbes üheksastele.
Postita kommentaar