Meie lapsed leiutasid selle mängu ja see käib nii. Üks laps mõtleb
välja valikvastustega küsimuse ja sirutab ette kaks kätt, mõlemas on peidus
vastus. Teine pakub, kummas käes on tema vastus. Esimene ütleb, milline vastus
seal oli ja teine võtab selle lihtsalt teadmiseks. Niimoodi tükk aega järjest
üks küsib, võibla lisab vahele mõne kirjeldava lause, et süžee edenemine oleks
teisele mõistetav ja teine muudkui vastab jah või ei. Tütar võib vastates isegi
raamatut lugeda (ega me nagunii ei jaksa kõiki poja jutte keegi ära kuulata).
Näiteks küsib poeg, kas sulle tuleb vastu kolm kolme peaga
draakonit või kas sa saad endale dinosauruse abilise või kas leevike tapab
draakonid ära. Ja vastused pihkudes on ei või jah. Tema mängud hakkavad sageli
küsimusega, kas sa oled elus või surnud. Tegelaste hulgas on rüütleid ja kuningaid (ja võimalusi kuningaks saada), relvi ja taplusi ja muid põnevaid sündmusi ja kindlasti on segastes olukordades väljapääse ja mängijal abilisi (muidugi, kui tal on õnne valida jah-vastus).
Tütar mängib seda mängu omal moel. Tema küsib tuleviku kohta,
kas sa saad heleda või tumeda peaga naise, kas sa saad poja või tütre. Poeg teeb
sellest oma tuletise, küsides, kas sa saad lehma või mehe või kas sa saad
väikese aia või telgi (ja seejärel: kas aed muutub suureks?). Kas saad poja või siili. Palju loomi hüppab neist küsimustest
läbi kõiksugu ootamatutes seostes.
Mõne aja pärast on mu naeratuselihased väsinud.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar