TARTU WALDORFPEDAGOOGIKA SEMINARI KOOLITUSPÄEV
LAUPÄEVAL, 5. NOVEMBRIL 2011 TALLINNAS TUULEMAA 12
KELL 10.00 – 18.00
Laupäeval, 5. novembril kell 10-18 toimub Tallinna Vabas Waldorfkoolis (Tuulemaa 12) kaks waldorfseminari koolitust:
"Eurütmia, liikumise kunst"
Eurütmistid Katrin Vaik ja Karmen Püü tutvustavad eurütmia olemust.
"Hingedeaeg. Isevalmistatud mänguasjad"
Heli Kudu räägib hingedeaja tähendusest ja tähistamisest lasteaias. Praktilises osas õpetab Lavi Raamat-Boeke lavastusmänguks lauanuku valmistamist ja kõneleb muinasjuttude ja lasteraamatute tähendusest lapse arengus. Vt. lisa: http://www.erakoollate.ee/et/news?news_id=115
Registreerimine hiljemalt 3-5 päeva enne kursust eelinfo (sisukirjeldus, soovituslik kirjandus,ettevalmistatavad teemad jm) saatmiseks: merje.malkki@waldorf.ee, tel. 5108294. Osalemine 25 eurot, korraga kahe või enam kursuse eest tasudes 22 eurot. Waldorfkoolide ja -lasteaedade vanematele on osalemine 5 eurot, õpetajatele tasuta.
See hakkab mulle juba nalja tegema, nüüd siis kolmandast allikast sama teema kolmandal kujul.
• Hingedeaeg, selle tähendus, tähistamine lasteaias. Heli Kudu
• Muinasjutud. Lasteraamatud. Lavastused. Valmistame lavastusnuku.
Laivi Raamat-Boeke
Lektoriteks on Johannese Kool ja Lasteaed Rosmal kogenud lasteaiaõpetajad
Teemaks on aastapühade mõju ja neis peituvad arenguvõimalused täiskasvanule.
Kuidas on seotud loodusringkäik inimeseks kasvamisega? Sügise erinev mõju lastele
ja täiskasvanule. Väline liikumine muutub sisemiseks. Hingedeaeg, tegevused
waldorflasteaias. Mardipäeva, laternapeo tähistamine. Laste sisemise kindluse,
sallivuse ja abivalmiduse toetamine. Igapäevane laste aktiivse siseelu äratamine läbi juttude, mängude, koos liigutustega laulude ja salmide jne abil. Millised on tänapäeva ohud ja takistused iseendaga kohtumisel täiskasvanul ja lapsel. Rahust ja soojusest.
Praktilises osas valmistame lavastusmänguks lauanuku. Kõneleme muinasjuttude ja
lasteraamatute lapse arengut toetavast mõjust, lavastusmängudest. Toome hulgaliselt
näiteid waldorflasteaiast.
Loeng on mõeldud eelkooliealiste laste vanematele, lasteaiaõpetajatele
ja kõigile waldorfpedagoogika huvilistele.
Palume eelregistreerida hiljemalt 3-5 päeva enne kursust, kursuse paremaks
korraldamiseks ja kursuse kohta vajaliku eelinfo (sisukirjeldus, soovituslik kirjandus, ettevalmistatavad teemad jm) saatmiseks.
Küsimusi ja eelregistreerimisi ootame aadressil merje.malkki@waldorf.ee
(tel. 5108294).
Ühe kursuse maksumus on 25 eurot, rohkem kui kahe kursuse eest korraga makstes
a 22 eurot. Kursused on waldorfkoolide ja –lasteaedade õpetajatele tasuta,
lapsevanematele 5 eurot.
TERE TULEMAST!
teisipäev, 25. oktoober 2011
pühapäev, 18. september 2011
Pärast raamatukogus käimist
Meil oli sisukas raamatukogus käik. Viimasel ajal juhtub neid käike sageli, sest poeg on avastanud laste autoajakirjad ja need peab kahe nädala pärast tagasi viima. Ja eks tütrel jälle kulu lugemiseks palju raamatuid ja selle pärast tuleb sageli käia.
Tütar leidis ühe „Kaheksa lapse” sarja loo, mis tal veel lugemata oli. „Vanaema ja kaheksa last metsas” on lugu kunagi ammu Norramaal toimetavast raamatuperekonnast, minu lapsepõlves oli ka üks raamat sellest eesti keeles, nüüd on neid palju. Rõõmus ja toimekas suurpere elu. Nauditav lugemine mulle ka. Ja õpetlik: no vaata, kui väheste asjadega need inimesed õnnelikud olid.
Sellega haakub veidi „Väike maja preerias”, samalt autorilt on eesti keeles kolm raamatut umbes sajanditagusest Ameerikast. Saime just pojaga läbitud (tütar luges ise). Tegelasteks on kolme tütrega maal elav pere, kes kasvatab kogu oma söögi ise ja elab väga kristlikult. Kuuluvad mingisse usulahku, kus pühapäeviti ei tohi ilmalikke laulda ega mängida. Aga samas muus osas need väärtused meile meeldisid. Hingeliselt toeks ja eeskujuks, kuidas raskete aegadega toime tulla ja vaesuses väärikas ja õnnelik olla (mulle on meediast jäänud mulje, et Eesti vaesus on depressiivne). Huvitaval kombel oli see raamat ühteviisi huvitav nii üheksasele tütrele (kelle eakaaslased on kaks raamatutegelast, kaks vanemat õde) kui pojale, keda vist võlus see ise kõigi oludega toimetulek, mis minu jaoks on selle raamatu läbiv teema. Lapsele sobivas pildistuses ja lausestuses pealegi.
Eriti meeldis meile kuningas Arturi lugude raamat „Ümarlaua rüütlid”, mille tütar leidis. Imeilusate (või no kitšilike, kuidas võtta) piltidega raamat vanadest legendidest. Ma ise pole ka nendega varem kokku puutunud ja see on tundunud tõsise lüngana mu hariduses. Müüte ja kangelaslaule tahaks ikka tunda. Neis avaldub rahva hing ja tarkus. (Enamik tänapäevast kirjandust tundub mulle selle kõrval ausalt öelda ajaviidu ja tilu-liluna.) Ja ma arvan, et igati asjaks, kui viiene poiss rüütlite lugusid kuuleb ja hinges läbi elab. Tütar tuleb ka kuulama, kui neid õhtul pojale ette loen (kuigi tal on endal loetud). Nende lugude vägi puudutab midagi sügavat.
(Hiljem lisatud. Lugesime läbi. Meie lastele meeldis ka väga. Imeline, kuidas suured lood kõnetavad aegade tagant. Ümarlaud hävib, sest inimesed usuvad valesid sõnumeid, mida toovad valelikud ja omakasupüüdlikud sõnumitoojad. Ja heade kavatsustega inimesed eksivad, tulles vastu kurja soovidele ja jättes nende hämarate tegude kohta info edastamata.)
Veel sai üks ilus autoraamat, mille poeg leidis: „Meistri-Märten ehitab auto”. Natuke mutionu pükste saamise loo moodi raamat ühest masinaosi koguvast vennikesest, kes ise omale auto ehitab, et teada saada, mis asub selle tee teises otsas, mille üks ots tema juurde lõpeb. Pildid on lihtsalt imelised. Rauakolu romantika! Värvipritsi või roostetanud plekirulli elutruu portree on võrratu akvarell, samuti kui puhtad ja siredad Rootsimaised maastikud, mida mõnel pildil näha. Mind inspireeris see auto ehitusest rääkima. Ma olen seda kooli ajal kaks ja pool aastat õppinud. Päris auto kapotti pole eriti kunagi lahti teinud, sellega õiendab mees, aga need pildid lausa kutsusid auto töö põhimõtteid kirjeldama. Tekst oli üsna lühike, lihtne ja lakooniline. Kolmene saaks ka aru. Ja meie pojale meeldib ka igasugu värke ehitada nagu paljudele väikestele poistele. Ja päris asi on ikka kõige ägedam!
„Meistri-Märteni...” pildid meenutasid mõneti Pettsoni ja Finduse lugusid, mis meile ka väga meeldisid, aitäh, kes kunagi soovitas! Laenutasime ja lugesime neid ka. Need olid lood vanamehest ja kassist ja muhedast elust Rootsi maakolkas. Taaskord selline ilus idealiseeritud elulaad, aga ma arvan, et lapse kasvamise ajal on headus ja ilu olulised. Samas on neis mingi elulisus ikka ka.
Kujunduse pärast võtsin ka "Puhevil pruudi", sisu ajab ka asja ära.
Tütar valis veel paar Reeli Reinausi lasteromaani (võistlusel auhinnatud ka veel), neid pole mina lugenud ja ühe Ketlin Priilinna noorteloo: „Mustlasplikad”. See viimane on kolmest õest, kuue-, kolmeteist- ja 20-aastasest, kes lähevad pikaks nädalavahetuseks Londoni. Jälle eluliselt kirjutatud, nagu varemgi olen siin blogis Priilinnast kirjutanud („Lugemispäevikus” tagapool). Piisavalt väikesed ja minu kui täiskasvanu vaatenurgast õnnelikult kulgevad sekeldused, et mitte olla lapsele hirmutavad, kuid siiski tõesed ja asjakohased, ja rõhk on 13-aastase peategelase tunnetel. Tervikuna positiivne raamat ja vast ehk asjaks lugemine enne, kui ise maailma avastama minna. Tütrel on praegu, kümnenda eluaasta kriisis Rubiconis üldse huvi hingeasjade vastu. Veel võttis ta raamatukogust sarja „Õnnetuid lugusid” viimase, seitsmenda raamatu. Ühte varasemat vaatasin, no ikka eriti kurb raamat lastest, kel läheb ikka nii koledasti, et annab imestada. Mingi eriti ilge täiskasvanud alandab ja kiusab. Aga ju on neid selliseid ka vaja lugeda, väga põnevad pidid olema. Peaks tütrele vist Dickensit soovitama järgmine kord, kui jälle tuleb kaeblus, et pole midagi lugeda. Või äkki juba „Jane Eyre’i”.
(Hiljem lisatud. Lugesin natuke ühte Reinausi ka. Auhindajad olid ilmselt tänulikud lapsevanemad, sest no nii ilusat ja "õiget" lugu annab ikka tikutulega otsida. 11-aastane hakkab ise perele süüa tegema, teri idandama ja muud eriti tervislikku sealjuures, sest ema tehtud tavaline toit polnud küllalt hea. Ja kaksikutest õde-venda suhtuvad teineteisesse eriti hästi. Ja ülekasvatud range vanaema kasvatab end ise ühe õhtuga ümber, kusjuures selleks ei peagi midagi koledat juhtuma. No kõik on nii positiivne, et mul hakkas vähe imelik seda lugeda ja minu tavalise reaalsusega see eriti ei haakunud, aga samas on raamat mingis mõttes hästi kirjutatud - vähemalt on autor oma tugevaid külgi hästi esitlenud ja nõrgad kenasti varju pannud. Tegevus on parajalt huvitav kogu aeg. Lapsele meeldis ka väga. Jah, imedesse peab uskuma, muidu nad ei juhtugi. Nii et ei muud, kui tuld! Rohkem selliseid raamatuid!)
Poeg valis veel paar mõmmiraamatut ja muidugi autoajakirju. Disney „Autod” sisaldab palju kolme- kuni kuueaastastele sobivaid lihtsaid mõtlemis- ja arvutamisülesandeid (liidetavate suurus on ühest kolmeni, aga neid liidetavaid võib ikka väga palju olla), mänge ka. Suur osa mõistatusi on talle juba liiga lihtsad, aga mõnega saab ikka pead ka murda. Ja koomiksid. Ja selleealistele meeldib lähenemine, et autod on ka isiksused, kes räägivad ja mõtlevad. Ja hea ja kurja teema on n-ö kasvatuslik. Lähenemine on muidugi ameerikalik, teadagi.
Tütar valis veel paar „Tommy ja Jerryt”, aga no neid mina ette ei loe. Lihtsalt ei meeldi. Hullu beibekirjandust ka mitte (tütar kunagi tundis huvi, laenutasime, aga ma lihtsalt ei suutnud lugeda, hääl lihtsalt sureb välja, kui tekst on selline sisuvaba jama). Õppigu lugema ja lugegu ise, kui väga vaja on (aga näe, tütar valib ikka sisukamaid asju, õnneks; ja poeg veel lugemise vastu huvi ei tunne, mis on minu meelest normaalne ja eakohane, koolini on veel kaks aastat). Samas on palju lasteraamatuid, mis mulle ikka tõesti meeldivad ja igapäevased-õhtused ühised ettelugemised on minu väike koogitükk igas päevas! Just need raamatud, kuhu saab üleni sisse minna ja täiega kaasa elada, toovad enda jaoks kättesaadavale ka enda siseelu.
Üks looduseteemaline õpetlik pildiraamat sai ka, "Avastusretk piltides. Loodus. Ebatavalised nähtused". Tütar valis. Tavaliselt vaatab selliseid asju pigem poeg ja tütrel loodusejuttude vast huvi pole. Kui siis loodusjuttude huvilisele pojale seda raamatut pakkusin, ütles ta, et seal polevat juttu, aga tema tahab juttu saada. Eks siis loen kuningas Arthuri lugusid, kuniks neid jagub. Mulle meeldib, et loovmängu ja kujutlusvõime arenemise vanuses tema eelistus selline on. Nende teaduslikumate käsitlustega jõuab kooliajal veel tegelda küll ja küll.
Ja Juhan Jaigi "Valitud tondijutte". Mulle tundus lapsena igav, aga võibla lapsele meeldib.
Endale laenutasin „Külmad tordid”. Ma ei viitsi eriti retseptide järgi süüa teha, pigem loen kokaraamatuid, teen endale mingi toidu valmistamise süsteemi selgeks, jätan mõne põhiasja meelde ja siis teen tunde järgi (nojah, želatiiniga ümberkäimist peab ikka täpselt uurima ja doseerima muidugi, aga neid retsepte on mul mujal ka). Igal juhul sai sealt ka avardavaid ideid. Sügiseti nagu tahaks midagi head (kuigi ma mingi tortsepp pole seni olnud, aga sedasorti asjad nagu toorjuustukoogid tõesti maitsevad). Seni veel maiustan küll mõttes.
TJT
teisipäev, 30. august 2011
R saabus
Meil oli tore päev. Nooremale lapsele jõudis R kohale. Nüüd siis, viie ja poole aastaselt. Vahel see R veel ununeb ja jääb hommikuti vahel magama, aga muidu on olemas ja põriseb kenasti. Eks seda olnud vahel mõne sõjamängu aegu ka tärisemas ja automängus põrisemas, aga nüüd on igal pool mujal ka, kus asjaks. Mõnda sõna peab lausa ümber õppima, sest R-tu versioon on nii harjumuspäraseks saanud.
R-hääliku saabumine on kergendus. Et ikka toimib nii, nagu ette nähtud. Mu isa jõudis mulle juba rääkida kui kohutav võiks olla, kui poega ei võetaks R-hääliku puudumise tõttu kohalikku külakooli. Ma ise poleks selle peale tulnud, et sellist asja karta, aga kui isa jagas oma arvamust, siis mõningase mõtlemise peale päris jabur ka ei tundunud. Siinkandis on ju koolikohti vähem kui kooliminejaid lapsi ja tavalisteski koolides koledad konkursid. Ja lihtsalt vaja kedagi mingil põhjusel välja jätta, sest kõik ei mahu majja ära. No et siis võiks muidu ontlikul lapsel olla R-puue nagu heaks põhj(end)useks? Tõesti ei tea, aga seda koledat mõtet ma loodan mu pea enam ei külasta.
Esimese lapsega oli ka R-jama. Temale saabus R nelja ja pooleselt, kah nagu hiljavõitu tavaarusaamade mõistes. Tütar käis neljaselt kolm kuud tavalasteaias ja seal ka logopeedi juures, et R seada. Ja teine vanaema jõudis ka mind igasugu koledustega hirmutada, mis kõik ühe kena inimesega juhtuda võib, kui ta korralikult ei errita. No umbes selleni välja, et kes sihukest naist ikka tahab. Pani meile isegi miski kirurgi juurde aja kinni, et äkki miskit suus valesti. Ja ma ei julenud minemata ka jätta, kartuses hoolimatu ema silti tugevdada. No see silt on mul kõvasti küljes niigi, mis parata. Kui ei tee neid asju, mis õiged emad peaks (nõukaaegsete arusaamade järgi) tegema. Tegelikult lausa põhimõtteliselt ei tee. Laps hakkas ikka R ütlema siis, kui hakkas. Ma püüan neid vähem hirmutada. Vanavanemad õnneks pöörduvad põhiliselt ikka minu poole, kui lapsega miskit "valesti".
Suu- ja keeleharjutusi me ka ei teinud. Aga ronitame lapsi küll algusest peale (kui juhendada, kuidas seda teha, siis on turvaline ka). Waldorfpedagoogid ütlevad, et keha igakülgne liigutamine peaks ka suu hästi liikuma saama, sest kehas on kõik omavahel ühendatud ja ühte liigutades liigutad ka teist. Eriti lapse puhul, kes pole veel nii palju blokeeringuid oma kehasse seadnud kui täiskasvanud. Mitte ei tea, kas kividel ronimisest oli R tulekuks abi või mitte. Ma ise arvan, et kividel ronimine on lapse arengus enam-vähem kõigeks hea.
Jah, ega ma ei ole igatsenud, et mu lapsed midagi jube varakult teeksid - ma pole ise neid suuremat takka kiirustanud ja nad ei ole ise kiirustajad tüübid ka, kes 9-kuuselt kõndinud oleks ja muud taolist. Eks ma siis ole rõõmustanud selle sügavuse üle, mis aeglasema ja tasakaalukama arenguga kaasneb. Aga kui mõni asi hiljema peale jääb, küll on ikka hea meel, et ikka tuli. Esimene laps näiteks joonistas tükk aega ainult abstraktseid pilte. Siis enne kolmandat sünnipäeva tegi paari nädala jooksul mõned väga selged taiesed ka ja vabastas mind sellega pingetest, et kas kõik on ikka korras. Siis lasi veel paar aastat abstraktseid taieseid edasi. Pärast ma sain tema piltidest aru küll, hoopis enam ikka kui alul, aga see oli palju hiljem, kui teise lapse pildid võrdluseks olid. Mul ikka jah tagantjärele tarkused on põhilised ahaa-elamused.
Hirmud on ikka nurga taga varitsemas, olgu ma siis nii teadlik nende halvast mõjust, kui just oskan olla. Minu ümbrus on neid täis ja ma ise ka.
TJT
R-hääliku saabumine on kergendus. Et ikka toimib nii, nagu ette nähtud. Mu isa jõudis mulle juba rääkida kui kohutav võiks olla, kui poega ei võetaks R-hääliku puudumise tõttu kohalikku külakooli. Ma ise poleks selle peale tulnud, et sellist asja karta, aga kui isa jagas oma arvamust, siis mõningase mõtlemise peale päris jabur ka ei tundunud. Siinkandis on ju koolikohti vähem kui kooliminejaid lapsi ja tavalisteski koolides koledad konkursid. Ja lihtsalt vaja kedagi mingil põhjusel välja jätta, sest kõik ei mahu majja ära. No et siis võiks muidu ontlikul lapsel olla R-puue nagu heaks põhj(end)useks? Tõesti ei tea, aga seda koledat mõtet ma loodan mu pea enam ei külasta.
Esimese lapsega oli ka R-jama. Temale saabus R nelja ja pooleselt, kah nagu hiljavõitu tavaarusaamade mõistes. Tütar käis neljaselt kolm kuud tavalasteaias ja seal ka logopeedi juures, et R seada. Ja teine vanaema jõudis ka mind igasugu koledustega hirmutada, mis kõik ühe kena inimesega juhtuda võib, kui ta korralikult ei errita. No umbes selleni välja, et kes sihukest naist ikka tahab. Pani meile isegi miski kirurgi juurde aja kinni, et äkki miskit suus valesti. Ja ma ei julenud minemata ka jätta, kartuses hoolimatu ema silti tugevdada. No see silt on mul kõvasti küljes niigi, mis parata. Kui ei tee neid asju, mis õiged emad peaks (nõukaaegsete arusaamade järgi) tegema. Tegelikult lausa põhimõtteliselt ei tee. Laps hakkas ikka R ütlema siis, kui hakkas. Ma püüan neid vähem hirmutada. Vanavanemad õnneks pöörduvad põhiliselt ikka minu poole, kui lapsega miskit "valesti".
Suu- ja keeleharjutusi me ka ei teinud. Aga ronitame lapsi küll algusest peale (kui juhendada, kuidas seda teha, siis on turvaline ka). Waldorfpedagoogid ütlevad, et keha igakülgne liigutamine peaks ka suu hästi liikuma saama, sest kehas on kõik omavahel ühendatud ja ühte liigutades liigutad ka teist. Eriti lapse puhul, kes pole veel nii palju blokeeringuid oma kehasse seadnud kui täiskasvanud. Mitte ei tea, kas kividel ronimisest oli R tulekuks abi või mitte. Ma ise arvan, et kividel ronimine on lapse arengus enam-vähem kõigeks hea.
Jah, ega ma ei ole igatsenud, et mu lapsed midagi jube varakult teeksid - ma pole ise neid suuremat takka kiirustanud ja nad ei ole ise kiirustajad tüübid ka, kes 9-kuuselt kõndinud oleks ja muud taolist. Eks ma siis ole rõõmustanud selle sügavuse üle, mis aeglasema ja tasakaalukama arenguga kaasneb. Aga kui mõni asi hiljema peale jääb, küll on ikka hea meel, et ikka tuli. Esimene laps näiteks joonistas tükk aega ainult abstraktseid pilte. Siis enne kolmandat sünnipäeva tegi paari nädala jooksul mõned väga selged taiesed ka ja vabastas mind sellega pingetest, et kas kõik on ikka korras. Siis lasi veel paar aastat abstraktseid taieseid edasi. Pärast ma sain tema piltidest aru küll, hoopis enam ikka kui alul, aga see oli palju hiljem, kui teise lapse pildid võrdluseks olid. Mul ikka jah tagantjärele tarkused on põhilised ahaa-elamused.
Hirmud on ikka nurga taga varitsemas, olgu ma siis nii teadlik nende halvast mõjust, kui just oskan olla. Minu ümbrus on neid täis ja ma ise ka.
TJT
pühapäev, 31. juuli 2011
Elu nagu arvutimäng
Minu mõningate avalduste peale võiks ju arvata, et meie lapsed arvutit ei puutu, aga päris nii see pole. Eks meilgi ole mõnikord arvuti lapsehoidjaks (aga harva). Ja kui lapsed on isaga omapäi, siis on arvutis ja internetis tegelemine üsna tavaline. Vaatavad seal lastekat ja mängivad toredaid eakohaseid mänge ja vaatavad youtube’ist asjalikke ja ilusaid klippe. Näiteks seda, kuidas apelsinimahla tehakse või kuidas hambapasta tuubi sisse pannakse (ja need triibud sinna sisse) ja kunstilisi lastele sobivaid asju ja klassikalist ja moodsat muusikat. Mehe maitse on minu meelest väga hea ja ma usaldan, et ta lastele midagi sobimatut ei näita. See osa, mida mina olen juhtunud nägema, on tõesti põnev ja hariv. Mulle ka. Või kui mulle ei peakski meeldima, siis ma aktseptin, et lapsed selliseid asju vaatavad. Sellega pole probleeme. Pealegi juhtub seda mõõdetud määral.
Ja tagajärjena on nad sageli joonistanud paberile arvutimänge, et siit tuleb see pall ja põrkab siia ja nende nooltega juhime ja siis nii ja naa. Pliiatsitega võiduajamine on ka natuke sarnane mäng. Joonistatakse paberile sinka-vonka autotee. Võetakse pliiats kätte ja pannakse teravik vastu paberit, see on auto, siis lükatakse teed mööda liikuma. Nii kaugele kui joont on näha, auto sõitis. Siis on teise kord. Kes saab enne finišisse, on võitja.
Ja hiljuti kleepus mul männikoore tükike autoakna esiklaasile. Siis nad mängisid, et on vaja seda liiklusmärkidest ja muudest objektidest „mööda juhtida” (st et ühe silmaga vaadates ei satuks liiklusmärk männikoore tükiga kohakutti).
Ja veapunkte määratakse meil ka. Kiuslemise eest saab nt miinuse ja löömise eest kolm. Kui ühel päeval seitse miinust täis, ei saa külla või muud head, mis päevakorral (juhtub ka suhkrukeelde, põhjendusega, et see annab energiat pahade asjade tegemiseks nagu vahel tõesti on juhtunud). Heapunktide eest saab miinusi kustutada. Aitamise ja muu hoolivuse ülesnäitamise eest saab plusse. Need aitavad ikka hädast välja, kui miinusi kipub palju kogunema.
Minu jaoks on see punktivärk hea selle poolest, et saab ühe sõnaga oma seisukohta avaldada, et selline käitumine läks üle piiri (kiusikuga pikka juttu rääkida pole kerge ja keerulisest ta ei saa ju aru ka sellises meeleolus, pealegi tükib endal ka ärritus peale). Enne miinust annan vahel hoiatuse ka, et kui sa sellega jätkad, siis tuleb miinus. Siis on justkui tema enda valik. Kahe vanemaga on võimalik ühte last koju jätta päriselt ka ja seda vahel juhtub. Aga üldiselt ikka harva. Eks ma ikka püüan aidata lapsel head tuju üles leida, kui see väga kaduma on läinud. Alati ei jaksa ja ei viitsi. Ja vahel tõesti ei oska.
TJT
Ja tagajärjena on nad sageli joonistanud paberile arvutimänge, et siit tuleb see pall ja põrkab siia ja nende nooltega juhime ja siis nii ja naa. Pliiatsitega võiduajamine on ka natuke sarnane mäng. Joonistatakse paberile sinka-vonka autotee. Võetakse pliiats kätte ja pannakse teravik vastu paberit, see on auto, siis lükatakse teed mööda liikuma. Nii kaugele kui joont on näha, auto sõitis. Siis on teise kord. Kes saab enne finišisse, on võitja.
Ja hiljuti kleepus mul männikoore tükike autoakna esiklaasile. Siis nad mängisid, et on vaja seda liiklusmärkidest ja muudest objektidest „mööda juhtida” (st et ühe silmaga vaadates ei satuks liiklusmärk männikoore tükiga kohakutti).
Ja veapunkte määratakse meil ka. Kiuslemise eest saab nt miinuse ja löömise eest kolm. Kui ühel päeval seitse miinust täis, ei saa külla või muud head, mis päevakorral (juhtub ka suhkrukeelde, põhjendusega, et see annab energiat pahade asjade tegemiseks nagu vahel tõesti on juhtunud). Heapunktide eest saab miinusi kustutada. Aitamise ja muu hoolivuse ülesnäitamise eest saab plusse. Need aitavad ikka hädast välja, kui miinusi kipub palju kogunema.
Minu jaoks on see punktivärk hea selle poolest, et saab ühe sõnaga oma seisukohta avaldada, et selline käitumine läks üle piiri (kiusikuga pikka juttu rääkida pole kerge ja keerulisest ta ei saa ju aru ka sellises meeleolus, pealegi tükib endal ka ärritus peale). Enne miinust annan vahel hoiatuse ka, et kui sa sellega jätkad, siis tuleb miinus. Siis on justkui tema enda valik. Kahe vanemaga on võimalik ühte last koju jätta päriselt ka ja seda vahel juhtub. Aga üldiselt ikka harva. Eks ma ikka püüan aidata lapsel head tuju üles leida, kui see väga kaduma on läinud. Alati ei jaksa ja ei viitsi. Ja vahel tõesti ei oska.
TJT
laupäev, 30. juuli 2011
Reisipohmelus
Vene ajal ikka räägiti, et kes pikemalt kapmaale pääses, sattus pärast seda sageli joomatsüklisse. Et vahe kohaliku ja lääne tegelikkuse pärast ajas masendusse ja jooma. Mina jätsin joomise vahel ja astusin otse pohmakasse.
Reisilt tulles pöörasime kuuma ilmaga sinnasamasse Paldiski kõrvale Kloogaranda. Ja mina märkasin palju hoolimatuse ja vägivaldse käitumise avaldusi. Ebaviisakad nimed kaaslasele, kõrvaliste inimeste pritsimine ja mis seal olidki. Õigupoolest märkasin ma neid vägivaldse käitumise avaldusi juba laevas, kus oli palju eesti peresid. Väga endastmõistetav on lastega kärkida, nende peale ärrituda ja teha seda avalikult iseenesesestmõistetavusega, mida ainult lugupeetud ühiskonnaliikmed võivad endale lubada. Jah, ma täitsa usun, et tegu oli tööl hästi edasi jõudvate pereemadega.
Ja masendus tuli siis, kui ma äkki aru sain, et mina ju kuulun ka siia. Mitte ainult elukoha, vaid ka automaatse käitumislaadi poolest. Eks minagi ole selle omal ajal omandanud ja ainult täieliku tähelepanu ja keskenduse olukorras valin midagi paremat. Väsinuna mitte. Ja ärritun ka. Ja siis nt näägutan. Vanem laps ütleb selle kohta pahandamise tuju. Mina siis püüan selgitada, et tema justkui tegi midagi valesti. No võibla tegigi. Eks ma ise ka ju teen asju valesti. Kõik teevad. (Vähemalt niikaua, kuni õige ja vale üldse olemas on.) Aga ei pea näägutama ega pahandama ega karistama. Nii arvab minu parem mina. Teine osa teeb, kuis juhtub, kui parem mina enne jaole ei saa: ütleb ja käitub halvasti ja elab end laste peal välja.
Rääkisin targemate inimestega, et millest see tuleb. See ärrituvus ja pinge ja nende tagajärjel vägivaldsed käitumised. Ja jõudsin arusaamisele, et need on „nii käib” (see peab olema selline) mõtteviisi tagajärg, mida edukultus omalt poolt toidab. Saavutus on tähtsam kui iseenda ja ümbritsevaga kooskõlas olemine. Teatavat sorti edu juurde käivad teatavad atribuudid ja mõned kohe üldse ei sobi. Ja tulemuse nimel vahendeid väga ei valita.
Püüan selle „nii käib” asemel öelda „nii on”: nüüd on siis selline olukord. Kui laps viskab palli vastu lampi või ajab vaasi ümber, võib ka öelda lihtsalt: ahah, sul juhtus nii, vaatame, kuidas selle tagajärjed on. Kõikepealt tuleb muidugi endas rahu leida, maandada meel ja lõõgastada keha. Seda ma olen ka nende waldorfiinimeste käest õppinud. Et on olemas ka mittenäägutamise võimalus. Ausõna, see oli minu jaoks millalgi väga uus ja imeline kogemus, siiani mäletan oma ahaa-elamust, et ka nii võib. Ja mulle meeldib sellist käitumist harjutada. Kuigi see alati välja ei tule.
Aga oli ikka mõtet reisima minna, et sellest asjast vähe selgemalt aru saada.
Hiljem lisatud. Eks ma saanud end ikka rea peale teagasi, poputan hea toiduga (hooajal nt suvikõrvits tomati ja sibula ja küüslaugu ja õliga pannil), käin looduses. Annan endale puhkust ja hoian mürast eemal. Tavaline värk. Toimib alati. Tasakaalus inime ei lähe teiste kallal ka võtma.
Aga see äratas seekord kuidagi eriti tähelepanu, kuidas nt Rootsis on kõiksugu asjaolud seatud nii, et inimesel on hea olla. Kui on vaja tund aega gondlijärjekorras seista ja oodata – väikeste lastega, siis tehakse selleks järjekorramaja, kus saba vonkleb sinka-vonka ja iga paari meetri pärast on midagi vaadata (egüptoloogiline väljapanek). Kogu aeg on tunne, et elu edeneb ja on huvitav. Eks mina muidugi vaadand inimesi, nagu ikka.
Ja kui teed Rootsis raadio lahti, tundub hääletooni järgi, nagu oleks kõik raadiohääled viisakad ja hoolivad. See äratas tähelepanu tõesti. Sama tundub mulle soome- ja venekeelsete jaamade juures ka (neid keeli ma mõistan hästi erinevalt rootsi keelest). Eestikeelsest raadiost kuulen kergesti lamedat mõmisemist või irooniat ja sarkasmi, mis on kõik lugupidamatuse ja vägivalla avaldused, kuigi meil pole kombeks neid sellena võtta. Ilkumist peetakse meie ühiskonnas miskipärast avalikult lubatavaks. Olen isegi mõelnud, et kas Eesti elu muutuks hoolivamaks, kui tuntav osa meediat koliks Tallinnast ära paremasse keskkonda. Sest mulle tundub, et just Tallinnas on jama kontsentratsioon suhteliselt suur ja see mõjutab inimesi, kes siin elavad ja töötavad. Kes sellele jamasusele ümbritsevas keskkonnas tähelepanu ei pööra, satub paratamatult selle mõju alla. Ja hakkab ise oma jamamisega teisi mõjutama. Meedia mõju on suurem kui tahame võibla tunnistada.
Ja üldse on keskkonnas igal pool palju pisiasju, mis kõik kogu aeg mõjutavad seda, kuidas inimene end tunneb. Lapse kasvatamine algab tema (vanavana)vanemate kasvatamisest. Seda teadsid juba vanad inglased (väidetavalt saab aadlikku kasvatada ainult vähemalt kolm põlve aadlik olnu, mudu tuleb ikka mats välja, püüa palju tahad). Aga kuniks keskkond järele jõuab, eks senimaale saab iga ema ise end aidata, jälgides enda tundeid ja hoides enda vajadused rahuldatuna. Annaks jumal, et on keegi, kes aitab ka seda ema.
TJT
Reisilt tulles pöörasime kuuma ilmaga sinnasamasse Paldiski kõrvale Kloogaranda. Ja mina märkasin palju hoolimatuse ja vägivaldse käitumise avaldusi. Ebaviisakad nimed kaaslasele, kõrvaliste inimeste pritsimine ja mis seal olidki. Õigupoolest märkasin ma neid vägivaldse käitumise avaldusi juba laevas, kus oli palju eesti peresid. Väga endastmõistetav on lastega kärkida, nende peale ärrituda ja teha seda avalikult iseenesesestmõistetavusega, mida ainult lugupeetud ühiskonnaliikmed võivad endale lubada. Jah, ma täitsa usun, et tegu oli tööl hästi edasi jõudvate pereemadega.
Ja masendus tuli siis, kui ma äkki aru sain, et mina ju kuulun ka siia. Mitte ainult elukoha, vaid ka automaatse käitumislaadi poolest. Eks minagi ole selle omal ajal omandanud ja ainult täieliku tähelepanu ja keskenduse olukorras valin midagi paremat. Väsinuna mitte. Ja ärritun ka. Ja siis nt näägutan. Vanem laps ütleb selle kohta pahandamise tuju. Mina siis püüan selgitada, et tema justkui tegi midagi valesti. No võibla tegigi. Eks ma ise ka ju teen asju valesti. Kõik teevad. (Vähemalt niikaua, kuni õige ja vale üldse olemas on.) Aga ei pea näägutama ega pahandama ega karistama. Nii arvab minu parem mina. Teine osa teeb, kuis juhtub, kui parem mina enne jaole ei saa: ütleb ja käitub halvasti ja elab end laste peal välja.
Rääkisin targemate inimestega, et millest see tuleb. See ärrituvus ja pinge ja nende tagajärjel vägivaldsed käitumised. Ja jõudsin arusaamisele, et need on „nii käib” (see peab olema selline) mõtteviisi tagajärg, mida edukultus omalt poolt toidab. Saavutus on tähtsam kui iseenda ja ümbritsevaga kooskõlas olemine. Teatavat sorti edu juurde käivad teatavad atribuudid ja mõned kohe üldse ei sobi. Ja tulemuse nimel vahendeid väga ei valita.
Püüan selle „nii käib” asemel öelda „nii on”: nüüd on siis selline olukord. Kui laps viskab palli vastu lampi või ajab vaasi ümber, võib ka öelda lihtsalt: ahah, sul juhtus nii, vaatame, kuidas selle tagajärjed on. Kõikepealt tuleb muidugi endas rahu leida, maandada meel ja lõõgastada keha. Seda ma olen ka nende waldorfiinimeste käest õppinud. Et on olemas ka mittenäägutamise võimalus. Ausõna, see oli minu jaoks millalgi väga uus ja imeline kogemus, siiani mäletan oma ahaa-elamust, et ka nii võib. Ja mulle meeldib sellist käitumist harjutada. Kuigi see alati välja ei tule.
Aga oli ikka mõtet reisima minna, et sellest asjast vähe selgemalt aru saada.
Hiljem lisatud. Eks ma saanud end ikka rea peale teagasi, poputan hea toiduga (hooajal nt suvikõrvits tomati ja sibula ja küüslaugu ja õliga pannil), käin looduses. Annan endale puhkust ja hoian mürast eemal. Tavaline värk. Toimib alati. Tasakaalus inime ei lähe teiste kallal ka võtma.
Aga see äratas seekord kuidagi eriti tähelepanu, kuidas nt Rootsis on kõiksugu asjaolud seatud nii, et inimesel on hea olla. Kui on vaja tund aega gondlijärjekorras seista ja oodata – väikeste lastega, siis tehakse selleks järjekorramaja, kus saba vonkleb sinka-vonka ja iga paari meetri pärast on midagi vaadata (egüptoloogiline väljapanek). Kogu aeg on tunne, et elu edeneb ja on huvitav. Eks mina muidugi vaadand inimesi, nagu ikka.
Ja kui teed Rootsis raadio lahti, tundub hääletooni järgi, nagu oleks kõik raadiohääled viisakad ja hoolivad. See äratas tähelepanu tõesti. Sama tundub mulle soome- ja venekeelsete jaamade juures ka (neid keeli ma mõistan hästi erinevalt rootsi keelest). Eestikeelsest raadiost kuulen kergesti lamedat mõmisemist või irooniat ja sarkasmi, mis on kõik lugupidamatuse ja vägivalla avaldused, kuigi meil pole kombeks neid sellena võtta. Ilkumist peetakse meie ühiskonnas miskipärast avalikult lubatavaks. Olen isegi mõelnud, et kas Eesti elu muutuks hoolivamaks, kui tuntav osa meediat koliks Tallinnast ära paremasse keskkonda. Sest mulle tundub, et just Tallinnas on jama kontsentratsioon suhteliselt suur ja see mõjutab inimesi, kes siin elavad ja töötavad. Kes sellele jamasusele ümbritsevas keskkonnas tähelepanu ei pööra, satub paratamatult selle mõju alla. Ja hakkab ise oma jamamisega teisi mõjutama. Meedia mõju on suurem kui tahame võibla tunnistada.
Ja üldse on keskkonnas igal pool palju pisiasju, mis kõik kogu aeg mõjutavad seda, kuidas inimene end tunneb. Lapse kasvatamine algab tema (vanavana)vanemate kasvatamisest. Seda teadsid juba vanad inglased (väidetavalt saab aadlikku kasvatada ainult vähemalt kolm põlve aadlik olnu, mudu tuleb ikka mats välja, püüa palju tahad). Aga kuniks keskkond järele jõuab, eks senimaale saab iga ema ise end aidata, jälgides enda tundeid ja hoides enda vajadused rahuldatuna. Annaks jumal, et on keegi, kes aitab ka seda ema.
TJT
laupäev, 23. juuli 2011
Rootsis reisimas: Kolmårdeni loomapark
Reisi lõppu jäi meil veel Kolmårdeni loomapargis käik. See on taaskord hiiglaslik lustiasutus, kus sissepääsumaksu eest saab rohkelt igasugu meelelahutust. Sissepääs viiele maksab 1625 SEK (2800 EEK) + parkimine 50 SEK. Saaks osta ka kahe päeva pileti või esimese päeva lõpus enne kassade sulgemist piletit lisatasu eest pikendada. Seal oli juulikuu keskel ka nädala sees ikka väga palju rahvast. Rohkem kui Lindgreni maailmas. Aga need inimesed oskasid olla ja mahtusid ära.
Loomade vaatamiseks on kahtlemata paremaid kohti, Tallinnas näeb neid palju lähemalt, Kolmårdenis on palju muud lusti lisaks. Näiteks delfiinide ja hüljeste etendus, safari: vagunetiga üle lõvide ja kaelkirjakute lendamine (tund aega ootamist ja pool tundi sõitu) audiogiidiga; samuti kaamelisõit, karussellid, Ameerika mäed, turnimislinnak (Bamse), väike tiir elektriautoga. Ole ainult mees ja jaksa järjekord ära seista.
Delfiinid meeldivad mulle väga, aga see etendus oli nii ja naa, Särkänniemi oma meeldis mulle rohkem, haakus enam minu ettekujutusega delfiinide olemusest. Eks ta oli ikka meeleolukas, valgusmängud ja muu disko. Sekka video pealt peerunalja ja mõnda muud labast. Aga rahvale vist meeldis see ka. Delfiinid hüppasid igasugu vigureid ja pritsisid esimestes ridades istujaid. Tõstsid oma inimese nina peale püsti ja võtsid selga ja tegid sõitu. Delfiinid ise on jube armsad.
Tropicarium oli eraldi tasu eest (100/60 SEK) ja sinna me läksime teisel päeval. Maod, skorpionid, sisalikud, korallid, kalad, hai ja rai, papagoi ja väike ahviline. Helsinki veemaailm jättis mulle parema mulje, aga võibla ma olin seekord reisimuljetest natuke üleküllastunud. Eks oma osa ole ka sellel, et ma rootsi keelt mõistan ainult nii palju kui hea inglise ja soome keele oskusega inimene võib tuletada (soome keele slängis ja murretes on palju rootsi laene, sellest on sõnade äraarvamisel sageli abi), jutust ei saa midagi aru. Enamik silte on kohalikus keeles.
Edaspidi läheme vist väiksematesse loomaaedadesse, aga hea oli Kolmårdenis ka ära käia. Poeg oleks tahtnud sinna veel ja veel.
TJT
Loomade vaatamiseks on kahtlemata paremaid kohti, Tallinnas näeb neid palju lähemalt, Kolmårdenis on palju muud lusti lisaks. Näiteks delfiinide ja hüljeste etendus, safari: vagunetiga üle lõvide ja kaelkirjakute lendamine (tund aega ootamist ja pool tundi sõitu) audiogiidiga; samuti kaamelisõit, karussellid, Ameerika mäed, turnimislinnak (Bamse), väike tiir elektriautoga. Ole ainult mees ja jaksa järjekord ära seista.
Delfiinid meeldivad mulle väga, aga see etendus oli nii ja naa, Särkänniemi oma meeldis mulle rohkem, haakus enam minu ettekujutusega delfiinide olemusest. Eks ta oli ikka meeleolukas, valgusmängud ja muu disko. Sekka video pealt peerunalja ja mõnda muud labast. Aga rahvale vist meeldis see ka. Delfiinid hüppasid igasugu vigureid ja pritsisid esimestes ridades istujaid. Tõstsid oma inimese nina peale püsti ja võtsid selga ja tegid sõitu. Delfiinid ise on jube armsad.
Tropicarium oli eraldi tasu eest (100/60 SEK) ja sinna me läksime teisel päeval. Maod, skorpionid, sisalikud, korallid, kalad, hai ja rai, papagoi ja väike ahviline. Helsinki veemaailm jättis mulle parema mulje, aga võibla ma olin seekord reisimuljetest natuke üleküllastunud. Eks oma osa ole ka sellel, et ma rootsi keelt mõistan ainult nii palju kui hea inglise ja soome keele oskusega inimene võib tuletada (soome keele slängis ja murretes on palju rootsi laene, sellest on sõnade äraarvamisel sageli abi), jutust ei saa midagi aru. Enamik silte on kohalikus keeles.
Edaspidi läheme vist väiksematesse loomaaedadesse, aga hea oli Kolmårdenis ka ära käia. Poeg oleks tahtnud sinna veel ja veel.
TJT
Rootsis reisimas: Astrid Lindgreni maailm Vimmerbys
Meil oli mehega üksjagu kahtlust, kas see Vimmerby atraktsioon väärib kohale minemist ja käimist (selle pileti vääringus) või mitte. Ühe päeva hind kahele täiskasvanule ja kolmele lapsele on u 1900 eesti kroonides (vist 1065 SEK + parkimine 40 SEK). Aga eks ma ole üksjagu Lindgreni-fänn ja lapsed just parimas eas, nii siis ikka läksime. Ja et mida me üldse neist disniländidest arvame. Astrid Lindgren Världi saab osta ka kahe päeva pileti, kusjuures võib osta hommikul ühe päeva pileti ja enne kassa sulgemist pikendada seda teiseks päevaks. Teise päeva hind on alla poole esimese päeva omast ja seda teise päeva piletit saab kasutada kolme järgneva päeva jooksul. Ette rutates võin öelda, et meist keegi sinna teiseks päevaks minna ei soovinud ja et me olime pärast seda ühte päeva ka puruväsinud. Ülestimuleerimiseks on seal võimalusi igaühele ja suuremad huvilised võivad kindlasti ka mitu päeva sisukalt mööda saata. Rahvast oli ka väga palju, aga ikka mahtus ära.
Astrid Lindgreni maailma teemapargis on tema tuntumate lugude keskkonnad ja paljudes neist etendatakse ka tükke Lindgreni loomingust. Enne lõunat kõndisime ringi ja vaatasime niisama (lapsed küll pigem tuiskasid ja tormasid ja turnisid). Tore koht oli ära puuduta maad mäng: sai puust-kivist rajal turnida ja veekogu ületada. Ja vitstest labürint. Paljudesse majadesse saab sisse minna ja ringi vaadata, osa tillukesi maju on lihtsalt vaatamiseks, mõned on suurema mängumaja mõõtu. Lastele meeldis üle kõige parv, mida sai nöörist vedades ühest kaldast teise tõmmata. Sekka on elusaid koduloomi ja mänguväljakuid.
Kõik välisilmed olid hästi läbimõeldult kujundatud. Mulle tegi isegi nalja see täpselt väljamõõdetud disainlohakus – no nunnu on see kahtlemata ka, aga eelkõige ikka ajas muigama. Rootsis on ju kõik nii üliväga korralik, et ka Pipi maja hooletu piirdeaed ja viltune rõduserv on täpselt välja mõõdetud. Aga ma saan aru, kui üliväga laps vajab mõningast korratust – minul oleks küll Rootsis raske elada – selline valdav lauskorralikkus murraks mu vist maha, ahistaks igal juhul, kui seal peakski elama. Et olgu siis vähemalt niigi palju segasumma. Majakesed olid seestpoolt pealiskaudsemalt lahendatud, rohkem väljastpoolt kasutamiseks ja läbi traavimiseks. Aga mõni sisekujundus oli ka nummi. No ei tule rohkem sobivaid sõnu pähe selle stiili kohta.
Pärastlõunal saabus esimene väsimus ja hakkasime etendusi vaatama. Meie pere jagunes kaheks. Mina vaatasin rohkem keskenduda sooviva pojaga Ronja etendust ja mees meie aktiivsemate tüdrukutega samal ajal Karlssonit ja Madlikest. Ronja lava on alles kuu aega tagasi valminud ja omamoodi tähelepanuväärne esituskoht. Etenduse ajal hakkab kosest rohkelt vett tulema ja Ronja ja ta isa ratsutavad hobustega. Röövlid laulavad ilusti mitmehäälselt.
Etenduste alla ja peale sehkendavad tegelased tükk aega kohapeal ja neid on võimalik lähedalt jälgida. Ronja röövlid on lihtsameelsed tobukesed, aga ikkagi 40. aastates mehed: kõik looduslikult habetunud (ja see habe on taaskord väga kaunilt kujundatud), hästi ilusates ja puhastes (triigitud-tärgeldatud) riietes. Üks paariaastane laps hõikus meie lähedal pärast etenduse lõppu röövlitel aa-aa. Ja neli röövlit vastas talle sarnasel intonatsioonil, hästi soojalt ja siiralt. Tükk aega hõikusid vastastikku, hästi nunnu. Väga soojad ja ilusad röövlid. Karlsson mängis pärast oma etenduse lõppu oma loo tegelastega kaarte. Hulkur Rasmuse etendusel oli palju laulu ja tantsu ja emotsioon oli täiesti rahvusvahelises keeles taharitta välja kehaliselt tunda. Kuigi väidetavalt on kolmandik Astrid Lindgreni maailma külastajaist välismaalased, käib kõik ikka rootsi keeles loomulikult. Emili etendus meeldis lastele kõige rohkem. Lihtne ja arusaadav – vähemalt meile, kes me neid lugusid teame. Üsna palju oli laulu ja ka tantsu. Südamlik, lihtne ja ilus. See haakus minu ettekujutusega Lindgreni maailmast.
Eriliselt torkas silma näitlejate kohalolu. Hästi tugev ja intensiivne olemine ja samas mitte kuidagi dramaatiline, vaid just loomulik ja õigeid meeleolusid loov. Intensiivne kohalolu pisiasjades sai minu jaoks keskseks veel mitmel pool selle reisi ajal. Rootsi ajalugu ja asukoht, mis võimaldavad süvenemist, pisiasja ja üldise plaani tunnetamist, on andnud võimalust kujuneda mingil sisemisel rahul ja väärikusel. Eks seda ole teistel skandinaavlastel ju ka. Seda ma ikka naudin ja ihaldan ennast sellisemaks luua ja minu meelest on mõtet sellist meeleolu põhjamaades õppimas käia ja pärast kodus omaette harjutada.
Mulle meeldis Astrid Lindgreni maailmas veel mitugi asja. Nt WC-de rohkus ja puhtus ja see, et neis polnud enamasti järjekorda, pikka kindlasti mitte. Ja paberit jagus päeva lõpuni. See, et oli palju erinevaid kohti, kus oma kaasavõetud toitu süüa, kuigi väidetavalt on neil kohapeal valmistatud ja tervislik toit. Tee-kohv-saiake-jäätis maksis 15-20 SEK. Koht pakkus võimalust puhata, enamik teemapargist oli puud-põõsad ja tehislikud veesilmad ning nende vahel Lindgreni lugude kohad nagu saarekesed. Ja vaatamata inimeste rohkusele ei saa öelda, et koht oleks olnud lärmine – Eestis ma väldin palju väiksemaidki rahvakogunemisi, sest laatade valjuhäälditest kostev lämin häirib mind. ALM teemapargis oli võimalust tunnetada ennast ja teisi ja siiski kostis etenduste heli kvaliteetselt ka taharitta välja. Ümberringi kasvavad suured puud summutasid liigse müra. Inimesed ise olid vaiksed ja rahulikud, neid mahtus palju ligistikku ja nad oskasid teisi märgata ja mitte häirida. Neil vist oligi hea olla. Jah, seda meeleolu ma kahtlemata naudin.
TJT
Astrid Lindgreni maailma teemapargis on tema tuntumate lugude keskkonnad ja paljudes neist etendatakse ka tükke Lindgreni loomingust. Enne lõunat kõndisime ringi ja vaatasime niisama (lapsed küll pigem tuiskasid ja tormasid ja turnisid). Tore koht oli ära puuduta maad mäng: sai puust-kivist rajal turnida ja veekogu ületada. Ja vitstest labürint. Paljudesse majadesse saab sisse minna ja ringi vaadata, osa tillukesi maju on lihtsalt vaatamiseks, mõned on suurema mängumaja mõõtu. Lastele meeldis üle kõige parv, mida sai nöörist vedades ühest kaldast teise tõmmata. Sekka on elusaid koduloomi ja mänguväljakuid.
Kõik välisilmed olid hästi läbimõeldult kujundatud. Mulle tegi isegi nalja see täpselt väljamõõdetud disainlohakus – no nunnu on see kahtlemata ka, aga eelkõige ikka ajas muigama. Rootsis on ju kõik nii üliväga korralik, et ka Pipi maja hooletu piirdeaed ja viltune rõduserv on täpselt välja mõõdetud. Aga ma saan aru, kui üliväga laps vajab mõningast korratust – minul oleks küll Rootsis raske elada – selline valdav lauskorralikkus murraks mu vist maha, ahistaks igal juhul, kui seal peakski elama. Et olgu siis vähemalt niigi palju segasumma. Majakesed olid seestpoolt pealiskaudsemalt lahendatud, rohkem väljastpoolt kasutamiseks ja läbi traavimiseks. Aga mõni sisekujundus oli ka nummi. No ei tule rohkem sobivaid sõnu pähe selle stiili kohta.
Pärastlõunal saabus esimene väsimus ja hakkasime etendusi vaatama. Meie pere jagunes kaheks. Mina vaatasin rohkem keskenduda sooviva pojaga Ronja etendust ja mees meie aktiivsemate tüdrukutega samal ajal Karlssonit ja Madlikest. Ronja lava on alles kuu aega tagasi valminud ja omamoodi tähelepanuväärne esituskoht. Etenduse ajal hakkab kosest rohkelt vett tulema ja Ronja ja ta isa ratsutavad hobustega. Röövlid laulavad ilusti mitmehäälselt.
Etenduste alla ja peale sehkendavad tegelased tükk aega kohapeal ja neid on võimalik lähedalt jälgida. Ronja röövlid on lihtsameelsed tobukesed, aga ikkagi 40. aastates mehed: kõik looduslikult habetunud (ja see habe on taaskord väga kaunilt kujundatud), hästi ilusates ja puhastes (triigitud-tärgeldatud) riietes. Üks paariaastane laps hõikus meie lähedal pärast etenduse lõppu röövlitel aa-aa. Ja neli röövlit vastas talle sarnasel intonatsioonil, hästi soojalt ja siiralt. Tükk aega hõikusid vastastikku, hästi nunnu. Väga soojad ja ilusad röövlid. Karlsson mängis pärast oma etenduse lõppu oma loo tegelastega kaarte. Hulkur Rasmuse etendusel oli palju laulu ja tantsu ja emotsioon oli täiesti rahvusvahelises keeles taharitta välja kehaliselt tunda. Kuigi väidetavalt on kolmandik Astrid Lindgreni maailma külastajaist välismaalased, käib kõik ikka rootsi keeles loomulikult. Emili etendus meeldis lastele kõige rohkem. Lihtne ja arusaadav – vähemalt meile, kes me neid lugusid teame. Üsna palju oli laulu ja ka tantsu. Südamlik, lihtne ja ilus. See haakus minu ettekujutusega Lindgreni maailmast.
Eriliselt torkas silma näitlejate kohalolu. Hästi tugev ja intensiivne olemine ja samas mitte kuidagi dramaatiline, vaid just loomulik ja õigeid meeleolusid loov. Intensiivne kohalolu pisiasjades sai minu jaoks keskseks veel mitmel pool selle reisi ajal. Rootsi ajalugu ja asukoht, mis võimaldavad süvenemist, pisiasja ja üldise plaani tunnetamist, on andnud võimalust kujuneda mingil sisemisel rahul ja väärikusel. Eks seda ole teistel skandinaavlastel ju ka. Seda ma ikka naudin ja ihaldan ennast sellisemaks luua ja minu meelest on mõtet sellist meeleolu põhjamaades õppimas käia ja pärast kodus omaette harjutada.
Mulle meeldis Astrid Lindgreni maailmas veel mitugi asja. Nt WC-de rohkus ja puhtus ja see, et neis polnud enamasti järjekorda, pikka kindlasti mitte. Ja paberit jagus päeva lõpuni. See, et oli palju erinevaid kohti, kus oma kaasavõetud toitu süüa, kuigi väidetavalt on neil kohapeal valmistatud ja tervislik toit. Tee-kohv-saiake-jäätis maksis 15-20 SEK. Koht pakkus võimalust puhata, enamik teemapargist oli puud-põõsad ja tehislikud veesilmad ning nende vahel Lindgreni lugude kohad nagu saarekesed. Ja vaatamata inimeste rohkusele ei saa öelda, et koht oleks olnud lärmine – Eestis ma väldin palju väiksemaidki rahvakogunemisi, sest laatade valjuhäälditest kostev lämin häirib mind. ALM teemapargis oli võimalust tunnetada ennast ja teisi ja siiski kostis etenduste heli kvaliteetselt ka taharitta välja. Ümberringi kasvavad suured puud summutasid liigse müra. Inimesed ise olid vaiksed ja rahulikud, neid mahtus palju ligistikku ja nad oskasid teisi märgata ja mitte häirida. Neil vist oligi hea olla. Jah, seda meeleolu ma kahtlemata naudin.
TJT
Rootsis reisimas: toit
Reisil on lapsed kogu aeg näljased ja söövad peagu lakkamatult, ikka 5-6 korda päevas. Vaatasin, et toidus oleks piisavalt rasva (lisaks õlile läks umbes pool pakki võid päevas), liha ja piimatooteid kulus ka palju. Aga eks nad kulutasid palju energiat ka. Ja midagi värsket ja köögiviljalist ikka ka iga päev. (Suhkrut ma ei tahaks lastele sööta, aga hommikupudru peale seda ikka sai.)
Mida me reisil sõime?
Hommikusöögiks putru või eelmisest päevast jäänud toitu.
Ujumise juurde ja autosõitudel võileibu, õuna, porgandit, maisihelbeid ja müslit (avalikes randades on lauad-toolid), küpsist.
Paar korda sai jäätist.
Matkaelu juurde (pidev jahedas vees lobistamine ja ronimine-turnimine) kulub lastel lisaks näksimisele ka kaks korralikku toidukorda päevas. Mul oli kaasas priimus ja kaks potti, üks toidu, teine vee keetmiseks. Kodust võtsin kaasa soola-suhkrut, õli, maitseaineid ja erinevaid toiduaineid. Riknevaid asju ostsime umbes ülepäeviti kohalikust poest.
Sõime hakklihaga köögivilja; hakklihaga tatraputru (liha praetakse õli ja sibulaga ära ja tehakse puder peale); makarone juustu ja pesto ja ketšupi ja hakklihaga; hakklihaga köögiviljasuppi; kodujuustu, kartulit; köögiviljaga riisitoitu; kinoatoitu (porgand, sibul, kinoa, lillkapsas). Valmistoite ega pakisuppe ei söönud, ainsaks erandiks kalakonserv.
Toitudele lisasin sibulat ja küüslauku, soovijad sõid seda toorelt ka. Aitab ehk tervist hoida. Igatahes püsisime terved. Kõhuabiks olin kaasa teinud värsket hapukurki.
Joogiks oli tee, taimedega vesi, piim, keefir.
Toidu hoidmiseks olid kaasas suured plastkastid, mis kaitsesid toiduaineid vihma eest ja hoidsid autos korda. Lisaks külmkast, mis ka hiljem, kui elemendid üles sulanud, hoidis mõnevõrra paremini jahedust. Selle külmkastiga sai vahepeal ka sooja pesuvett veetud, sest joogivett kasutasime ainult söögi tegemiseks ja joomiseks. Ja ööbisime enamasti veest eemal.
Hindu: 1 kg karp hakkliha 99 SEK (170 EEK), 3% piim 9-10 SEK (17 EEK), keefir, hapupiim (filmjölk) 14 SEK, või-juust-pakijäätis natuke kallim kui Eestis, sibul 20 SEK, õun-pirn 20-24 SEK, kohalik imevärske spargelkapsas u 40 SEK/kg, puuvili-köögivili üldse kallis, aga väga värske. Makaron, pesto, kinoa veidi odavam kui Eestis.
TJT
Mida me reisil sõime?
Hommikusöögiks putru või eelmisest päevast jäänud toitu.
Ujumise juurde ja autosõitudel võileibu, õuna, porgandit, maisihelbeid ja müslit (avalikes randades on lauad-toolid), küpsist.
Paar korda sai jäätist.
Matkaelu juurde (pidev jahedas vees lobistamine ja ronimine-turnimine) kulub lastel lisaks näksimisele ka kaks korralikku toidukorda päevas. Mul oli kaasas priimus ja kaks potti, üks toidu, teine vee keetmiseks. Kodust võtsin kaasa soola-suhkrut, õli, maitseaineid ja erinevaid toiduaineid. Riknevaid asju ostsime umbes ülepäeviti kohalikust poest.
Sõime hakklihaga köögivilja; hakklihaga tatraputru (liha praetakse õli ja sibulaga ära ja tehakse puder peale); makarone juustu ja pesto ja ketšupi ja hakklihaga; hakklihaga köögiviljasuppi; kodujuustu, kartulit; köögiviljaga riisitoitu; kinoatoitu (porgand, sibul, kinoa, lillkapsas). Valmistoite ega pakisuppe ei söönud, ainsaks erandiks kalakonserv.
Toitudele lisasin sibulat ja küüslauku, soovijad sõid seda toorelt ka. Aitab ehk tervist hoida. Igatahes püsisime terved. Kõhuabiks olin kaasa teinud värsket hapukurki.
Joogiks oli tee, taimedega vesi, piim, keefir.
Toidu hoidmiseks olid kaasas suured plastkastid, mis kaitsesid toiduaineid vihma eest ja hoidsid autos korda. Lisaks külmkast, mis ka hiljem, kui elemendid üles sulanud, hoidis mõnevõrra paremini jahedust. Selle külmkastiga sai vahepeal ka sooja pesuvett veetud, sest joogivett kasutasime ainult söögi tegemiseks ja joomiseks. Ja ööbisime enamasti veest eemal.
Hindu: 1 kg karp hakkliha 99 SEK (170 EEK), 3% piim 9-10 SEK (17 EEK), keefir, hapupiim (filmjölk) 14 SEK, või-juust-pakijäätis natuke kallim kui Eestis, sibul 20 SEK, õun-pirn 20-24 SEK, kohalik imevärske spargelkapsas u 40 SEK/kg, puuvili-köögivili üldse kallis, aga väga värske. Makaron, pesto, kinoa veidi odavam kui Eestis.
TJT
Rootsis reisimas
Seekord juhtus nii, et mees leidis soodushinnaga Paldiski-Kapellskäri-Paldiski laevapiletid ja me käisime kümme päeva Rootsimaal ringi.
Esimene mõte oli, et kui lapsed on sellises juba reisitavas vanuses, peaks need reklaamitud kuumad kohad üle vaatama, Astrid Lindgren Världi (maailma) Vimmerbys ja suure loomapargi Kolmardenis. (Nujah, loputatud ajud.) Mõlemad asuvad Stockholmist jupi maad lõuna poole. Ja Kapellskär on Stockholmist 70 km põhja suunas. Vaprad eestlased võtavad mõlemad suured lustiobjektid järjestikustel päevadel ja lisaks veel nt pealinnas asuva Junibackeni Pipimaa, aga meile tundus selline tempo liig mis liig. Seepärast varusime endale aega hingamispäevadeks. Ja ühtlasi huvitavate kohtade külastamiseks, kui selliseid peaks leiduma. Lastega reisides kulub nagunii palju aega elamise peale ja mänguväljakutel puhates. Ja ma pean neid lõõgastumishetki väga olulisteks: ei saa olla sissehingamist ilma väljahingamiseta. Pingutusele peab järgnema puhkus ja elamusrikkale päevale rahulikum, mis aitab muljetel laagerduda.
Seekord reisisime viiekesi, tütre sõbranna oli lisaks. Ööbisime telgis, enamasti vabas looduses (kaks ööd kämpingus, kui oli tugev tuul ja vihm) ja sõime enamasti oma priimusel keedetud toitu, muidugi ka võileibu ja värsket kraami. Reisi jooksul sadas umbes kaheksal päeval, aga õnneks meile sobivatel aegadel ja määral. Seitsmes kohas käisime ujumas, mõnes korduvalt. Kaljudel turnimist ja kividel ronimist jäi meie laste jaoks ilmselgelt liiga väheks ja selleks läheme kunagi teine kord tagasi.
Tuttava vihje peale sõitsime Kapellskärist 100 km läände Sigtunasse. Kena pisike linnake nunnude puumajadega. Sekka mõni ruunipostament, mille keegi on oma lähedaste mälestuseks püstitanud. Meile meeldisid väga keskaegse kivikiriku varemed. Kõrval oli ka laemaalingutega tavaline ilus kirik. Ikka kena kaeda. No ja siis mingi viikingiküla, tavaline turistilõks. Sai aerupaadiga järvele (raske raha eest). Aga iseenesest oli seal hea idee, mida ehk meilgi kannataks proovida: jahust ja vist veest tainas kokku plötsida ja pliidiraua peal omale pannkoogilaadne leib küpsetada, mida siis või ja meega kaunistada. Ei uurinud täpsemalt, kuidas see just käis. Ja siis järves ujumas.
Järgmisel päeval käisime lähedal asuvas Skoklosteri lossis (70/0 SEK). Kunagine hiilgus oli hästi säilinud ja giidid innukad. Aga mulle väga ei meeldinud, tundus sünge. Seinu katsid vasikanahkadele maalitud tapeedid ja neid oli seal väga sadu ruutmeetreid. Aga ikka väga luks ka. Pärast muidugi ujumas ja mänguväljakul (neil seal ongi avalikes ujumiskohtades mänguväljakud, nagu ka paadisillad, kempsud jms).
Hiljem sain teada, et Sigtunast mõnikümmend kilomeetrit lääne poole Rickebys on kaljujoonised. Kahjuks ei osanud kumbki Sigtuna info giididest meile seda kohta nimetada ja käimata jäi seekord. Aga pidada tore olema.
Siis läksime Sigtuna giidi soovitusel Vadstenasse ja mulle meeldis seal väga, alustades juba infosse välja pandud pitsiklubi kätetööst. Vadstena lossis (60/40 SEK) on paarsada aastat tagasi Rootsi kuningad elanud. Avar ja hele. Kloostrimuuseumis (60/30 SEK) saab tutvuda 1303-1373 elanud Püha Birgita elu ja kloostrieluga. Imeilusad vanad tekstiilid ja käsikirjad. Ise nad reklaamivad ka haiglamuuseumi vaatamisväärse kohana, aga no see oli puhta rootsikeelne. Tolle asutuse noor giid oli seevastu kena inime ja rääkis, et Vadstena ainsa keskkooli klassid on looduse ja turismi teemalised. Ühes õpivad noored matkajuhtideks ja instruktoriteks ja teises giidideks. Hästi palju praktilist õpet. Põnev jutt. Vadstena linn on suur keskaegne linnake suure järve kaldal. Nunnumeeter on kogu aeg põhjas.
Vadstenas ööbisime kämpingus (230 SEK/öö oma telgiga ilma elektrita kohal). Kämping ise oli suur ja esmapilgul peletav, nummerdatud (elektriga) kohti oli tuhatkond, lisaks majakesi ja numbrita platse vabaks telkimiseks, aga aitas kehva ilma üle elada ja pakkus lastele tegevust. Ühel hommikul meisterdasid lapsed kaarte, teisel maalisid. Lisaks uhked mänguväljakud ja veetorud alla laskmiseks. Kööki sai kasutada, aga mingeid nõusid seal polnud. Pliidi ligi ikka pääses, sest enamik tegi süüa oma kaasaskantavates majakestes ja käis köögis ainult nõusid pesemas. Ühise toimimise kultuur on Rootsis hästi kõrge. Nauditav lausa.
Sealt edasi suundusime Vimmerbysse Lõuna-Rootsis. Astrid Lindgreni maailm on suur teemapark, millest kirjutan mujal eraldi. Elasime Vimmerby lähedal metsas. Sealkandi järved on soiste kallastega, mõnes üksikus ujumiskohas saab käia ujumas, kuid mõneski on silt üleval, et telkimine on keelatud. Metsas ikka telgi jaoks ruumi leiab, kuigi ka see pole nii kerge, kui võiks arvata, sest mõnes kohas on kilomeetrite kaupa maa liiga kaldu, liiga mätlik või kivine. Aga maastikud on seal Lõuna-Rootsis lainelised ja vaheldusrikkad ja ilusad. Mulle väga meeldis.
Käisime ühes loodusreservaadis koopaid vaatamas. Lõpuosa kulges köie abil üle suurte kivipankade turnides. Koopas oli külalisraamat, mille eelmine sissekanne oli kolm nädalat vana (juulikuus!). Mets ümberringi on ürgne ja võimas, kaljud palju suuremad kui Taevaskojas. Ja tihe vaikus. Väga omaette olemise koht. Või siis loodusega. Meile meeldis väga.
Ujumiskoht seal lähedal oli samuti imekena. Järv ja kõrval astanguline turnitav kalju, veidi eemal korralik kosk. Lähedal on ka mingi rahvuspark, kuhu me ei jõudnud. Minu jaoks oleks mõnda rahvusparki ja loodusreservaati süvenemine täitsa mõttekas tegevus – ehk mõnel järgmisel korral.
Pärast Vimmerbys käiku puhkasime päevakese ja suundusime Kolmardeni loomaparki. Sellest ka vast eraldi sissekandes.
Ja siis tagasi Kapellskäri laevale. Meie lapsed oleks ühelt poolt veel kaua tahtnud Rootsis olla, eelkõige järvedes sulistada ja kaljudel ronida; matka- ja reisielu lihtsalt meeldib ja vanematega lähestikku koos olla. Teisalt hakkas neid koduigatsus vaevama, eriti meie külalist. Kümme päeva on selles vanuses juba pikk reis.
Minule oli see järvendus veidi igav (seda saab ju Eestis ka), aga meie noorem laps pole veel matkaselliks saanud ja seepärast hoidsime päevad võimalikult lihtsana. Tore oli küll. Eelkõige andis see reis mulle võimalust erinevaid looduskohti tunnetada ja kultuuride ja asjaolude üle järele mõelda. Kodust kaugemal ja erinevamas kohas saab iseendale lähemale. No ja mulle lihtsalt meeldib maadligi elada. Telgis ja omaette.
TJT
Esimene mõte oli, et kui lapsed on sellises juba reisitavas vanuses, peaks need reklaamitud kuumad kohad üle vaatama, Astrid Lindgren Världi (maailma) Vimmerbys ja suure loomapargi Kolmardenis. (Nujah, loputatud ajud.) Mõlemad asuvad Stockholmist jupi maad lõuna poole. Ja Kapellskär on Stockholmist 70 km põhja suunas. Vaprad eestlased võtavad mõlemad suured lustiobjektid järjestikustel päevadel ja lisaks veel nt pealinnas asuva Junibackeni Pipimaa, aga meile tundus selline tempo liig mis liig. Seepärast varusime endale aega hingamispäevadeks. Ja ühtlasi huvitavate kohtade külastamiseks, kui selliseid peaks leiduma. Lastega reisides kulub nagunii palju aega elamise peale ja mänguväljakutel puhates. Ja ma pean neid lõõgastumishetki väga olulisteks: ei saa olla sissehingamist ilma väljahingamiseta. Pingutusele peab järgnema puhkus ja elamusrikkale päevale rahulikum, mis aitab muljetel laagerduda.
Seekord reisisime viiekesi, tütre sõbranna oli lisaks. Ööbisime telgis, enamasti vabas looduses (kaks ööd kämpingus, kui oli tugev tuul ja vihm) ja sõime enamasti oma priimusel keedetud toitu, muidugi ka võileibu ja värsket kraami. Reisi jooksul sadas umbes kaheksal päeval, aga õnneks meile sobivatel aegadel ja määral. Seitsmes kohas käisime ujumas, mõnes korduvalt. Kaljudel turnimist ja kividel ronimist jäi meie laste jaoks ilmselgelt liiga väheks ja selleks läheme kunagi teine kord tagasi.
Tuttava vihje peale sõitsime Kapellskärist 100 km läände Sigtunasse. Kena pisike linnake nunnude puumajadega. Sekka mõni ruunipostament, mille keegi on oma lähedaste mälestuseks püstitanud. Meile meeldisid väga keskaegse kivikiriku varemed. Kõrval oli ka laemaalingutega tavaline ilus kirik. Ikka kena kaeda. No ja siis mingi viikingiküla, tavaline turistilõks. Sai aerupaadiga järvele (raske raha eest). Aga iseenesest oli seal hea idee, mida ehk meilgi kannataks proovida: jahust ja vist veest tainas kokku plötsida ja pliidiraua peal omale pannkoogilaadne leib küpsetada, mida siis või ja meega kaunistada. Ei uurinud täpsemalt, kuidas see just käis. Ja siis järves ujumas.
Järgmisel päeval käisime lähedal asuvas Skoklosteri lossis (70/0 SEK). Kunagine hiilgus oli hästi säilinud ja giidid innukad. Aga mulle väga ei meeldinud, tundus sünge. Seinu katsid vasikanahkadele maalitud tapeedid ja neid oli seal väga sadu ruutmeetreid. Aga ikka väga luks ka. Pärast muidugi ujumas ja mänguväljakul (neil seal ongi avalikes ujumiskohtades mänguväljakud, nagu ka paadisillad, kempsud jms).
Hiljem sain teada, et Sigtunast mõnikümmend kilomeetrit lääne poole Rickebys on kaljujoonised. Kahjuks ei osanud kumbki Sigtuna info giididest meile seda kohta nimetada ja käimata jäi seekord. Aga pidada tore olema.
Siis läksime Sigtuna giidi soovitusel Vadstenasse ja mulle meeldis seal väga, alustades juba infosse välja pandud pitsiklubi kätetööst. Vadstena lossis (60/40 SEK) on paarsada aastat tagasi Rootsi kuningad elanud. Avar ja hele. Kloostrimuuseumis (60/30 SEK) saab tutvuda 1303-1373 elanud Püha Birgita elu ja kloostrieluga. Imeilusad vanad tekstiilid ja käsikirjad. Ise nad reklaamivad ka haiglamuuseumi vaatamisväärse kohana, aga no see oli puhta rootsikeelne. Tolle asutuse noor giid oli seevastu kena inime ja rääkis, et Vadstena ainsa keskkooli klassid on looduse ja turismi teemalised. Ühes õpivad noored matkajuhtideks ja instruktoriteks ja teises giidideks. Hästi palju praktilist õpet. Põnev jutt. Vadstena linn on suur keskaegne linnake suure järve kaldal. Nunnumeeter on kogu aeg põhjas.
Vadstenas ööbisime kämpingus (230 SEK/öö oma telgiga ilma elektrita kohal). Kämping ise oli suur ja esmapilgul peletav, nummerdatud (elektriga) kohti oli tuhatkond, lisaks majakesi ja numbrita platse vabaks telkimiseks, aga aitas kehva ilma üle elada ja pakkus lastele tegevust. Ühel hommikul meisterdasid lapsed kaarte, teisel maalisid. Lisaks uhked mänguväljakud ja veetorud alla laskmiseks. Kööki sai kasutada, aga mingeid nõusid seal polnud. Pliidi ligi ikka pääses, sest enamik tegi süüa oma kaasaskantavates majakestes ja käis köögis ainult nõusid pesemas. Ühise toimimise kultuur on Rootsis hästi kõrge. Nauditav lausa.
Sealt edasi suundusime Vimmerbysse Lõuna-Rootsis. Astrid Lindgreni maailm on suur teemapark, millest kirjutan mujal eraldi. Elasime Vimmerby lähedal metsas. Sealkandi järved on soiste kallastega, mõnes üksikus ujumiskohas saab käia ujumas, kuid mõneski on silt üleval, et telkimine on keelatud. Metsas ikka telgi jaoks ruumi leiab, kuigi ka see pole nii kerge, kui võiks arvata, sest mõnes kohas on kilomeetrite kaupa maa liiga kaldu, liiga mätlik või kivine. Aga maastikud on seal Lõuna-Rootsis lainelised ja vaheldusrikkad ja ilusad. Mulle väga meeldis.
Käisime ühes loodusreservaadis koopaid vaatamas. Lõpuosa kulges köie abil üle suurte kivipankade turnides. Koopas oli külalisraamat, mille eelmine sissekanne oli kolm nädalat vana (juulikuus!). Mets ümberringi on ürgne ja võimas, kaljud palju suuremad kui Taevaskojas. Ja tihe vaikus. Väga omaette olemise koht. Või siis loodusega. Meile meeldis väga.
Ujumiskoht seal lähedal oli samuti imekena. Järv ja kõrval astanguline turnitav kalju, veidi eemal korralik kosk. Lähedal on ka mingi rahvuspark, kuhu me ei jõudnud. Minu jaoks oleks mõnda rahvusparki ja loodusreservaati süvenemine täitsa mõttekas tegevus – ehk mõnel järgmisel korral.
Pärast Vimmerbys käiku puhkasime päevakese ja suundusime Kolmardeni loomaparki. Sellest ka vast eraldi sissekandes.
Ja siis tagasi Kapellskäri laevale. Meie lapsed oleks ühelt poolt veel kaua tahtnud Rootsis olla, eelkõige järvedes sulistada ja kaljudel ronida; matka- ja reisielu lihtsalt meeldib ja vanematega lähestikku koos olla. Teisalt hakkas neid koduigatsus vaevama, eriti meie külalist. Kümme päeva on selles vanuses juba pikk reis.
Minule oli see järvendus veidi igav (seda saab ju Eestis ka), aga meie noorem laps pole veel matkaselliks saanud ja seepärast hoidsime päevad võimalikult lihtsana. Tore oli küll. Eelkõige andis see reis mulle võimalust erinevaid looduskohti tunnetada ja kultuuride ja asjaolude üle järele mõelda. Kodust kaugemal ja erinevamas kohas saab iseendale lähemale. No ja mulle lihtsalt meeldib maadligi elada. Telgis ja omaette.
TJT
pühapäev, 10. juuli 2011
Maale!
Sattusin ühe tuttava kolme lapse emaga meile vahetama. Ta kirjutab, kuidas nende pere suveks maale elama asus ja lambad võttis. Eveli loal jagan seda inspireerivat lugemist blogi lugejatega. Kaunist suve! TJT
Ei ole meil linnaga veel kõik, kaks on RAM koolis ja tahan ka kolmanda sinna panna. Ükski lastest pole korralikult laseaias käinud - neid on üldse kodust raske välja saada, kui mõned tuttavad mängukaaslased välja arvata. Mere ääres ja metsas suudavad nad kolmekesi vabalt terve päeva sisustada. Ja lambad olid ka laste idee - nad eelistavad iga kell lambaliha ükskõik millisele teisele lihale ja kuni 3. eluaastani eelistasid nad võimalusel üldse toorest liha süüa. Seetõttu püüdsin meeleheitlikult võimalikult kodust liha hankida.
Aga tekkis ka väike probleem lambakasvatuse poolel - naabrimees maal tahtis vahetuskaubana ühte meite musta jäärapoega endale - ja kui poiss sellest kuulis, oli kisa ikka suur. See oli tema oma (eelmisel aastal oli 5 lammast ja lapsed olid jaotanud need pereliikmete vahel ära) ja tema sööb ise enda lamba ära - mitte keegi võõras ei tohi tema lammast endale saada. Me tellisime Saaremaalt asemele uue tumeda lamba ja ta käis ise keldris rippuvat lambakorjust uurimas, et kas ikka on tema oma. Kahtluseuss oli nii hinges. See oli ikka uskumatu kõrvalt vaadata - nad käisid vanema tütrega kahekesi korjust uurimas ja seletamas, et on ikka venna must lammas. Mina väiksena küll väga ei suutnud suvi läbi lemmikloomana peetud looma tahenevat korjust sügistalvel kuuris vaadata. Aga lapsed on uskumatud ja nende järgi tegutsemine suisa rõõm. Tuleb neid ainult usalda ja mitte endas kahelda.
Mees koliks aga kohe Kastnasse. Tõstamaa koolist on iseenesest ka ainult head kuulda. Ka sealne klass käib Manijal loodustunde võtmas. Mul on paar tuttavat selle julge sammu teinud ja ei lapsed ega vanemad pole koolivahetust kahetsenud - ka koolis on tunda ühtehoidvust ja hoolivust. Ja kuulda on veel, kuidas siit ja sealt tuttavad ja tuttavate tuttavad on maale länud ja saavad seal hakkama. Sealne suhtleminegi on hoopis midagi muud. Keskmisest linnakoolist maakooli minek pidi igati parem olema. Aga meie seda hetkel ette ei võta.
Ma olin alguses ka väga hämmeldunud, kui usaldavad ja siirad on inimesed maal. Viisakusest oleme küll rohkem omaette hoidnud, sest oleme ju esialgu suvitajad, aga naabrimees ikka talvel helistas, et kuidas naabrite eluolu on ja räägib külauudiseid. See on uskumatult hea tunne, see, kui keegi helistab ja ütleb, et tere, naabrinaine. Linnas sa justkui ei kuuluks kuhugi, see kuulumine kõik on kuidagi suhteline ja pealiskaudne. Aga Kastnas on elu palju reaalsem, sest äraelamiseks tuleb rohkem vaeva näha ja selles vaevas on nad koos - väga palju toetatakse ükteist, see on nii igapäevane. Väga vahetu ja aus. Päeval teevad tööd ja õhtul hiljagi mängivad palli või jutustavad õue peal. Ja vaikselt loodan, et ükspäev olen ka mina rohkem kui killuke sellest külast. Need tuttavamad sealt alustavad ikka küsimusega, et kas juba maja püsti ja kas nüüd oleme ka pikemalt, ometigi ....Aga on neilgi hirmud - linnast tulnud "uusrikkaid", kes ei oska maaga midagi peale hakata ja kes elavad ka maal linna seaduste järgi. Jah, neid nad kardavad kui tuld.
Ja mul vedas ka esimeste lammastega - sain need Manijalt - naiselt, kes ise alustas ka kunagi ühe lambaga ja oleks mulle pool oma karja koos lammaste ja veistega andnud - ta ütles ainult, et ma saan niikuinii nendega hakkama. Kusjuures meil ei ole ju majagi seal, vaid käime kas telgiga või ühe päeva kaupa metsa ja maad rookimas. Ja kohalikus vallas ringlevad igasugu naljajutud mu mehest ja isast, kes linnameeste moodi võtavad käsitsi võsa ja ei oska kaardi ja pangaautomaadita ääremaal midagi peale hakata. Aga eks nad arenevad. Ja alles hljem sain teada, et mu lambanaine Manijalt on üle Eesti kuulus ja presidendidki viivad tema juurde igasugu külalisi. Ja meie vestleme ikka endiselt külast ja elust ja toitudest. Nagu kunagi lugesin Johnny Deppi seletusi oma prantsuse maakolka elamise kohta - seal on võrratu elada ja olla ja kohalikus kohvikus veini juua, sest mitte keegi pole huvitatud ei tema isiksusest ega ka kellegi teise omast - sealne maailm keerleb ilma ja saagi ja toidu ümber. Söök ja jook, saak ja ilm on need, mis on olulised.
Ja väga siiralt soovitan, kui vähegi võimalik, kuhugi maad muretseda. Kui muud võimalust pole, siis kasvõi maad. Hiljem saab vaadata saun-maja elamiseks või telkida. Aga iseolemine ja võimalus kasvatada osagi oma toidust ja kaks lammast aitab naabrimees ka sügisel lihaks teha – viis lammast sügavkülmas aitas meil talve üle elada ja see ei olnud ei kallis ega odav. Ainult, et lammas ei vaja suvel lisasööta ja sa tead, mida ta söönud on ja kuidas elanud ja midagi tuleb ju talvel süüa. Või kasvatad osa lihtsamaid köögivilju ise. Ja seda sa juba tead, kuidas mõjub terve pere kooslusele linnast väljumine. Ja toit läheb aina kallimaks. Kui ükskord saab võsa roogitud ja maa küntud, kasvatame ka kartuli ja porgandi ise, võtame kanad ja lihaveised. Need viimased lootsime juba sel suvel võtta, aga aeda ei jõudnud valmis. Ka neid saab hea ajastuse korral pidada ainult üle suve ja sügisel sügavkülma panna. Lihtsalt kevadel tuleb maksta korraga rohkem raha nende lammaste ja loomade eest. Ära jääb niidutraktor, kütus ja enda aeg lõpututel niitmistöödel. Rannaroostiku hooldamiseks pole endiselt efektiivsemat viisi kui lihaloomade karjatamine. Ja endiselt ei vaja nad suvel peale joogi ja mineraalide lisatoitu. Esimesel võimalusel paneme püsti külmlauda ja hakkame karja kasvatama.
Mees ütleb ikka, et kust see virisemine tuleb, et maal pole tööd. Seda on seal roppu moodi ja toetuste ja iseenda tööga elab ära küll. Elu on ju maal odavam. Aga vastutuste ja tagajärgede seosed on palju reaalsemad ja tõsisemad kui lihtsalt olemine. Ja see on põhjus, miks ma esimese lapse panin võimalusel RAM kooli, teise järele ja tahan ka kolmanda sinna panna - nad oskavad hinnata seda õppimisvõimet ja tahet ja soovi ja ka võimalust õppida läbi looduse. Neil on terve eraldi aine - loodusklass - nad põhimõtteliselt õpivad loodust ja üksteise usaldamist metsast, täiesti reaalselt - väiksemad kasvatavad taimi, edasi õpivad tähtede järgi vaatlust, maausku ja Sisaski observatooriumit ja suured peavad ise metsas hakkama saama. Ja seda kõike üksi või kambaga koos - vastutus ja usaldus. Nad on väga avatud. Aga see polnud mu ainuke rõõm - kogu nende suhtlemine on rajatud aususele, usaldusele ja vastutusele. Ja veel - ühe eemalseisva lapsevanema tõdemine, et RAM koolis on perede lahutusprontsent väga väike või peaaegu olematu ja pooled klassi lastest tulevad kolme- ja enamalapselistest peredest. Kas tõesti paistavad need lahutused nii väga välja.
Ma olen ka muidugi paadunud Eesti usku ja seda ka mõnuga jaganud. Ja kui Euroliit lisas riigi strateegiliste varustuste hulka kohustuse ise oma riik ära toita - kas meie oleksime võimelised? Itaalia ja Prantsusmaa veavad välja selle, mis neil üle jääb. Aga meie? Kui ümberringi vaadata, siis meil pole enam maadki. Esivanemate talud on maha müüdud ja põllud kinnisvaraarenduse ja raha nimel ära tükeldatud. Aga kellele? - pole meil ju seda iivet. Ja eks mõnes külas ja vallas läheb paremini ja mõnes kehvemini. Aga kuhu läheb noori, on veel lootust.
Meil küüditati ära ju pea terve generatsioon maa-eliit-haritlaskond. Need, kel olid talud ja kes hoolisid maast ja metsast. Järgi jäid osalt vargad-joodikud, kelle järeltulijatest enam asja ei ole. Ja kui me ise endale tugevat ja elujõulist ja töökat järelkasvu ei kasvata, peame leppima mõne uue ülemvõimuga. Kus on rannakülad ja viljapõllud? Ei paista metsa tagant ei meri ega põld - kõik on metsa ja võsa ja roogu täis. Ja kui polegi tahtmist või vahendeid omada killukest maad, on ometi see maa meie. Ja meie kohustus on seda hoida ja säilitada järgmistele põlvedele.
Mu tädipoeg ei oma maad, aga igal suvel näitab ta oma kolmele lapsele ära maad ja talud, mis on kunagi suguvõsale kuulunud, ja kohad, kust esivanemad pärit. Käib telgiga mööda metsaradu ja mereäärt. Käib väikestes ja suuremates taludes, õpetab, seletab ja hoolib. Ja suvel teevad lapsed ka jõukohast tööd perefirmas. Ja tal on kolm last. Mu naabrinaisel on viis last ja ühel üleaedsel ja teisel on kolm ja kusagilt kostab beebinuttu.... Ja kõik nad hoolivad ja esimesed võtavad kaks lammast oma suvist olemist hooldama..
Keegi teine ei saa meie elu muuta, kui me ise. Lihtsad sõnad, mis kätkevad endas terve igaviku ja universumi.
Püüa päeva...
Eveli
Ei ole meil linnaga veel kõik, kaks on RAM koolis ja tahan ka kolmanda sinna panna. Ükski lastest pole korralikult laseaias käinud - neid on üldse kodust raske välja saada, kui mõned tuttavad mängukaaslased välja arvata. Mere ääres ja metsas suudavad nad kolmekesi vabalt terve päeva sisustada. Ja lambad olid ka laste idee - nad eelistavad iga kell lambaliha ükskõik millisele teisele lihale ja kuni 3. eluaastani eelistasid nad võimalusel üldse toorest liha süüa. Seetõttu püüdsin meeleheitlikult võimalikult kodust liha hankida.
Aga tekkis ka väike probleem lambakasvatuse poolel - naabrimees maal tahtis vahetuskaubana ühte meite musta jäärapoega endale - ja kui poiss sellest kuulis, oli kisa ikka suur. See oli tema oma (eelmisel aastal oli 5 lammast ja lapsed olid jaotanud need pereliikmete vahel ära) ja tema sööb ise enda lamba ära - mitte keegi võõras ei tohi tema lammast endale saada. Me tellisime Saaremaalt asemele uue tumeda lamba ja ta käis ise keldris rippuvat lambakorjust uurimas, et kas ikka on tema oma. Kahtluseuss oli nii hinges. See oli ikka uskumatu kõrvalt vaadata - nad käisid vanema tütrega kahekesi korjust uurimas ja seletamas, et on ikka venna must lammas. Mina väiksena küll väga ei suutnud suvi läbi lemmikloomana peetud looma tahenevat korjust sügistalvel kuuris vaadata. Aga lapsed on uskumatud ja nende järgi tegutsemine suisa rõõm. Tuleb neid ainult usalda ja mitte endas kahelda.
Mees koliks aga kohe Kastnasse. Tõstamaa koolist on iseenesest ka ainult head kuulda. Ka sealne klass käib Manijal loodustunde võtmas. Mul on paar tuttavat selle julge sammu teinud ja ei lapsed ega vanemad pole koolivahetust kahetsenud - ka koolis on tunda ühtehoidvust ja hoolivust. Ja kuulda on veel, kuidas siit ja sealt tuttavad ja tuttavate tuttavad on maale länud ja saavad seal hakkama. Sealne suhtleminegi on hoopis midagi muud. Keskmisest linnakoolist maakooli minek pidi igati parem olema. Aga meie seda hetkel ette ei võta.
Ma olin alguses ka väga hämmeldunud, kui usaldavad ja siirad on inimesed maal. Viisakusest oleme küll rohkem omaette hoidnud, sest oleme ju esialgu suvitajad, aga naabrimees ikka talvel helistas, et kuidas naabrite eluolu on ja räägib külauudiseid. See on uskumatult hea tunne, see, kui keegi helistab ja ütleb, et tere, naabrinaine. Linnas sa justkui ei kuuluks kuhugi, see kuulumine kõik on kuidagi suhteline ja pealiskaudne. Aga Kastnas on elu palju reaalsem, sest äraelamiseks tuleb rohkem vaeva näha ja selles vaevas on nad koos - väga palju toetatakse ükteist, see on nii igapäevane. Väga vahetu ja aus. Päeval teevad tööd ja õhtul hiljagi mängivad palli või jutustavad õue peal. Ja vaikselt loodan, et ükspäev olen ka mina rohkem kui killuke sellest külast. Need tuttavamad sealt alustavad ikka küsimusega, et kas juba maja püsti ja kas nüüd oleme ka pikemalt, ometigi ....Aga on neilgi hirmud - linnast tulnud "uusrikkaid", kes ei oska maaga midagi peale hakata ja kes elavad ka maal linna seaduste järgi. Jah, neid nad kardavad kui tuld.
Ja mul vedas ka esimeste lammastega - sain need Manijalt - naiselt, kes ise alustas ka kunagi ühe lambaga ja oleks mulle pool oma karja koos lammaste ja veistega andnud - ta ütles ainult, et ma saan niikuinii nendega hakkama. Kusjuures meil ei ole ju majagi seal, vaid käime kas telgiga või ühe päeva kaupa metsa ja maad rookimas. Ja kohalikus vallas ringlevad igasugu naljajutud mu mehest ja isast, kes linnameeste moodi võtavad käsitsi võsa ja ei oska kaardi ja pangaautomaadita ääremaal midagi peale hakata. Aga eks nad arenevad. Ja alles hljem sain teada, et mu lambanaine Manijalt on üle Eesti kuulus ja presidendidki viivad tema juurde igasugu külalisi. Ja meie vestleme ikka endiselt külast ja elust ja toitudest. Nagu kunagi lugesin Johnny Deppi seletusi oma prantsuse maakolka elamise kohta - seal on võrratu elada ja olla ja kohalikus kohvikus veini juua, sest mitte keegi pole huvitatud ei tema isiksusest ega ka kellegi teise omast - sealne maailm keerleb ilma ja saagi ja toidu ümber. Söök ja jook, saak ja ilm on need, mis on olulised.
Ja väga siiralt soovitan, kui vähegi võimalik, kuhugi maad muretseda. Kui muud võimalust pole, siis kasvõi maad. Hiljem saab vaadata saun-maja elamiseks või telkida. Aga iseolemine ja võimalus kasvatada osagi oma toidust ja kaks lammast aitab naabrimees ka sügisel lihaks teha – viis lammast sügavkülmas aitas meil talve üle elada ja see ei olnud ei kallis ega odav. Ainult, et lammas ei vaja suvel lisasööta ja sa tead, mida ta söönud on ja kuidas elanud ja midagi tuleb ju talvel süüa. Või kasvatad osa lihtsamaid köögivilju ise. Ja seda sa juba tead, kuidas mõjub terve pere kooslusele linnast väljumine. Ja toit läheb aina kallimaks. Kui ükskord saab võsa roogitud ja maa küntud, kasvatame ka kartuli ja porgandi ise, võtame kanad ja lihaveised. Need viimased lootsime juba sel suvel võtta, aga aeda ei jõudnud valmis. Ka neid saab hea ajastuse korral pidada ainult üle suve ja sügisel sügavkülma panna. Lihtsalt kevadel tuleb maksta korraga rohkem raha nende lammaste ja loomade eest. Ära jääb niidutraktor, kütus ja enda aeg lõpututel niitmistöödel. Rannaroostiku hooldamiseks pole endiselt efektiivsemat viisi kui lihaloomade karjatamine. Ja endiselt ei vaja nad suvel peale joogi ja mineraalide lisatoitu. Esimesel võimalusel paneme püsti külmlauda ja hakkame karja kasvatama.
Mees ütleb ikka, et kust see virisemine tuleb, et maal pole tööd. Seda on seal roppu moodi ja toetuste ja iseenda tööga elab ära küll. Elu on ju maal odavam. Aga vastutuste ja tagajärgede seosed on palju reaalsemad ja tõsisemad kui lihtsalt olemine. Ja see on põhjus, miks ma esimese lapse panin võimalusel RAM kooli, teise järele ja tahan ka kolmanda sinna panna - nad oskavad hinnata seda õppimisvõimet ja tahet ja soovi ja ka võimalust õppida läbi looduse. Neil on terve eraldi aine - loodusklass - nad põhimõtteliselt õpivad loodust ja üksteise usaldamist metsast, täiesti reaalselt - väiksemad kasvatavad taimi, edasi õpivad tähtede järgi vaatlust, maausku ja Sisaski observatooriumit ja suured peavad ise metsas hakkama saama. Ja seda kõike üksi või kambaga koos - vastutus ja usaldus. Nad on väga avatud. Aga see polnud mu ainuke rõõm - kogu nende suhtlemine on rajatud aususele, usaldusele ja vastutusele. Ja veel - ühe eemalseisva lapsevanema tõdemine, et RAM koolis on perede lahutusprontsent väga väike või peaaegu olematu ja pooled klassi lastest tulevad kolme- ja enamalapselistest peredest. Kas tõesti paistavad need lahutused nii väga välja.
Ma olen ka muidugi paadunud Eesti usku ja seda ka mõnuga jaganud. Ja kui Euroliit lisas riigi strateegiliste varustuste hulka kohustuse ise oma riik ära toita - kas meie oleksime võimelised? Itaalia ja Prantsusmaa veavad välja selle, mis neil üle jääb. Aga meie? Kui ümberringi vaadata, siis meil pole enam maadki. Esivanemate talud on maha müüdud ja põllud kinnisvaraarenduse ja raha nimel ära tükeldatud. Aga kellele? - pole meil ju seda iivet. Ja eks mõnes külas ja vallas läheb paremini ja mõnes kehvemini. Aga kuhu läheb noori, on veel lootust.
Meil küüditati ära ju pea terve generatsioon maa-eliit-haritlaskond. Need, kel olid talud ja kes hoolisid maast ja metsast. Järgi jäid osalt vargad-joodikud, kelle järeltulijatest enam asja ei ole. Ja kui me ise endale tugevat ja elujõulist ja töökat järelkasvu ei kasvata, peame leppima mõne uue ülemvõimuga. Kus on rannakülad ja viljapõllud? Ei paista metsa tagant ei meri ega põld - kõik on metsa ja võsa ja roogu täis. Ja kui polegi tahtmist või vahendeid omada killukest maad, on ometi see maa meie. Ja meie kohustus on seda hoida ja säilitada järgmistele põlvedele.
Mu tädipoeg ei oma maad, aga igal suvel näitab ta oma kolmele lapsele ära maad ja talud, mis on kunagi suguvõsale kuulunud, ja kohad, kust esivanemad pärit. Käib telgiga mööda metsaradu ja mereäärt. Käib väikestes ja suuremates taludes, õpetab, seletab ja hoolib. Ja suvel teevad lapsed ka jõukohast tööd perefirmas. Ja tal on kolm last. Mu naabrinaisel on viis last ja ühel üleaedsel ja teisel on kolm ja kusagilt kostab beebinuttu.... Ja kõik nad hoolivad ja esimesed võtavad kaks lammast oma suvist olemist hooldama..
Keegi teine ei saa meie elu muuta, kui me ise. Lihtsad sõnad, mis kätkevad endas terve igaviku ja universumi.
Püüa päeva...
Eveli
pühapäev, 26. juuni 2011
Porgandist ja hambapastast
Ema ametis on minu jaoks hirmutavalt tõsine võimu küsimus. Lapse esimestel eluaastatel tema täieliku või suure abituse aegadel läheb väidetavalt kõik, mida laps kogeb, otse tema rakumällu, alateadvusse ja mul on tunne, et tavalise inimliku piiratuse tõttu on tavalise inimese alateadvus igasugu jama täis. Vaatan enda toimimist ja reaktsioone ja oma lapse reaktsioone ja mõni asi ei meeldi sugugi.
Aga pole nagu kellelegi midagi ette ka heita, eks me kõik ole teinud nii hästi kui oleme osanud, vähemalt minu vanemad ja nende vanemad on küll teadlikult püüdnud anda oma parima, et lastest tublisid inimesi kasvatada. Siin ongi minu jaoks peidus üks võimukonflikti koht kasvatuses. Et püütakse kasvatada. Kuigi ilma ju ka ei saa. Seda eriti ei juhtu lihtsalt. (Sõnade ja tähendustega võib mängida, aga tavaliselt tähendab lapse mittekasvatamine minu jaoks pigem seda, et täiskasvanu ei võta vastutust kasvava lapse keskkonna sobivana hoidmise ees, vaid laseb asjadel suvaliselt ja pigem allamäge minna; kuigi mõnes olukorras on inimliku väega mittejuhtimine kahtlemata parim, mis meiega juhtuda saab.)
Mulle on paarikuisest saati joodetud porgandimahla, heas usus, et see teeb beebile head. Ja ma ise olen oma kuuekuist ja vanemat esiklast söötnud porgandit sisaldava püreega, usus, et see teeb talle head. Praeguseks teavad kõik hoolivad ja huvitatud emad, et enne poolt aastat pole lapsel üldiselt lisatoitu vaja ja oma tütre kolmandal eluaastal sain ka mina lõpuks aru, et tal on porgandi suhtes varjatud toidutalumatus. Praegu, üheksasena ta võib porgandit toidu sees süüa küll. Aga võimalik, et see ei tee talle head. Võimalik, et ta sööb porgandit selle pärast, et mina olen tema esimestel aastatel seda lapsele heaks toiduks pidanud ja ta selliselt arvama programmeerinud, mitte selle pärast, et ta ise tunneks, et tal porgandisöömisest hea on (ja kehatunne on alati õige). Porgandimure on muide täitsa tavaline – millalgi loendasin oma tutvuskonnas viis last, kes varases eas erineval viisil porgandit ei talunud. Teatud juhtudel tavaarusaamad ei toimi.
Üldversiooni järgi on vaja hambaid pesta kaks korda päevas, aga ühe arusaama järgi on hambad seotud tundeeluga ja tundlikule inimesele võib tunnete liigne aktiveerimine olla kurnav. Fluor on üldarusaama järgi hammastele hea, aga alternatiivse arusaama järgi inimese teadvuse allutamisele suunatud mürk, mida vabaks saada/jääda soovival hingel tuleks igal kujul vältida.
Emana mulle tundub, et meie elu on pilgeni täis nii- ja teistsuguseid (mitte)standardseid probleeme, mis lähemal vaatlusel on paljudes peredes täiesti tavalised ja mulle tundub, et paratamatud. Kuigi neist millegipärast pole tavaks rääkida – või kui, siis omade vahel, justkui oleks tegemist millegi piinliku ja imelikuga. Vähemalt mina tunnen, et mure jagamisega tasub olla väga ettevaatlik – sest halvemal juhul võib see lausa mitmekordistuda ja kes seda siis lõpuks kandma hakkab?
Sedalaadi juhtumid teevad lapse igasuguse mõjutamise keeruliseks. Ja päris mõjutamata ei ole justkui ka võimalik olla – inimesega, kes oma varase ea tõttu on täiesti abitu, on mõjutatud ka hääletoonist, millega temaga kõneldakse (ammugi siis selle hääletooni puudumisest, mida võib tõlgendada ka väärkohtlemisena).
Noh, ega me polegi ellu astunud selleks, et probleeme vältida, vaid pigem selleks, et mh ka probleemide kaudu elu kogeda, ütlevad ühed sedalaadi mõtteavalduste vastu. Ja ma olen nendega nõus. Aga mulle ei tundu kuskiltki kaudu praktiline kogeda põlvkondade kaupu sama jama (vahest ehk suurenevas astmes). Minu esivanemad on ju palju vaeva näinud, et pärandada oma lastele materiaalses mõttes kergem maailm kui neil oli. Ja maisemate probleemide lahenemisega avanevad minu jaoks peenemad ja huvitavamad probleemid kui need, mis üksiti eksistentsi puudutavad. Aga mida meie põlv sedalaadi kasvatusküsimustega ette võtab – suure hooga avarduvas maailmas...
Sarnasel teemal "Teeme raamatuid" kommentaariumis ja sellele järgnevates postitustes.
TJT
Aga pole nagu kellelegi midagi ette ka heita, eks me kõik ole teinud nii hästi kui oleme osanud, vähemalt minu vanemad ja nende vanemad on küll teadlikult püüdnud anda oma parima, et lastest tublisid inimesi kasvatada. Siin ongi minu jaoks peidus üks võimukonflikti koht kasvatuses. Et püütakse kasvatada. Kuigi ilma ju ka ei saa. Seda eriti ei juhtu lihtsalt. (Sõnade ja tähendustega võib mängida, aga tavaliselt tähendab lapse mittekasvatamine minu jaoks pigem seda, et täiskasvanu ei võta vastutust kasvava lapse keskkonna sobivana hoidmise ees, vaid laseb asjadel suvaliselt ja pigem allamäge minna; kuigi mõnes olukorras on inimliku väega mittejuhtimine kahtlemata parim, mis meiega juhtuda saab.)
Mulle on paarikuisest saati joodetud porgandimahla, heas usus, et see teeb beebile head. Ja ma ise olen oma kuuekuist ja vanemat esiklast söötnud porgandit sisaldava püreega, usus, et see teeb talle head. Praeguseks teavad kõik hoolivad ja huvitatud emad, et enne poolt aastat pole lapsel üldiselt lisatoitu vaja ja oma tütre kolmandal eluaastal sain ka mina lõpuks aru, et tal on porgandi suhtes varjatud toidutalumatus. Praegu, üheksasena ta võib porgandit toidu sees süüa küll. Aga võimalik, et see ei tee talle head. Võimalik, et ta sööb porgandit selle pärast, et mina olen tema esimestel aastatel seda lapsele heaks toiduks pidanud ja ta selliselt arvama programmeerinud, mitte selle pärast, et ta ise tunneks, et tal porgandisöömisest hea on (ja kehatunne on alati õige). Porgandimure on muide täitsa tavaline – millalgi loendasin oma tutvuskonnas viis last, kes varases eas erineval viisil porgandit ei talunud. Teatud juhtudel tavaarusaamad ei toimi.
Üldversiooni järgi on vaja hambaid pesta kaks korda päevas, aga ühe arusaama järgi on hambad seotud tundeeluga ja tundlikule inimesele võib tunnete liigne aktiveerimine olla kurnav. Fluor on üldarusaama järgi hammastele hea, aga alternatiivse arusaama järgi inimese teadvuse allutamisele suunatud mürk, mida vabaks saada/jääda soovival hingel tuleks igal kujul vältida.
Emana mulle tundub, et meie elu on pilgeni täis nii- ja teistsuguseid (mitte)standardseid probleeme, mis lähemal vaatlusel on paljudes peredes täiesti tavalised ja mulle tundub, et paratamatud. Kuigi neist millegipärast pole tavaks rääkida – või kui, siis omade vahel, justkui oleks tegemist millegi piinliku ja imelikuga. Vähemalt mina tunnen, et mure jagamisega tasub olla väga ettevaatlik – sest halvemal juhul võib see lausa mitmekordistuda ja kes seda siis lõpuks kandma hakkab?
Sedalaadi juhtumid teevad lapse igasuguse mõjutamise keeruliseks. Ja päris mõjutamata ei ole justkui ka võimalik olla – inimesega, kes oma varase ea tõttu on täiesti abitu, on mõjutatud ka hääletoonist, millega temaga kõneldakse (ammugi siis selle hääletooni puudumisest, mida võib tõlgendada ka väärkohtlemisena).
Noh, ega me polegi ellu astunud selleks, et probleeme vältida, vaid pigem selleks, et mh ka probleemide kaudu elu kogeda, ütlevad ühed sedalaadi mõtteavalduste vastu. Ja ma olen nendega nõus. Aga mulle ei tundu kuskiltki kaudu praktiline kogeda põlvkondade kaupu sama jama (vahest ehk suurenevas astmes). Minu esivanemad on ju palju vaeva näinud, et pärandada oma lastele materiaalses mõttes kergem maailm kui neil oli. Ja maisemate probleemide lahenemisega avanevad minu jaoks peenemad ja huvitavamad probleemid kui need, mis üksiti eksistentsi puudutavad. Aga mida meie põlv sedalaadi kasvatusküsimustega ette võtab – suure hooga avarduvas maailmas...
Sarnasel teemal "Teeme raamatuid" kommentaariumis ja sellele järgnevates postitustes.
TJT
pühapäev, 15. mai 2011
Veel üks haldjaraamat
Meile puutus ette üks Ameerikas välja antud haldjaraamat, "Spiderwicki kroonika". Tegelasteks on 9-aastased kaksikud poisid ja nende 13-aastane õde. Loo sisuks on New Yorgist maakohta elama sattunud pere, mille lapsed puutuvad kokku haldjamaailmaga. Võiks olla tore raamat, kui see poleks nii stereotüüpne hea ja kurja võitlus – nagu keskpärases ameerika filmis. Kusjuures headeks on seekord tavalised lapsed, kes omavahel nääklevad mis hirmus (pärast isa pere juurest lahkumist, mis laste hinge haava rebis - taas üks klišee, mida kõige klišeelikumalt ka kirjeldatakse). Ja pahadeks? Nähtamatud olendid: majahaldjad, päkapikud, sookollid, isegi elfid ja õhuhaldjad saavad rohkelt negatiivseid iseloomustusi, sest võitlevad mingi inimese kirjutatud raamatu pärast. Ainus läbini positiivne olend oli vist ükssarv. Väga kõrvaline tegelane kahjuks. Need nähtamatud olendid on üldjoontes halvad ja lapsed panevad kõik kaalule, et oma olukorrast eluga välja tulla. Nad on tõesti kõik viimseni (ja nende ema kaasa arvatud) kordamööda ja korraga ülisuures ohus. Selline põnevik.
Mul on kurb seda sellisena nooremale lapsele ette lugeda, seepärast jätan nii mõnegi negatiivse epiteedi ära. Minu isiklikus usundis ei ole nähtamatu maailm nii kuri ja ebausaldusväärne. Aga ameeriklastel on vaja oma eneseteadvust ükskõik mille varal upitada ja haldjamaailm kõlbab selleks ka, umbes samahästi nagu tulnukadki. Eks need lapsed seal raamatus siis võtavad ette ühe võimatu missiooni ja võidavadki. Kirjastus skoorib. Aga lapsed, kes loevad / kellele loetakse?
Meie lastele meeldis see raamat hästi. Tekst on ladus ja pildid ilusad. Ise lugesin endamisi ka põnevusega juba ette, mis edasi saab ja kuidas see lõpeb (mida ma tavaliselt ei tee). Kuigi kohe oli aru saada, et hästi. See valem lihtsalt töötab. Ja seda enam on mul kahju, et need nähtamatud olendid seal nii ohtlikud ja kurjad olid.
Mulle tundub, et see võib kaasa tuua alusetuid hirme looduse ees ja kahjustab laste loomulikku ja õnnelikuks eluks möödapääsmatult vajalikku usku headusse.
TJT
Mul on kurb seda sellisena nooremale lapsele ette lugeda, seepärast jätan nii mõnegi negatiivse epiteedi ära. Minu isiklikus usundis ei ole nähtamatu maailm nii kuri ja ebausaldusväärne. Aga ameeriklastel on vaja oma eneseteadvust ükskõik mille varal upitada ja haldjamaailm kõlbab selleks ka, umbes samahästi nagu tulnukadki. Eks need lapsed seal raamatus siis võtavad ette ühe võimatu missiooni ja võidavadki. Kirjastus skoorib. Aga lapsed, kes loevad / kellele loetakse?
Meie lastele meeldis see raamat hästi. Tekst on ladus ja pildid ilusad. Ise lugesin endamisi ka põnevusega juba ette, mis edasi saab ja kuidas see lõpeb (mida ma tavaliselt ei tee). Kuigi kohe oli aru saada, et hästi. See valem lihtsalt töötab. Ja seda enam on mul kahju, et need nähtamatud olendid seal nii ohtlikud ja kurjad olid.
Mulle tundub, et see võib kaasa tuua alusetuid hirme looduse ees ja kahjustab laste loomulikku ja õnnelikuks eluks möödapääsmatult vajalikku usku headusse.
TJT
Stereotüüpidest ja valikuvabadusest
Raamatukogust tuli minuga kaasa üks Minu-sarja* raamat. Võtsin selle kätte ja leidsin alustuseks taaskord tõdemuse, et „ma ei tahtnud sellist elu nagu Eestis“ (väidetavalt elatakse siin süsteemis kool-töökoht-abielu-maja-lapsed-lemmikloom-lõunamaareis-rampväsimus) ja „pidin seepärast minema ära kaugele“. Ma olen enne ka mõnd Minu-raamatut lugenud-sirvinud, see tundub mõneski teiseski juhtmotiiviks olevat, ja ma olen ennegi mõelnud, et mis küll takistas neid andekaid ja hakkajaid naisi elamast siin oma unistuste elu. Ma küll ei tea veel, milline on selle raamatu autori ettekujutus heast elust, aga samavõrd vähe saan ma aru siinsetest sotsiaalsetest stereotüüpidest – ja miks neid ikkagi järgitakse, kui need on ebamugavad? See suhtumine, et Eestis on paha ärritas mind – niisiis küllap on ka minus virinat ja teiste süüdistamist, selle asemel, et võtta ohjad ja vastutus täielikult enda kätte ja luua endale sobiv elu.
Sama „paha elu Eestis“ teema on mulle vastu vaadanud ka ajalehtedest – ärakolimise (ja Eestisse tagasimeelitamise) teema puudutab nii meditsiiniõdesid kui erinevaid kõrgesti haritud inimesi; samuti on tülikatest stereotüüpidest juttu artiklites, mis kõnelevad palkade ebavõrdsusest ja naistööjõu turust. Minnakse, sest siin olevat liiga halb elada – ja mitte ainult majanduslikult. Mujal on vaimselt-hingeliselt puhtamad maastikud ja tervem eluvaade.
Oma tutvuskonnast olen äraminemise – ja sageli tõesti lõpliku äraminemise lugusid kuulnud ainult waldorfiinimestega seoses: siinne mõtteilm olevat liiga seotud edukultuse, raha ja maiste orientatsioonidega (minu meelest iseloomustab see küll peamiselt Tallinna südalinna – meediaasutuste lähiümbrust, aga enamik eestlasi elab mujal ja teiste väärtushinnangute järgi). Waldorfi inimesekesksus paljude hinge ei puuduta. Ja ei peagi puudutama. Teiste jaoks on tavaharidus- ja meditsiinisüsteem ju olemas.
Aga nendel, kes soovivad oma lastele vaimsematel väärtushinnangutel rajanevat keskkonda, on väga raske seda luua. Seadused on vastu. Ja ka üldlevinud hoiakud, millel seadusesüsteem seisab, on vastu. Eesti ei toeta piisavalt alternatiive ei hariduses ega meditsiinis. Ja samas on meie kultuuris täiesti lubatavad agressiivsedki ründed igasuguse teisitimõtlemise vastu. Ründajate eneseõigustus on kasvõi see, et polevat teaduslikult piisavalt põhjendatud. Samas – kõik, kes on kasvõi kõrgkoolis õppides iial teadusega kokku puutunud – teavad, kui aeganõudev (ja minu meelest ka tarbetult pisiasjadesse takerduv) on teaduse tegemine – ja seetõttu edeneb aeglaselt ka teaduse areng, mis on maailma ja elu arengutele minu meelest ammu jalgu jäänud. Samas olen kasvatusteadlasi kuulnud väitmas, et nendega ei arvestatavatki keegi (nt Pere ja Kodu küsib vanematele abi pakkudes kasvatusküsimustes nõu psühholoogilt, mitte kasvatusteadlaselt, kes sageli võiks olla kompetentsem vastama).
Ma kavatsesin seda lugu kirjutada sellest, kuidas mina elan nii nagu mulle meeldib. Ja et see on ka Eestis täiesti võimalik. Aga enne kui ma selle kirjatükiga kuhugimaalegi jõudsin, hakkas mulle meenuma parvede viisi näiteid, kus see toimetulek on keeruline, nipitamisega seotud ja ilmselt meie perel on mõne asjaga lihtsalt väga palju vedanud. Sest pole võimalik, et kõik need kenad inimesed, kes millegi all kannatavad, oleks ise rumalad ja saamatud. Minu-sarja autorid on keskmisest läbilöögivõimelisemad ja andekamad. Miks me siis ikkagi koperdame nende stereotüüpide otsas, selle asemel et elada endale sobivat elu?
Hiljutises Postimeheski oli palkade ebavõrdsust käsitlevas arvamusloos hulka ettepanekuid, mida teha, et naised saaks sama töö eest võrdset palka – kõigepealt tuleks muuta ettekujutust, et mees on oma kehaliste iseärasuste tõttu suuremat palka väärt. Ma olen sellega täitsa päri, et võikski olla võrdne palk. Aga minu teema on pigem mujal. Kuidas muuta stereotüüpi, et koolieelses eas lapse ema üldse peab töötama? Mulle on jäänud mulje, et stereotüüpse seisukoha järgi loomulikult peab naistel olema võimalus töötada ja lastel peab loomulikult olema lasteaiakoht (mille vastu ma ei vaidle) ja lisaks peaks olema ka väikelaste psüühilise haiguse keskusi, sest probleeme on palju. Ma arvan, et neil lastel on vaja emahoolt ja armastust, mitte haiglat.
Ja minu tutvuskonnas on küllalt naisi, kes ägavad liigse töökoormuse käes. Täiskoha tööl ja siis veel kodus lapsed ka, miski on liiast. Minu meelest on see orjus, kui peagu kogu ärkveloleku aeg kulub kellegi teise või millegi eest hoolitsemisele. Isegi kui naisel on keegi toeks kodutöödes , vajaks ta ka omaette olemise aega, nagu kogu lustimeedia väidab. Ja minu meelest on holistilised maailmavaatlejad sama meelt (ikka vaja aega nt meditatsiooniks). Kust see küll leitakse? Ja millist tuge suudab selline läbini väljaväänatud ema (ja abikaasa) oma perele pakkuda? Ja milliste eeskuju lastele annab? Miks seda suhtumist toetatatakse?
Mina elan nii nagu meeldib ja õigeks pean ja mu elus on inimesi, kes mind sellisena tunnustavad – enamgi veel, osa neist on mõttekaaslased, kellega kohtumine täidab hinge, teised jälle innustavad muul viisil. Mina väidaks küll, et ka Eestis on võimalik elada nii, nagu endale meeldib. Aga eks sellele ole ka oma hind: ma elan ühiskonna mõttes kusagil perifeerias, ääremaal, kus ma võin teiste samasugustega omaette omi asja ajada, aga kel pole asja ühiskonna mõjutushoobade äärde, ammugi punasele vaibale. Seda viimast tegelikult küll ainult niikaua, kuni nende minusuguste nö teisitimõtlejate arv ületab teatud kriitilise massi. Kui püüd tervele elule muutub üleüldiseks normaalsuseks, leiavad ka seadused mõne aja jooksul inimsõbralikuma kuju, hakates täitma funktsioone, milleks nad algselt olid mõeldud – inimest toetama ja kaitsma, mitte asjatult piirama. Piisab, kui kriitiline mass inimesi valib avarama ja tervema suhtumise ning hakkab seda igapäevaselt sammhaaval ellu viima.
No ja igasugu muidki tarku mõtteid tulvas pähe sellest, kuidas maailma asjad peaks olema. Ja sellele tulvas vastu veel suurem hulk tarku mõtteid sellest, et asjad on igat muud moodi ka. Üldiselt ma saan aru, et allakolmekümnesed (suur osa Minu-sarja autoreist on vist napilt üle selle piiri) on veel liialt kogenematud, et oma elu omatahtsi seada, ja ülekuuekümnesed võibla vanadusest väetid või vanades eelarvamustes liialt kinni. Aga vahepealne seltskond peaks ju olema võimeline oma töö ja armastusega looma endale ja oma perele õnneliku elu. Tervendama ennast, oma suguvõsa, hoiakuid, mustreid, toetama oma laste arenguteed. Võibla see ei ole nii lihtne, aga ma olen kindel, et Eestis on tuhandeid emasid nagu mina, kes keedavad oma lastele hommikul armastusega putru ja saadavad nad palvega hommikul teele. Ja leiavad aega, et neid nende ettevõtmistes toetada. See võibla tundub kuidagi igav ja tavaline. Pole kõnet väärt. Me lihtsalt ei ole harjutanud end seda märkama. Iseennastki võibla mitte.
Minu elu ei ulatu kaugele pere piiridest välja. Ja need on ikka üsna rohujuuretoimetused. Umbes, et perepiiride ajutised laiendused, kui haardejõudu üle jääb. Aga ma usun, et need väikesedki argised toimetused on vajalikud, et muuta meid ümbritsev keskkond meeldivamaks elupaigaks võimalikult paljudele. Meie armastus ja töö saavad iga päev muuta meie lähemat ümbrust paremaks paigaks ja see paremolemine laieneb järjest kaugemale. Peaasi on hoida usku endasse.
*Petrone Prindi raamatusari, mille autoriteks on eestlased, kes on pikemat aega kusagil võõrsil elanud ja jagavad oma kogemusi sellest maast; kirjutajateks näivad olevat pigem noored naised.
TJT
Sama „paha elu Eestis“ teema on mulle vastu vaadanud ka ajalehtedest – ärakolimise (ja Eestisse tagasimeelitamise) teema puudutab nii meditsiiniõdesid kui erinevaid kõrgesti haritud inimesi; samuti on tülikatest stereotüüpidest juttu artiklites, mis kõnelevad palkade ebavõrdsusest ja naistööjõu turust. Minnakse, sest siin olevat liiga halb elada – ja mitte ainult majanduslikult. Mujal on vaimselt-hingeliselt puhtamad maastikud ja tervem eluvaade.
Oma tutvuskonnast olen äraminemise – ja sageli tõesti lõpliku äraminemise lugusid kuulnud ainult waldorfiinimestega seoses: siinne mõtteilm olevat liiga seotud edukultuse, raha ja maiste orientatsioonidega (minu meelest iseloomustab see küll peamiselt Tallinna südalinna – meediaasutuste lähiümbrust, aga enamik eestlasi elab mujal ja teiste väärtushinnangute järgi). Waldorfi inimesekesksus paljude hinge ei puuduta. Ja ei peagi puudutama. Teiste jaoks on tavaharidus- ja meditsiinisüsteem ju olemas.
Aga nendel, kes soovivad oma lastele vaimsematel väärtushinnangutel rajanevat keskkonda, on väga raske seda luua. Seadused on vastu. Ja ka üldlevinud hoiakud, millel seadusesüsteem seisab, on vastu. Eesti ei toeta piisavalt alternatiive ei hariduses ega meditsiinis. Ja samas on meie kultuuris täiesti lubatavad agressiivsedki ründed igasuguse teisitimõtlemise vastu. Ründajate eneseõigustus on kasvõi see, et polevat teaduslikult piisavalt põhjendatud. Samas – kõik, kes on kasvõi kõrgkoolis õppides iial teadusega kokku puutunud – teavad, kui aeganõudev (ja minu meelest ka tarbetult pisiasjadesse takerduv) on teaduse tegemine – ja seetõttu edeneb aeglaselt ka teaduse areng, mis on maailma ja elu arengutele minu meelest ammu jalgu jäänud. Samas olen kasvatusteadlasi kuulnud väitmas, et nendega ei arvestatavatki keegi (nt Pere ja Kodu küsib vanematele abi pakkudes kasvatusküsimustes nõu psühholoogilt, mitte kasvatusteadlaselt, kes sageli võiks olla kompetentsem vastama).
Ma kavatsesin seda lugu kirjutada sellest, kuidas mina elan nii nagu mulle meeldib. Ja et see on ka Eestis täiesti võimalik. Aga enne kui ma selle kirjatükiga kuhugimaalegi jõudsin, hakkas mulle meenuma parvede viisi näiteid, kus see toimetulek on keeruline, nipitamisega seotud ja ilmselt meie perel on mõne asjaga lihtsalt väga palju vedanud. Sest pole võimalik, et kõik need kenad inimesed, kes millegi all kannatavad, oleks ise rumalad ja saamatud. Minu-sarja autorid on keskmisest läbilöögivõimelisemad ja andekamad. Miks me siis ikkagi koperdame nende stereotüüpide otsas, selle asemel et elada endale sobivat elu?
Hiljutises Postimeheski oli palkade ebavõrdsust käsitlevas arvamusloos hulka ettepanekuid, mida teha, et naised saaks sama töö eest võrdset palka – kõigepealt tuleks muuta ettekujutust, et mees on oma kehaliste iseärasuste tõttu suuremat palka väärt. Ma olen sellega täitsa päri, et võikski olla võrdne palk. Aga minu teema on pigem mujal. Kuidas muuta stereotüüpi, et koolieelses eas lapse ema üldse peab töötama? Mulle on jäänud mulje, et stereotüüpse seisukoha järgi loomulikult peab naistel olema võimalus töötada ja lastel peab loomulikult olema lasteaiakoht (mille vastu ma ei vaidle) ja lisaks peaks olema ka väikelaste psüühilise haiguse keskusi, sest probleeme on palju. Ma arvan, et neil lastel on vaja emahoolt ja armastust, mitte haiglat.
Ja minu tutvuskonnas on küllalt naisi, kes ägavad liigse töökoormuse käes. Täiskoha tööl ja siis veel kodus lapsed ka, miski on liiast. Minu meelest on see orjus, kui peagu kogu ärkveloleku aeg kulub kellegi teise või millegi eest hoolitsemisele. Isegi kui naisel on keegi toeks kodutöödes , vajaks ta ka omaette olemise aega, nagu kogu lustimeedia väidab. Ja minu meelest on holistilised maailmavaatlejad sama meelt (ikka vaja aega nt meditatsiooniks). Kust see küll leitakse? Ja millist tuge suudab selline läbini väljaväänatud ema (ja abikaasa) oma perele pakkuda? Ja milliste eeskuju lastele annab? Miks seda suhtumist toetatatakse?
Mina elan nii nagu meeldib ja õigeks pean ja mu elus on inimesi, kes mind sellisena tunnustavad – enamgi veel, osa neist on mõttekaaslased, kellega kohtumine täidab hinge, teised jälle innustavad muul viisil. Mina väidaks küll, et ka Eestis on võimalik elada nii, nagu endale meeldib. Aga eks sellele ole ka oma hind: ma elan ühiskonna mõttes kusagil perifeerias, ääremaal, kus ma võin teiste samasugustega omaette omi asja ajada, aga kel pole asja ühiskonna mõjutushoobade äärde, ammugi punasele vaibale. Seda viimast tegelikult küll ainult niikaua, kuni nende minusuguste nö teisitimõtlejate arv ületab teatud kriitilise massi. Kui püüd tervele elule muutub üleüldiseks normaalsuseks, leiavad ka seadused mõne aja jooksul inimsõbralikuma kuju, hakates täitma funktsioone, milleks nad algselt olid mõeldud – inimest toetama ja kaitsma, mitte asjatult piirama. Piisab, kui kriitiline mass inimesi valib avarama ja tervema suhtumise ning hakkab seda igapäevaselt sammhaaval ellu viima.
No ja igasugu muidki tarku mõtteid tulvas pähe sellest, kuidas maailma asjad peaks olema. Ja sellele tulvas vastu veel suurem hulk tarku mõtteid sellest, et asjad on igat muud moodi ka. Üldiselt ma saan aru, et allakolmekümnesed (suur osa Minu-sarja autoreist on vist napilt üle selle piiri) on veel liialt kogenematud, et oma elu omatahtsi seada, ja ülekuuekümnesed võibla vanadusest väetid või vanades eelarvamustes liialt kinni. Aga vahepealne seltskond peaks ju olema võimeline oma töö ja armastusega looma endale ja oma perele õnneliku elu. Tervendama ennast, oma suguvõsa, hoiakuid, mustreid, toetama oma laste arenguteed. Võibla see ei ole nii lihtne, aga ma olen kindel, et Eestis on tuhandeid emasid nagu mina, kes keedavad oma lastele hommikul armastusega putru ja saadavad nad palvega hommikul teele. Ja leiavad aega, et neid nende ettevõtmistes toetada. See võibla tundub kuidagi igav ja tavaline. Pole kõnet väärt. Me lihtsalt ei ole harjutanud end seda märkama. Iseennastki võibla mitte.
Minu elu ei ulatu kaugele pere piiridest välja. Ja need on ikka üsna rohujuuretoimetused. Umbes, et perepiiride ajutised laiendused, kui haardejõudu üle jääb. Aga ma usun, et need väikesedki argised toimetused on vajalikud, et muuta meid ümbritsev keskkond meeldivamaks elupaigaks võimalikult paljudele. Meie armastus ja töö saavad iga päev muuta meie lähemat ümbrust paremaks paigaks ja see paremolemine laieneb järjest kaugemale. Peaasi on hoida usku endasse.
*Petrone Prindi raamatusari, mille autoriteks on eestlased, kes on pikemat aega kusagil võõrsil elanud ja jagavad oma kogemusi sellest maast; kirjutajateks näivad olevat pigem noored naised.
TJT
esmaspäev, 25. aprill 2011
Praktiliselt
Mõni päev tagasi lugesin Postimehest, et 70% Eesti inimestest vaatab igapäevaselt poes toidukaupade hindu. Ja seda oli tõlgendatud vaesusena: et vaat, kus paha lugu, inimestel pole võimalik endale kõike lubada ja peavad miskit odavat kraami (kräppi?) tarbima. Miskipärast on see ohvrit otsiv ja leidev ja seekaudu negatiivne tõlgendus hinge kripeldama jäänud kui rahva hingelisele tervisele ebasoodne: kui me arvame, et oleme vaesed, siis vaesus sellest ainult kasvab. Praktiline oleks mõelda positiivsemalt: ma valin küllusliku elu, mis ei välista kauba hinna-kvaliteedi suhte hindamist ja praktilisi valikuid.
Mina vaatan ka igapäevaselt toidukaupade hindu. Aga see ei tähenda, et ma end kuidagi vaeseks peaksin. Vastupidi: ma olen südamest tänulik, et saan endale lubada elu, mis sobib minu väärtushinnangutega. Aga hindu vaatan ikkagi. Ja mitte ainult vanast harjumusest, kui kitsikus tõesti pitsitas.
Näiteks olen ma kunagi väga ammustel aegadel enda jaoks maha teinud, et vorst on mõttetult kallis kaup. Ma ei osta organismile väga vähe kasulikke toitaineid sisaldavad lihalaadset toodet lihaga võrreldava hinna eest. Parem siis osta juba liha, kasvõi natukene ja harva, aga liha. Ja näiteks pean kilohinna poolest justkui kallimat forelli vorstist odavamaks, sest see sisaldab kasulikke asju kordades enam (ja omakorda pean tõenäoseks väidet, et Eesti puhastes vetes kasvatatud forell sisaldab raskemetalle vähem kui saastatud Norra meredes elav lõhe; noh, otsustasime lihtsalt, et see viimane meile ei maitse). Selle olen ka katseliselt järele uurinud, et poes tehtud soolaforell maksab kokkuvõttes üsna samapalju kui ise tehtu, sest naha ja pea äraviskamisega saab kaal peagu tasa. (Aga teen ikka ise: ostan terve odava värske forelli, soolan ja pakin värskena väikestes kogustes sügavkülma. Sulatatuna maitseb nagu eile tehtu ja mingeid probleeme nt konsistensiga ei ole.)
Ja sama lugu idukasvatusega (kus muidugi on tähtis lugu minu ja taime vahelises suhtes): tööd on minimaalselt, aga ise tehes tuleb palju-palju kordi odavam ja lisaks on see värskena kodus alati võtta. Samas arvan, et idand sisaldab köögiviljaga võrreldes kordades enam kasulikke aineid. Vähemalt elusam on värske idand ja võrse küll, toidu elusus on pimedal aastaajal põhivajadusi. Kurk on idandist väga palju kallim ja kahtlustan, et ka kodumaine kurk sisaldab ikkagi mõõdukas koguses nitraate jms. Aga me sööme ikka kurki ka. Samas head Eestimaist tomatit on ainult lühikest aega saada ja seega tasub seda purki panna, mulle maitseb nagunii kuumtöödelduna rohkem. Aga odavam ikka ka (kui oma tööraha mitte arvestada, minu jaoks on hoidistamine pigem sedasorti eneseväljendus ja armastuseavaldus – aga eks ole ka praktiline sellesse nii suhtuda).
Mõnes asjas võib ju kvaliteedi vahe sees olla ja vahe olla tundlikkuses, eetilisuses, tooraine puhtuses vm, mis eeldaks vahetegemiseks lisateadmisi (mida minul pigem ei ole, olen lihtsalt laisk uurima). Mina ei erista ühe või kvaliteeti teise omast, oletan, et nt Selver enda margile teeb väiksema juurdehindluse ja kvaliteet on ligikaudu sama – seega kõlblik. Ja lahtine või läheb ruttu vanaks, seega sobib ainult siis, kui kohe küpsetiseks vormistada. Aga ma ei osta margariini (mis taaskord sisaldab organismile kahjulikke ühendeid ja kasulikke sootuks vähe). Kui või mulle liiga kallis oleks, ma ostaks ainult taimeõlisid ja sööks leiba ka nendega (praegu söön ka vahel leiba ja kartulit külmpressõliga). Aga margariini ikka ei ostaks. Kunagi ammu olen vaestel aegadel paki või paar ostnud ja otsustanud, et rohkem mitte. Me oleme paremat väärt.
Ja vaestel aegadel õppisin putre sööma. Tegema selliseid putre, mis meeldivad (ma olen sellest siin ja siin kirjutanud). Palju odavam kui leiba süüa. Ja võibla sisaldab taaskord vähem lisaaineid. Poeleiva sisse pannakse ikka ühte ja teist. Rääkimata hommikusöögi helvestest, mis on üüratu kallid. Neid sööme erijuhul – reisil, kui putru ei saa keeta või maiuseks. Aga tavatoiduks on ikka puder. Pudru maitsestamise asjad võibla nii üüratult odavad ei ole, aga õunu on meil tavaliselt ikka paarsada kilo üle, nii et vähemalt see on suht tasuta lõbu (ma panen suhkrut ka hästi vähe, aga see on pigem maitse- ja terviseeelistus). Ja ikka maitsev ka, kui erinevat moodi teha. Kodune poolmuidu moos on hea nii päeva alustuseks kui maiustamiseks.
Ja suvel turult maasikaid ostes pean ikka silmas, et kas kohe söömiseks, toor- või keedumoosiks, igaks on erinevad soovid ja hind ka erinev. Mis on hea keedumoosi sisse, ei ole parim magustoiduks. Aga omamaine maasikas on ikka olemas. Seda pean küll oluliseks – lapsest saati.
Ja kui mõni soodushinnaga asi puutub ette, siis nt pesupulbrit meil lattu ikka mahub. Mis mõte oleks maksta rohkem? See pole vaesus, vaid lihtlabane praktilisus. Mis ajast seda häbenema peaks?
Ma olen märganud, et minu tutvuskonnas isegi maitsekamad inimesed ostavad riideid korduvringlusest. Päris disainerinimesedki. Olen ise küsinud, et kust sai. Aga paljude inimeste jaoks on see kuidagi häbiasi, et tavapoest selle hinnaga ei jaksa osta. Minu jaoks nagu natuke ka, et käib sakste vanas. Aga kui mul on valida, kas minna tööle – kus dresscode on kallis riie ja sinna see palk kulubki või olen lastega kodus tavaliste riietega, mis maksid vähe, aga minu ja sõprade jaoks on piisavalt ilusad, siis arvake ära, mis ma valin.
Rääkimata pruugitud tarbeasjadest, mida hea õnne korral võib üldse tasuta saada (kellelgi jäävad üle).
Ja ahjukütmine on odavam kui elektriga kütta.
Ja aiatöö on odavam sport kui mõni teine.
Ja jala käimine on odavam kui autoga sõitmine.
Stiilimeistri elu nii just ei ela, aga minu jaoks olulisi väärtusi nagu perega koos olemine, võimalikult puhas ja looduslik toit ning vaimselt ja hingeliselt rikas elu on ka (Tallinna) tavalise sissetuleku juures täitsa võimalik endale lubada. Hindade jälgimine käib lihtsalt selle juurde, minu meelest loomulikult.
TJT
Mina vaatan ka igapäevaselt toidukaupade hindu. Aga see ei tähenda, et ma end kuidagi vaeseks peaksin. Vastupidi: ma olen südamest tänulik, et saan endale lubada elu, mis sobib minu väärtushinnangutega. Aga hindu vaatan ikkagi. Ja mitte ainult vanast harjumusest, kui kitsikus tõesti pitsitas.
Näiteks olen ma kunagi väga ammustel aegadel enda jaoks maha teinud, et vorst on mõttetult kallis kaup. Ma ei osta organismile väga vähe kasulikke toitaineid sisaldavad lihalaadset toodet lihaga võrreldava hinna eest. Parem siis osta juba liha, kasvõi natukene ja harva, aga liha. Ja näiteks pean kilohinna poolest justkui kallimat forelli vorstist odavamaks, sest see sisaldab kasulikke asju kordades enam (ja omakorda pean tõenäoseks väidet, et Eesti puhastes vetes kasvatatud forell sisaldab raskemetalle vähem kui saastatud Norra meredes elav lõhe; noh, otsustasime lihtsalt, et see viimane meile ei maitse). Selle olen ka katseliselt järele uurinud, et poes tehtud soolaforell maksab kokkuvõttes üsna samapalju kui ise tehtu, sest naha ja pea äraviskamisega saab kaal peagu tasa. (Aga teen ikka ise: ostan terve odava värske forelli, soolan ja pakin värskena väikestes kogustes sügavkülma. Sulatatuna maitseb nagu eile tehtu ja mingeid probleeme nt konsistensiga ei ole.)
Ja sama lugu idukasvatusega (kus muidugi on tähtis lugu minu ja taime vahelises suhtes): tööd on minimaalselt, aga ise tehes tuleb palju-palju kordi odavam ja lisaks on see värskena kodus alati võtta. Samas arvan, et idand sisaldab köögiviljaga võrreldes kordades enam kasulikke aineid. Vähemalt elusam on värske idand ja võrse küll, toidu elusus on pimedal aastaajal põhivajadusi. Kurk on idandist väga palju kallim ja kahtlustan, et ka kodumaine kurk sisaldab ikkagi mõõdukas koguses nitraate jms. Aga me sööme ikka kurki ka. Samas head Eestimaist tomatit on ainult lühikest aega saada ja seega tasub seda purki panna, mulle maitseb nagunii kuumtöödelduna rohkem. Aga odavam ikka ka (kui oma tööraha mitte arvestada, minu jaoks on hoidistamine pigem sedasorti eneseväljendus ja armastuseavaldus – aga eks ole ka praktiline sellesse nii suhtuda).
Mõnes asjas võib ju kvaliteedi vahe sees olla ja vahe olla tundlikkuses, eetilisuses, tooraine puhtuses vm, mis eeldaks vahetegemiseks lisateadmisi (mida minul pigem ei ole, olen lihtsalt laisk uurima). Mina ei erista ühe või kvaliteeti teise omast, oletan, et nt Selver enda margile teeb väiksema juurdehindluse ja kvaliteet on ligikaudu sama – seega kõlblik. Ja lahtine või läheb ruttu vanaks, seega sobib ainult siis, kui kohe küpsetiseks vormistada. Aga ma ei osta margariini (mis taaskord sisaldab organismile kahjulikke ühendeid ja kasulikke sootuks vähe). Kui või mulle liiga kallis oleks, ma ostaks ainult taimeõlisid ja sööks leiba ka nendega (praegu söön ka vahel leiba ja kartulit külmpressõliga). Aga margariini ikka ei ostaks. Kunagi ammu olen vaestel aegadel paki või paar ostnud ja otsustanud, et rohkem mitte. Me oleme paremat väärt.
Ja vaestel aegadel õppisin putre sööma. Tegema selliseid putre, mis meeldivad (ma olen sellest siin ja siin kirjutanud). Palju odavam kui leiba süüa. Ja võibla sisaldab taaskord vähem lisaaineid. Poeleiva sisse pannakse ikka ühte ja teist. Rääkimata hommikusöögi helvestest, mis on üüratu kallid. Neid sööme erijuhul – reisil, kui putru ei saa keeta või maiuseks. Aga tavatoiduks on ikka puder. Pudru maitsestamise asjad võibla nii üüratult odavad ei ole, aga õunu on meil tavaliselt ikka paarsada kilo üle, nii et vähemalt see on suht tasuta lõbu (ma panen suhkrut ka hästi vähe, aga see on pigem maitse- ja terviseeelistus). Ja ikka maitsev ka, kui erinevat moodi teha. Kodune poolmuidu moos on hea nii päeva alustuseks kui maiustamiseks.
Ja suvel turult maasikaid ostes pean ikka silmas, et kas kohe söömiseks, toor- või keedumoosiks, igaks on erinevad soovid ja hind ka erinev. Mis on hea keedumoosi sisse, ei ole parim magustoiduks. Aga omamaine maasikas on ikka olemas. Seda pean küll oluliseks – lapsest saati.
Ja kui mõni soodushinnaga asi puutub ette, siis nt pesupulbrit meil lattu ikka mahub. Mis mõte oleks maksta rohkem? See pole vaesus, vaid lihtlabane praktilisus. Mis ajast seda häbenema peaks?
Ma olen märganud, et minu tutvuskonnas isegi maitsekamad inimesed ostavad riideid korduvringlusest. Päris disainerinimesedki. Olen ise küsinud, et kust sai. Aga paljude inimeste jaoks on see kuidagi häbiasi, et tavapoest selle hinnaga ei jaksa osta. Minu jaoks nagu natuke ka, et käib sakste vanas. Aga kui mul on valida, kas minna tööle – kus dresscode on kallis riie ja sinna see palk kulubki või olen lastega kodus tavaliste riietega, mis maksid vähe, aga minu ja sõprade jaoks on piisavalt ilusad, siis arvake ära, mis ma valin.
Rääkimata pruugitud tarbeasjadest, mida hea õnne korral võib üldse tasuta saada (kellelgi jäävad üle).
Ja ahjukütmine on odavam kui elektriga kütta.
Ja aiatöö on odavam sport kui mõni teine.
Ja jala käimine on odavam kui autoga sõitmine.
Stiilimeistri elu nii just ei ela, aga minu jaoks olulisi väärtusi nagu perega koos olemine, võimalikult puhas ja looduslik toit ning vaimselt ja hingeliselt rikas elu on ka (Tallinna) tavalise sissetuleku juures täitsa võimalik endale lubada. Hindade jälgimine käib lihtsalt selle juurde, minu meelest loomulikult.
TJT
kolmapäev, 20. aprill 2011
Pestud porgand
Oma igapäevasel tururingil kuulsin ise köögivilja kasvatavalt müüjalt, et lasteaiad neilt enam kaupa vastu võtta ei tohi. Vähemalt mitte pesemata porgandit. No ma pole ajakirjanik ja ei täpsustanud. Nüüd tohtivat lasteaiad osta ainult pestud porgandit ja siis nad ostvat kõik Laheotsa oma, kes väidetavalt pesevat oma porgandeid mingis lahuses. Ja kahtlemata ei ole lahusega pestud porgand asi, mida mina tahaks oma lapsele pakkuda. Puhas vesi ja köögitöötajate hool on piisav ja lapsele parim. Ja kvaliteetne omamaine porgand.
Kõlab kuulujutu moodi ja eks ta natuke ole ka. Minust ei ole asjade täpsemalt järeleuurijat – või mis kasu sellest olekski. Kui võiksin kindlalt väita, et Eestis tohib lasteaias pakkuda ainult tootja pestud porgandit ja et neid mitte veega ei küürita, vaid mingi keemia abil. Ja mis see keemia lapse organismist toimetab, seda ei tea ilmselt keegi.
Tundub ebaloogiline, aga ma väga ei imestaks, kui see nii olekski. Kas keegi lugejatest ehk teab täpsemalt, on ise nende regulatsioonidega kursis või saab otseallikast järele uurida, mismoodi selle porgandipesuga on? Ja ma paluksin viidet ka.
Tänades,
TJT
Kõlab kuulujutu moodi ja eks ta natuke ole ka. Minust ei ole asjade täpsemalt järeleuurijat – või mis kasu sellest olekski. Kui võiksin kindlalt väita, et Eestis tohib lasteaias pakkuda ainult tootja pestud porgandit ja et neid mitte veega ei küürita, vaid mingi keemia abil. Ja mis see keemia lapse organismist toimetab, seda ei tea ilmselt keegi.
Tundub ebaloogiline, aga ma väga ei imestaks, kui see nii olekski. Kas keegi lugejatest ehk teab täpsemalt, on ise nende regulatsioonidega kursis või saab otseallikast järele uurida, mismoodi selle porgandipesuga on? Ja ma paluksin viidet ka.
Tänades,
TJT
pühapäev, 17. aprill 2011
Idandid ja võrsed
Kui ma laps olin, armastasin hirmsasti idusid süüa. Vanaisa kasvatas nisuidusid. Kahe kulunud linadest lõigatud haisva lapi vahel taldriku peal. Neid oli seal vähe ja palju korraga ei tohtinud, ei tea, kas liiga tervislikud või kardeti, et muidu teistele ei jagu. Ja ega me nii sageli seal külas käinudki. Veel hullem lugu oli hernestega. Idandatud herned oleksin parema meelega kõik nahka pannud, aga tuli mulda panna. Et pärast rohkem saaks. Aga mina muidugi tahtnuks kohe. Ja minu vanematel oli jaksu minuga jännata. Nii et ma ikka pidasin neid piire ja kannatasin suveni.
Aga kui ma suureks saan, teen ühte ja teist teisiti, selles olin küll kindel. Mina arvan, et pole mõtet nii väga lastega maid jagada, vähemalt noorematega küll. Ja palju asju toimivad muul viisil ka kui mingi ühe idee järgi. Et nii käib ja nii on õige. Ökk. Ja tüütu ja keeruline.
Näiteks idude kasvatamine ei maksa suurt midagi. Kui osta toidupoest kilo herneid, maksab umbes ühe euro (ja sellest saab õige mitu kilo idandeid või võrseid). Ökopoodidest võib hernest sama hinnaga saada. Natuke herneid purgi põhja ja vesi peale. Mina kasutan tavalisi moosipurke. Kui vesi on pealt ära valatud (umbes 12 tundi hiljem), tuleb hakata mitu korda päevas loputama. Paari päeva pärast head süüa. Herneidandid tuleks üsna kohe ära süüa, pärast pole enam head. Külmkapis saab natuke aega hoida. Mulle maitseb ka lutsern – sellega läheb veidi kauem, mõni sööb meil munguba, vahel olen läätsi teinud. Nendega on lihtne. Kui meil mõni laps külla tuleb, panen talle ka idandid taldrikuga ette. Söövad isukalt. Emad enamasti ei hooli. Ja nii ei saa lapsed ka, sest kodus ei ole. Ja idandamine tundub tüütu ja keeruline – aga on lihtne, kui harjumuseks saab. Ja minu elu kvaliteet sõltub toidust, mida ma söön.
Märtsist alates tekib tugev roheliseisu. Kõige kiirem ja käepärasem viis rohelist saada on panna idandatud herned mulla peale ja siis natuke mulda peale. Võib täitsa tihedalt üksteise kõrvale puistata, kui nende tee nagunii varsti võrseeas lõpeb. Hernevõrsed on maitsvad umbes 5-10 cm. Siis puituvad ära. Nii et mõistlik oleks iga natukese aja tagant uued mulda panna. Möödunud aastal sai neid vahepeal palju ja istutasime muist peenrale ka. Siis sai suvel kaunu. Aga sellega on hoopis rohkem jändamist (tugede panemisega).
Lapsed teevad meil toakastidesse tootsi peenraid. Puistavad seemneid ja patsutavad kinni, üsna metsikult toimetavad, lapsed kui looduse osakesed. Kui mina laps olin, tehti ikka vagusid ja pandi õigete vahedega ja õigesse sügavusse ja kasvatati taimed valmis, enne kui sööma hakati. Hulk peent teadust ja vähe rõõmu minu jaoks. Aga kellelegi vajalik rituaal kahtlemata. Ma ütleks, et pole vaja neid asju nii keeruliseks ajada. Lihtsam on lasta lapsel panna lihtsalt seemned mulda. Võibla satuvad peterselli seemned segamini tilli, salati ja redisega, aga mis sellest. Seda ma jälgin küll, et sekka mingeid lilli ega näiteks ube ei satuks - oakaun pidada toorel kujul mürgine olema, küllap siis taim ise ka. Eelmisel aastal istutasime need petersellipuntrad ka pärast maha, suure pundi petersellitaimi korraga. Saagikuse seisukohalt on kahtlemata paremaid valikuid, aga süüa sai sealt ka. Mulle tundub, et peamine on protsessi meeleolu. Ja et need idud ja võrsed ikka olemas oleks, kui isu tuleb. Oma taim, kes on end minu ja pere jaoks kasvatanud, on nagunii midagi erilist, kui seda nii võtta.
Praegu tegin küll veidi tsiviliseeritumaid kaste ka, üksi ja omaette. Panin suurtesse kastidesse eri taimed eraldi jagudesse ja kirjutasin üles ka, kes kuhu sai. Söödavad ja mittesöödavad eraldi kasti. Ja lausa mõtlesin enne, et kes kelle kõrvale sobib ja kui kaua millegagi läheb ja kui kõrgeks kasvab. Lastega koos oleks raske seda korda hoida – tuleks neid piirata ja jälgida, kes mis seemet kuhu paneb. Meie nooremas võsus on seda tungi ja tormi ka omajagu, kuigi loomade-taimedega ta oskab õrn olla.
Toakastidesse me panemegi seemneid üsna tihedalt. Toas on ruumi vähe. Ja alguses on need võrsed nii õrnukesed, et sealt taimi võttes neid kulub ka palju. Alguses on roheliseisu see kõige suurem ka. Millal kord see võilill ja naat jõuavad, nõgest meil siin polegi.
Ja poest ostetud murulaugupotid paneme ka pärast paljakssöömist mulda, sealt tulevad uued lehed. Praegu seemnepakilt lugesin, et murulauku võib ühel kohal kasvatada kolm-neli aastat. Ja redisetaimed sünnivad noorelt süüa ja maitsevad üsna samamoodi nagu redisedki. Aga rutem saab. Ja ilus on. Pealegi tikuvad redised meil ikka üle kasvama, sest just sel ajal, kui nad suvel valmis saavad, oleme ise kusagil mujal.
Lapsed ikka jälgivad taimede kasvu ka. Algupoole ma ikka ütlesin vahel laste kuuldes endamisi, et näe – kasta oleks vaja, kas keegi ei tahaks. Nüüd märkab poeg sageli isegi, kui kuivale jäävad, ja kastab ka ise. Vahel saab vett liiga palju, eks siis valame muist ära (meil on osa kastikesi alt kinnised, mingid poetoidu karbid).
Ja käärid on kõrval. Kes tahab, lõikab endale mõne võrse ja sööb ära. Või siis toidu ja võileiva peale. Minu meelest sobivad igale poole.
Sarnasel teemal: "Roheline".
TJT
Aga kui ma suureks saan, teen ühte ja teist teisiti, selles olin küll kindel. Mina arvan, et pole mõtet nii väga lastega maid jagada, vähemalt noorematega küll. Ja palju asju toimivad muul viisil ka kui mingi ühe idee järgi. Et nii käib ja nii on õige. Ökk. Ja tüütu ja keeruline.
Näiteks idude kasvatamine ei maksa suurt midagi. Kui osta toidupoest kilo herneid, maksab umbes ühe euro (ja sellest saab õige mitu kilo idandeid või võrseid). Ökopoodidest võib hernest sama hinnaga saada. Natuke herneid purgi põhja ja vesi peale. Mina kasutan tavalisi moosipurke. Kui vesi on pealt ära valatud (umbes 12 tundi hiljem), tuleb hakata mitu korda päevas loputama. Paari päeva pärast head süüa. Herneidandid tuleks üsna kohe ära süüa, pärast pole enam head. Külmkapis saab natuke aega hoida. Mulle maitseb ka lutsern – sellega läheb veidi kauem, mõni sööb meil munguba, vahel olen läätsi teinud. Nendega on lihtne. Kui meil mõni laps külla tuleb, panen talle ka idandid taldrikuga ette. Söövad isukalt. Emad enamasti ei hooli. Ja nii ei saa lapsed ka, sest kodus ei ole. Ja idandamine tundub tüütu ja keeruline – aga on lihtne, kui harjumuseks saab. Ja minu elu kvaliteet sõltub toidust, mida ma söön.
Märtsist alates tekib tugev roheliseisu. Kõige kiirem ja käepärasem viis rohelist saada on panna idandatud herned mulla peale ja siis natuke mulda peale. Võib täitsa tihedalt üksteise kõrvale puistata, kui nende tee nagunii varsti võrseeas lõpeb. Hernevõrsed on maitsvad umbes 5-10 cm. Siis puituvad ära. Nii et mõistlik oleks iga natukese aja tagant uued mulda panna. Möödunud aastal sai neid vahepeal palju ja istutasime muist peenrale ka. Siis sai suvel kaunu. Aga sellega on hoopis rohkem jändamist (tugede panemisega).
Lapsed teevad meil toakastidesse tootsi peenraid. Puistavad seemneid ja patsutavad kinni, üsna metsikult toimetavad, lapsed kui looduse osakesed. Kui mina laps olin, tehti ikka vagusid ja pandi õigete vahedega ja õigesse sügavusse ja kasvatati taimed valmis, enne kui sööma hakati. Hulk peent teadust ja vähe rõõmu minu jaoks. Aga kellelegi vajalik rituaal kahtlemata. Ma ütleks, et pole vaja neid asju nii keeruliseks ajada. Lihtsam on lasta lapsel panna lihtsalt seemned mulda. Võibla satuvad peterselli seemned segamini tilli, salati ja redisega, aga mis sellest. Seda ma jälgin küll, et sekka mingeid lilli ega näiteks ube ei satuks - oakaun pidada toorel kujul mürgine olema, küllap siis taim ise ka. Eelmisel aastal istutasime need petersellipuntrad ka pärast maha, suure pundi petersellitaimi korraga. Saagikuse seisukohalt on kahtlemata paremaid valikuid, aga süüa sai sealt ka. Mulle tundub, et peamine on protsessi meeleolu. Ja et need idud ja võrsed ikka olemas oleks, kui isu tuleb. Oma taim, kes on end minu ja pere jaoks kasvatanud, on nagunii midagi erilist, kui seda nii võtta.
Praegu tegin küll veidi tsiviliseeritumaid kaste ka, üksi ja omaette. Panin suurtesse kastidesse eri taimed eraldi jagudesse ja kirjutasin üles ka, kes kuhu sai. Söödavad ja mittesöödavad eraldi kasti. Ja lausa mõtlesin enne, et kes kelle kõrvale sobib ja kui kaua millegagi läheb ja kui kõrgeks kasvab. Lastega koos oleks raske seda korda hoida – tuleks neid piirata ja jälgida, kes mis seemet kuhu paneb. Meie nooremas võsus on seda tungi ja tormi ka omajagu, kuigi loomade-taimedega ta oskab õrn olla.
Toakastidesse me panemegi seemneid üsna tihedalt. Toas on ruumi vähe. Ja alguses on need võrsed nii õrnukesed, et sealt taimi võttes neid kulub ka palju. Alguses on roheliseisu see kõige suurem ka. Millal kord see võilill ja naat jõuavad, nõgest meil siin polegi.
Ja poest ostetud murulaugupotid paneme ka pärast paljakssöömist mulda, sealt tulevad uued lehed. Praegu seemnepakilt lugesin, et murulauku võib ühel kohal kasvatada kolm-neli aastat. Ja redisetaimed sünnivad noorelt süüa ja maitsevad üsna samamoodi nagu redisedki. Aga rutem saab. Ja ilus on. Pealegi tikuvad redised meil ikka üle kasvama, sest just sel ajal, kui nad suvel valmis saavad, oleme ise kusagil mujal.
Lapsed ikka jälgivad taimede kasvu ka. Algupoole ma ikka ütlesin vahel laste kuuldes endamisi, et näe – kasta oleks vaja, kas keegi ei tahaks. Nüüd märkab poeg sageli isegi, kui kuivale jäävad, ja kastab ka ise. Vahel saab vett liiga palju, eks siis valame muist ära (meil on osa kastikesi alt kinnised, mingid poetoidu karbid).
Ja käärid on kõrval. Kes tahab, lõikab endale mõne võrse ja sööb ära. Või siis toidu ja võileiva peale. Minu meelest sobivad igale poole.
Sarnasel teemal: "Roheline".
TJT
esmaspäev, 11. aprill 2011
Lamborghini
Autode valik oli ka huvitav: hummer, lamborghini, limusiin, veoauto ja veel paar tavalisemat (mis küll varsti ka lagunesid ja kõige kaduva teed läksid).
Panin tähele, et poega huvitas nende kiirus. Ja mina ütlesin midagi nende hinna kohta. Jah, kuigi tahaks, ei saa materiaalse maailma ahvatlustele vastu panna.
Mõnes mõttes meeldis mulle enda lapsepõlv rohkem. Kleepisin Tallinna vanalinna ja NL rahvaste riietega nukke. Ei olnud seda lugu, et üks oleks parem kui teine - kuigi me ikka arutasime, millised riided rohkem meeldivad. Seeliku laius ja värvid olid põhiliseks kriteeriumiks. Majad olid ka toredad: väärikad vanalinnamajad. Maestro pabermänguasjade hulgas on maju ka, nt bensiinijaam. Tänapäeval siis sellised objektid.
TJT
kolmapäev, 30. märts 2011
Mürgijõgi
Meie poeg armastab maakaarte joonistada. Enamasti on neil mõni peidetud aare, teid, mida mööda liikuda, vahel veekogusid, väravaid ja igasugu muid objekte. Viimastel kaartidel on olnud mürgijõgi. Ja laps lisab üksikasjaliku õpetuse, kuidas ma peaksin selle kaardi järgi minema, et vältida mürgijõkke sattumist. Fukushima?
See seostub sõnumiga, mille ma eile meilile sain: kutse ühispalvele tuumajaamas kasutatud saastunud veele: palun andesta! Me täname sind, me armastame sind!
Vesi ei ole Sinu või minu, Eesti või Jaapani. Vesi on üks igal pool, alatises ringluses. Me oleme ise ka suuremalt jaolt vesi. Ja inimmõttel on võimas loov jõud, ühendatud mõttel veel eriti. Igal täistunnil on kuskil keskpäev...
TJT
Kõikidele inimestele maailmas
Palun saatke oma armastuse ja tänupalved veele, mis on Jaapani Fukushima tuumajaamades.
Suurte üheksanda astme maavärinate ning kaasnevate tsunaamide tagajärel on 10 000 inimest ikka veel kadunud... Õnnetusjuhtumist on kulunud 16 päeva. Mis teeb olukorda hullemaks, on vee leke Fukushima tuumajaamades, mis omakorda saastab ookeani, õhku ning ümbritseva piirkonna vee molekule.
Inimmõistus pole suutnud kuigi palju teha olukorra leevendamiseks, me vaid püüame maha jahutada radioaktiivse materjali raevu reaktorites, kallates neile vett.
Kas polegi rohkem midagi teha?
Arvan, et on. Üle kahekümne aasta kestnud hado mõõtmiste ja veekristallide pildistamise tehnoloogia uurimise tulemusena olen näinud vett muutumas positiivseks puhastes inimpalvete võngetes, sõltumata vahemaast.
Albert Einsteini energia valem - E=MC2 tähendab tegelikult -- Energia = inimeste arv korda nende teadvuse ruut.
Nüüd on aeg mõista tõelist tähendust. Ühendame oma palved kui kaaskodanikud Maal. Ma soovin paluda kõigil inimestel, mitte ainult Jaapanil, vaid kõigil inimestel üle Maa aidata meil leida väljapääs kriisist sellel planeedil.
Palve on järgmine.
"Me saadame oma armastuse ja tänulikkuse mõtted kogu veele, mis on Fukushima tuumajaamades".
Kuupäev ja kellaaeg:
31. märts 2011
kell 12:00 (lõunaajal) igas ajavööndis.
Palun korrake järgmist fraasi:
"Vesi Fukushima tuumajaamas, meil on kahju, et oleme sind pannud kannatama.
Palun andesta meile.
Me täname sind,
Me armastame sind."
Palun korrake seda häälega või vaikselt oma meeles. Korrake seda kolm korda, hoides käsi palveasendis südamel. Palun olge siirad.
Tänan teid südamest.
Armastuse ja tänulikkusega,
Masaru Emoto
Vee Sõnumitooja
Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".
See seostub sõnumiga, mille ma eile meilile sain: kutse ühispalvele tuumajaamas kasutatud saastunud veele: palun andesta! Me täname sind, me armastame sind!
Vesi ei ole Sinu või minu, Eesti või Jaapani. Vesi on üks igal pool, alatises ringluses. Me oleme ise ka suuremalt jaolt vesi. Ja inimmõttel on võimas loov jõud, ühendatud mõttel veel eriti. Igal täistunnil on kuskil keskpäev...
TJT
Kõikidele inimestele maailmas
Palun saatke oma armastuse ja tänupalved veele, mis on Jaapani Fukushima tuumajaamades.
Suurte üheksanda astme maavärinate ning kaasnevate tsunaamide tagajärel on 10 000 inimest ikka veel kadunud... Õnnetusjuhtumist on kulunud 16 päeva. Mis teeb olukorda hullemaks, on vee leke Fukushima tuumajaamades, mis omakorda saastab ookeani, õhku ning ümbritseva piirkonna vee molekule.
Inimmõistus pole suutnud kuigi palju teha olukorra leevendamiseks, me vaid püüame maha jahutada radioaktiivse materjali raevu reaktorites, kallates neile vett.
Kas polegi rohkem midagi teha?
Arvan, et on. Üle kahekümne aasta kestnud hado mõõtmiste ja veekristallide pildistamise tehnoloogia uurimise tulemusena olen näinud vett muutumas positiivseks puhastes inimpalvete võngetes, sõltumata vahemaast.
Albert Einsteini energia valem - E=MC2 tähendab tegelikult -- Energia = inimeste arv korda nende teadvuse ruut.
Nüüd on aeg mõista tõelist tähendust. Ühendame oma palved kui kaaskodanikud Maal. Ma soovin paluda kõigil inimestel, mitte ainult Jaapanil, vaid kõigil inimestel üle Maa aidata meil leida väljapääs kriisist sellel planeedil.
Palve on järgmine.
"Me saadame oma armastuse ja tänulikkuse mõtted kogu veele, mis on Fukushima tuumajaamades".
Kuupäev ja kellaaeg:
31. märts 2011
kell 12:00 (lõunaajal) igas ajavööndis.
Palun korrake järgmist fraasi:
"Vesi Fukushima tuumajaamas, meil on kahju, et oleme sind pannud kannatama.
Palun andesta meile.
Me täname sind,
Me armastame sind."
Palun korrake seda häälega või vaikselt oma meeles. Korrake seda kolm korda, hoides käsi palveasendis südamel. Palun olge siirad.
Tänan teid südamest.
Armastuse ja tänulikkusega,
Masaru Emoto
Vee Sõnumitooja
Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".
teisipäev, 29. märts 2011
Roheline
Ma olen üsna rahul kõigi meie kohalike aastaaegadega, aga nüüd märkan endaski poriste lumehangede vahel kevadeootuse märke. Garderoobi talvised tumedad toonid on vahetatud salatirohelise vastu. Küünla valge ka heleroheliseks. Küünla värv märgib minu jaoks seda, millist meeleolu ma parajasti oma ellu kutsun. Novembrist sai selleks valge, kui oli sisemine puhtuseigatsus. Heleroheline tähistab kasvamiseigatsust ja mingit vaikset sisemist rõõmu, mida iga rohuliblegi kuhjaga loob ja hoiab. Ja mis kasvab aegamisi – ja siis päris ühtäkki selliseks suureks ja võimsaks nagu „Tuu-Tiki kevadelaul“ „Muumitrolli“ raamatus.
Aga rohulibledeni on veel aega. Niisiis panime üht-teist potti kasvama ja varsti hakkab aknalaud rohekat ilmet võtma, esimesed rohelised ninad on rõõmuga vastu võetud ja varsti ka pintsli pistetud. Ma kasvatan kevadel idude asemel võrseid, on kuidagi tummisem söök. Seemnetega jännata lastele ikka meeldib. Sel suvel hakkame vist isegi kartulit kasvatama. Eksootika mõttes (laste arust on see jube lahe, et maal elav sugulane ise endale kartulit ja ube jms kasvatab). Nii et tuleb siis ka rohenäpuks hakata, kuigi ma loomu poolest oleks pigem ringilonkija, unistaja ja korilane. Aga jah, mingi tohutu sisemine kirg haarab mu täiesti endasse, kui ma (taas) kuhugi seemneleti ette satun.
Viimati varusin sügisel veel mulla valmis. Mullu kasutasin poemulda – no kust ma hangede alt seda päris mulda oleksin saanud. Ja siis hakkasin mõtlema, et millest see poemuld ongi tehtud. Ma tean nt titemammat, kes korrusmajas elades viskab Moltexi mähkmed kompostimisjäätmete hulka. Moltex võib ju mädaneda ja mõnest teisest geelmähkmest ökom olla, ma olen ise ka neid kasutanud, kui riidemähkmetega jännata ei viitsi. Aga ta on ikka üks geelikäkk, kuigi vast veidi vähem ilge kui Pampers, ja oma aeda ma pole neid iialgi kompostihunnikusse pannud. Ja me ise anname oma tänavalt kogutud puulehed komposteerimisväljakule – autoõli ja jumal teab, mille kõigega immutatud saast. Vat sellist asja ei tahaks küll sisse süüa. Niisiis tuleb ka ökomulda varuda sügisel, et kevadel aknalaual söödavaid taimi kasvatada.
Ka minu tänane odrapuder (nagu eelmisedki) sai roheline: spinati ja rohelise herne ja murulauguga. Mujale pistan ohtrasti supirohelist (vahel odrapudrule ka). Ja spargelkapsas maitseb hää. Toit peab ka praegu olema roheline!
Head rohelist teile ka!
TJT
Aga rohulibledeni on veel aega. Niisiis panime üht-teist potti kasvama ja varsti hakkab aknalaud rohekat ilmet võtma, esimesed rohelised ninad on rõõmuga vastu võetud ja varsti ka pintsli pistetud. Ma kasvatan kevadel idude asemel võrseid, on kuidagi tummisem söök. Seemnetega jännata lastele ikka meeldib. Sel suvel hakkame vist isegi kartulit kasvatama. Eksootika mõttes (laste arust on see jube lahe, et maal elav sugulane ise endale kartulit ja ube jms kasvatab). Nii et tuleb siis ka rohenäpuks hakata, kuigi ma loomu poolest oleks pigem ringilonkija, unistaja ja korilane. Aga jah, mingi tohutu sisemine kirg haarab mu täiesti endasse, kui ma (taas) kuhugi seemneleti ette satun.
Viimati varusin sügisel veel mulla valmis. Mullu kasutasin poemulda – no kust ma hangede alt seda päris mulda oleksin saanud. Ja siis hakkasin mõtlema, et millest see poemuld ongi tehtud. Ma tean nt titemammat, kes korrusmajas elades viskab Moltexi mähkmed kompostimisjäätmete hulka. Moltex võib ju mädaneda ja mõnest teisest geelmähkmest ökom olla, ma olen ise ka neid kasutanud, kui riidemähkmetega jännata ei viitsi. Aga ta on ikka üks geelikäkk, kuigi vast veidi vähem ilge kui Pampers, ja oma aeda ma pole neid iialgi kompostihunnikusse pannud. Ja me ise anname oma tänavalt kogutud puulehed komposteerimisväljakule – autoõli ja jumal teab, mille kõigega immutatud saast. Vat sellist asja ei tahaks küll sisse süüa. Niisiis tuleb ka ökomulda varuda sügisel, et kevadel aknalaual söödavaid taimi kasvatada.
Ka minu tänane odrapuder (nagu eelmisedki) sai roheline: spinati ja rohelise herne ja murulauguga. Mujale pistan ohtrasti supirohelist (vahel odrapudrule ka). Ja spargelkapsas maitseb hää. Toit peab ka praegu olema roheline!
Head rohelist teile ka!
TJT
Igapäevastest õpetajatest
Kas te kannatate laste all? võiks „Pipit” parafraseerides küsida. Ja kui palju neid olekski, kes saaks pipilikult „ei” vastata?
Olen kunagi mõelnud oma naistuttavale, et mismoodi tema titaemapõlv küll välja näeks. Kui tal kulub lastetuna igal õhtul tund, et oma näonahka puhastada ja küüsi poleerida. Ja igal aastal tuleb remonti teha korteris, kus ta korraliku naisterahvana oma kassiga kahekesi elab. Ma arvan, et mul on aidanud titendusega toime tulla paras annus ükskõiksust kodukorra suhtes. Joonistused seintel ja mänguasjad kõikvõimalikes kohtades ei morjenda, peaaegu (autod söögilaual on täiesti keelatud, aga ma siiski ei ole suutnud seda keeldu täielikult pidama saada). Köögist välja ma muide lapsi söögi-joogiga ei lase. Külaliste lapsi ka mitte – kuigi igaüks kahtlemata ei saa sellest aru, miks ma küll nende armsate lapsukeste moosiplekke oma kaltsuvaipadele ei hooli (kui väikelaps jooginõu ümber ajab, on see ju ealine paratamatus, mida ei saa lapsele pahaks panna, küll aga saab hoida seda klaasiga last köögis, kus on lihtsam koristada... vähemalt niikaua, kuni mina olen siin majas perenaine...).
Võtsin kunagi lilleorulase juttu tõsiselt ja tegelesin oma puhtuseteemaliste ingrammidega, vähemalt teadvustamise mõttes. Väidetavalt olla mina olnud puhas laps, kes valgete pükstega mitu päeva õues mänginud. Ja püksid püsinud ikka sama valged. Mida aga ei saa sugugi öelda meie laste kohta. Ma vaatan vahel õudusega, kuidas nad pori pritsivad – ja püüan oma sisemist puhtusefriiki taltsutada. Ma arvan, et pori on tervislikum kui liigne puhtus ja ohtrasti pesuvahendit. Ja lapsed on pestavad. Aga jah, ma ikka kannatan selle all küll. Ja samas teisalt naudin nende vabadust. Vabadust, mida ma ikkagi piirama olen asunud, algul piduriiete teemal ja nüüdseks püüdnud olukorra viia sinnani, et suuremad müttamised käiks trööbariietes,käivad ka, enamvähem.
Lärm on ka kole asi. Lapsed on lärmised. Isegi muidu vaikne natuur võib koduses õe-venna naakluses üllatavalt kõva häält teha. Ja palju ja pidevalt. Üks hea rohi selle vastu on kodunt jalga lasta. Ma arvan, et see on peamisi emade varase tööleruttamise põhjuseid. Oma närv on kõige kallim ja ükski palgatöökoht, mida kümnekonna aasta jooksul olen pidanud, pole võrreldav selle pingega, mida ma kodus olen kogenud (aga nauding pole ka paraku võrreldav). Ja nii keerulisi ja ilmselgelt ülejõukäivaid ülesandeid pole mulle asutustes veel antud kui need, millega oma lapsed igapäevaselt kostitavad. Ega ma teisalt kujutagi ette, millega palgatööl mind annaks motiveerida, et nii keerulisi asju üldse ette võtaksin. Aga lapsed motiveerivad oma olemusega ja sellest piisab.
Kõige hullem on muidugi egoga. Kuni laste sünnini olin ma üsna tark inimene, kes – omamata küll lastega suuremat kogemust, ikka teadis, kuidas asjad peavad käima. Tütar on mulle üha ja üha tõestanud, et tema lahendused ja lähenemised on tunduvalt arenenumad ja poeg tõmbab minu seisukohtadele lihtsalt üheselt vee peale. Mees on suur pealik nagunii ja mina ei saa enam üldse kõige targem olla – kui, siis ainult omaette blogis porisedes (aga siis ka täiega). Kõige hullem on see, et mulle tundub sageli, et neil ongi õigus.
Lisaks on tütar olnud mulle tõeline tundeõpetuse õpetaja: tundliku ja õrnahingelise lapsena saab ta minu kohati karmivõitu käitumistest haiget. Ja on lausa sundinud mind sellega midagi ette võtma - tõesti ebamugav on olla elevant portselanipoes (jah, ma salamisi olen imetlenud nt Liisi Koiksoni vanemaid - et kuidas neil õnnestus see kaunis lilleke nii hapra ja puhtana üles kasvatada, tõesti tunnustan).
Poeg on tõeline tahteõpetuse õpetaja. Ma olen täiesti päri seisukohaga, et kordus ja rütm, nagu ka selgus ja kindlad piirid on lastele vajalikud, aga minusugusel on raske seda pidevalt nii hoida. Ma olen ise vahel hea meelega üsna käest ära, vähemalt puhkuse mõttes. Aga parim oleks lapsed nt õhtuti õigel ajal magama saada. Ja nt poja magusasöömistele kindel piir seada ka kummutitagustes asjades (vt eelmist sissekannet). Aga mina muigan ja löön käega. Eks siis pärast jälle vitsad peksavad ja jama on rohkem kui rubla eest.
Lapsed võivad uskumatult palju ebamugavusi põhjustada ja täit rahu nendega kauaks ei ole. Aga eks jõukam rahvas saab võtta teenijaid majja ja kel see võimalus puudub, eks siis arenegu isiksuslikus plaanis.
Hiljem lisatud: nii, ja nüüd hakkas bioneeris silma enda energiate tugevdamise teemaline kirjutis - mida kõike inimene võiks enda heaks teha. Jah, tunduvad head soovitused tõesti. Aga kui tal on 24/7 lapsed, siis on sellega toimetulek küll uskumatu kübaratrikk (võti on teiste inimeste abi, niisiis aidakem ja võtkem abi vastu; koos on kõik võimalik).
TJT
Olen kunagi mõelnud oma naistuttavale, et mismoodi tema titaemapõlv küll välja näeks. Kui tal kulub lastetuna igal õhtul tund, et oma näonahka puhastada ja küüsi poleerida. Ja igal aastal tuleb remonti teha korteris, kus ta korraliku naisterahvana oma kassiga kahekesi elab. Ma arvan, et mul on aidanud titendusega toime tulla paras annus ükskõiksust kodukorra suhtes. Joonistused seintel ja mänguasjad kõikvõimalikes kohtades ei morjenda, peaaegu (autod söögilaual on täiesti keelatud, aga ma siiski ei ole suutnud seda keeldu täielikult pidama saada). Köögist välja ma muide lapsi söögi-joogiga ei lase. Külaliste lapsi ka mitte – kuigi igaüks kahtlemata ei saa sellest aru, miks ma küll nende armsate lapsukeste moosiplekke oma kaltsuvaipadele ei hooli (kui väikelaps jooginõu ümber ajab, on see ju ealine paratamatus, mida ei saa lapsele pahaks panna, küll aga saab hoida seda klaasiga last köögis, kus on lihtsam koristada... vähemalt niikaua, kuni mina olen siin majas perenaine...).
Võtsin kunagi lilleorulase juttu tõsiselt ja tegelesin oma puhtuseteemaliste ingrammidega, vähemalt teadvustamise mõttes. Väidetavalt olla mina olnud puhas laps, kes valgete pükstega mitu päeva õues mänginud. Ja püksid püsinud ikka sama valged. Mida aga ei saa sugugi öelda meie laste kohta. Ma vaatan vahel õudusega, kuidas nad pori pritsivad – ja püüan oma sisemist puhtusefriiki taltsutada. Ma arvan, et pori on tervislikum kui liigne puhtus ja ohtrasti pesuvahendit. Ja lapsed on pestavad. Aga jah, ma ikka kannatan selle all küll. Ja samas teisalt naudin nende vabadust. Vabadust, mida ma ikkagi piirama olen asunud, algul piduriiete teemal ja nüüdseks püüdnud olukorra viia sinnani, et suuremad müttamised käiks trööbariietes,käivad ka, enamvähem.
Lärm on ka kole asi. Lapsed on lärmised. Isegi muidu vaikne natuur võib koduses õe-venna naakluses üllatavalt kõva häält teha. Ja palju ja pidevalt. Üks hea rohi selle vastu on kodunt jalga lasta. Ma arvan, et see on peamisi emade varase tööleruttamise põhjuseid. Oma närv on kõige kallim ja ükski palgatöökoht, mida kümnekonna aasta jooksul olen pidanud, pole võrreldav selle pingega, mida ma kodus olen kogenud (aga nauding pole ka paraku võrreldav). Ja nii keerulisi ja ilmselgelt ülejõukäivaid ülesandeid pole mulle asutustes veel antud kui need, millega oma lapsed igapäevaselt kostitavad. Ega ma teisalt kujutagi ette, millega palgatööl mind annaks motiveerida, et nii keerulisi asju üldse ette võtaksin. Aga lapsed motiveerivad oma olemusega ja sellest piisab.
Kõige hullem on muidugi egoga. Kuni laste sünnini olin ma üsna tark inimene, kes – omamata küll lastega suuremat kogemust, ikka teadis, kuidas asjad peavad käima. Tütar on mulle üha ja üha tõestanud, et tema lahendused ja lähenemised on tunduvalt arenenumad ja poeg tõmbab minu seisukohtadele lihtsalt üheselt vee peale. Mees on suur pealik nagunii ja mina ei saa enam üldse kõige targem olla – kui, siis ainult omaette blogis porisedes (aga siis ka täiega). Kõige hullem on see, et mulle tundub sageli, et neil ongi õigus.
Lisaks on tütar olnud mulle tõeline tundeõpetuse õpetaja: tundliku ja õrnahingelise lapsena saab ta minu kohati karmivõitu käitumistest haiget. Ja on lausa sundinud mind sellega midagi ette võtma - tõesti ebamugav on olla elevant portselanipoes (jah, ma salamisi olen imetlenud nt Liisi Koiksoni vanemaid - et kuidas neil õnnestus see kaunis lilleke nii hapra ja puhtana üles kasvatada, tõesti tunnustan).
Poeg on tõeline tahteõpetuse õpetaja. Ma olen täiesti päri seisukohaga, et kordus ja rütm, nagu ka selgus ja kindlad piirid on lastele vajalikud, aga minusugusel on raske seda pidevalt nii hoida. Ma olen ise vahel hea meelega üsna käest ära, vähemalt puhkuse mõttes. Aga parim oleks lapsed nt õhtuti õigel ajal magama saada. Ja nt poja magusasöömistele kindel piir seada ka kummutitagustes asjades (vt eelmist sissekannet). Aga mina muigan ja löön käega. Eks siis pärast jälle vitsad peksavad ja jama on rohkem kui rubla eest.
Lapsed võivad uskumatult palju ebamugavusi põhjustada ja täit rahu nendega kauaks ei ole. Aga eks jõukam rahvas saab võtta teenijaid majja ja kel see võimalus puudub, eks siis arenegu isiksuslikus plaanis.
Hiljem lisatud: nii, ja nüüd hakkas bioneeris silma enda energiate tugevdamise teemaline kirjutis - mida kõike inimene võiks enda heaks teha. Jah, tunduvad head soovitused tõesti. Aga kui tal on 24/7 lapsed, siis on sellega toimetulek küll uskumatu kübaratrikk (võti on teiste inimeste abi, niisiis aidakem ja võtkem abi vastu; koos on kõik võimalik).
TJT
Tellimine:
Postitused (Atom)