Jäävhambad

Mul on ähmane mälestus teadmisest, et piimahammaste vahetumisega saab inimene emast iseseisvaks. Viimase piimahamba vahetusemisega kaob inimesest viimane emaihu kaudu tulnud molekul ja sedalaadi sidemeid enam ei ole. Ma ei tea, mis vanuses see tavaliselt juhtub, aga selge, et 14-aastasel piimahambaid enam ei ole. Ja eks ta vahel teatab, et ta on juba suur. Ongi muidugi, suure osa rutiinsest elust saab täitsa iseseisvalt ära korraldatud. Mis on tore, sest kahe lapse eest hoolitsemine ongi juba parasjagu ära tüüdanud.

Ja siis juhtub midagi. Ei midagi kohutavat. Nt saapalukk läheb katki. Ta vahetab meeleolu. Mina ütlen, et selle saab kingsepa juures ära parandada (pealegi on koolivaheaeg ja kingsepp jalutatavas läheduses) ja tegelen oma asjadega edasi. Päevad lähevad, saapalukk ise ennast ka korda ei sea ja mina ju suure lapse saapaid ei paranda. Lõppes see asi ikka sellega, et jalutasime koos kingsepa juurde (nojah, noorema lapse sandaal vajas ka kohendamist). Lõpuks hakkas see mulle ikka minu tööna tunduma. Sest talv ju jälle ja ta vahepeal käis soojemate ilmadega juba ketsidega. Ja eks mina need jalanõud sealt ära toonud ka, sest kingsepa juures ma olin žetooni enda rahakotti libistanud ja see oli asjade loomulik käik. Mõnikord ma ei tea, kuidas neid asju peaks ajama. Või mida teha, kui tütrel juhtub jälle, et pole midagi selga panna (mitte et tal kapis riideid ei oleks, vaid see, et nad ei meeldi enam). Ja poodi minna ka ei viitsi. Meile poodlemine ei meeldi jah, kohutavas koguses meile mittevajalikke asju. Vahel vist on inimesel lihtsalt vaja emotsioone kuhugi kanaliseerida, aga ma pole veel aru saanud, mis ma sellega peaks peale hakkama. Mina selles vanuses õmblesin ise oma riided. Ja kangapoes käisin ka vist juba ilma emata. Aga eks see olnud ka ennemuistne aeg. 

Elu vist lihtsalt on selline ja tuleb sellega kuidagi olla. Käin siis siin blogis podisemas. 

Hiljem lisatud. Pärast olin enda peale pahane, et miks ma sellise mõttetu sissekande postitasin (ma tegelikult tahtsin ju kusagile mujale jõuda ja hoopis teistest asjadest kirjutada, aga ei tule välja, ei oska, ei julge). Kerjan siin lugejate  poolehoidu või, pakkudes lihtsat samastumise võimalust? Selline odav populaarsus mulle pigem ei meeldi ja usun, et lugejatel on oma ajale paremat kasutust. Ma üritan nii pigem mitte teha.

Veel hiljem uurisin targast raamatust Bachi õietilkade kohta. Kui mind selles loos miski puudutas, on tegemist Chicory e hariliku siguriga, taimega, kes aitab inimesel vabaneda liigsest hoolitsusest ning toime tulla solvumisega, kui tema hoolitsust pole piisavalt kõrgelt hinnatud. Veidi hiljem juhtus samalaadse emotsionaalse mõjuga episood ja võtsingi kohe siguri õietilka. Paari järgmise hetke ajal märkasin, kuidas mu emotsioon lahustus ja olin jälle võimeline lugupidavaks ja armastavaks suhtluseks.

Võib-olla siis see oli selle postituse kirjutamise tegelik mõte ja avaldamise põhjus (kui ma parema puudusel neist teistest ja enda jaoks palju olulisematest asjadest ei suuda avalikult kirjutada). Lasta esimene emotsioon lendu ja vaadata, kuhu see viib. Üks minu suuremaid omandatud vanemlikke tarkusi on lasta asjadel ilmneda (ma õpin seda muidugi veel edasi) ja nii saab see blogi ka pidevalt sissekannetele täiendusi, sedamööda, kuidas need mulle endale selgeks ja avaldamisküpseks saavad.  Ja selle asemel, et kurvastada, et ma pidevalt avaldan poolikuid sissekandeid, võin ka rõõmustada, et pärast kirjutamist, avaldamist ja armsate lugejate mõttejõu mõjul saavad need lõpetatud ning minu jaoks see kogemus fikseeritud.

Veel hiljem lisatud.  Muidugi ei ole rahu ja selguse leidmiseks iseenesest minged tilku vaja, piisab, kui sellised kogemused tosinakaupa kokku siduda ja allavett saata. Õietilk on lihtsalt abivahend, mis muudab selle protsessi ka suure häda korral nauditavaks.

TJT