Neljapäev, 15. juuli 2021

Aegluse kiituseks

Ma olen väga tublide vanemate laps. Neil on kodu alati korras, tööd õigel ajal piisavalt hästi tehtud, tervislik toit õigel ajal laual ja nad jõuavad igale poole õigeks ajaks kohale, teadlikult on leitud ruumi ka suhtluse, mängu ja meelelahutuse jaoks. Mu isal ja emal on oma elu planeerimise anne ning vastavad oskused on täiuse lähedale lihvitud. Elu igapidi vinks-vonks.

Mina olen tunduvalt kaootilisem olnud, olen siiani. Kui mind miski haarab, siis ma üsna unustan oma kohustused, töö pole ju jänes, et ära jookseb (praeguseks olen küll õppinud, kuidas rahulikult õigeks ajaks kokkulepitud kohta jõuda ja enamasti see õnnestubki, aga ainult selle arvelt, kui jagub otsustavust need teised ahvatlused kõrvale lükata). Kuidagi nüüd saab ikka kohustustega ka, aga ilmselgelt mu anded avalduvad teistes valdkondades.

Loomulikult oli sellistel vanematel sellise lapsega raskusi (ja vastupidi). Minu lapsepõlves meie peres autot ei olnud, lasteaeda ja tööle käidi bussiga ja kogu hommikune liikumine oli täpselt välja arvestatud. Mul oli keeruline sellesse graafikusse lülituda. Ja ikka juhtus, et hakkasin jutustama ja unustasin samal ajal kingapaelu siduda või salli kaela panna. Eks sellised asjad ikka ajanud vanemaid närvi, sest nende graafikus polnud arvestatud aega minu kõrvalise jorutamise jaoks. Eks ma siis saanud pahandada. Igal juhul õppisin, et hea on olla kiire. Vaja on teha kohe kõik ära nii nagu vaja (kellel vaja, milleks vaja, selleks pole aega mõelda, nii ei tohi küsida). Tegelikult ma õppisin selle kõrvale, et minuga on midagi pahasti, sest mul ei tulnud see "kohe, kiiresti ja korralikult" välja, unistama jään senimaale iga nurga peal ja praktilised asjad ei edene (või no edenevad, aga mõni teine päev ja seda ei juhtu liiga sageli). Nüüd siis jagan seda endale sobimatut õpetust edasi oma lastele, nähes selle ebasoovitavaid tagajärgi.

Mihhail Borodjanski "Teie kehaõõnsuste psühholoogia" raamatust lugesin, et sellised omadused nagu asjalik tegutsemine või kalduvus unistada on sünnipärased. Oskusi saab muidugi õppida, aga mingid kalduvused on kaasa võetud ja parem on sellise endaga leppida. Sellise lapsega on ka parem leppida, missugune ta ka ei oleks, sest pahandamine kedagi paremaks ei tee. Midagi ehk õnnestub ajapikku sisse kasvatada (jõudu ja kannatlikku meelt!), midagi selgitada (mina näiteks olen vaatluste jm abil saanud aru, et kord on hea ja vajalik maailma koos hoidev asi, puhtus on lihtsalt mõnus ja see aitab mingit järge hoida). Üldiselt on, nagu on.

Kunagi u seitse aastat tagasi ütles mu sõber "Ava ja avasta" mängus, et tema positiivne omadus on aeglus. Ma endamisi pungitasin silmi, et mis mõttes. Kuidas saab aeglus olla positiivne? Kiire peab ju olema (jah, see kõlab minu jaoks umbes nagu "plaani peab täitma" või "tubli peab olema", aga ma aktsepteerisin neid seisukohti kui ühiskondlikke norme). Palju peab tegema ja jõudma, siis oled õige mees või naine. Meie ühiskonnas on ikka tegijad lugupidamise ära teeninud ja eks see külmas kliimas peabki nii olema. Ma tahan ka lugupeetud olla ja siis olen endasse aastakümneid kiirusi sisse harjutanud (küsimata, mis on selle hind). 

Mõni kiirus on kohe väga ebatervislik, nt kiiresti söömine. See on võimaliku naudingu ärajäämise mõttes veel kurb ka. Igal juhul ma olen aastaid keskendunud sellele, kuidas midagi kiiresti teha, nt ka võtan käsitööd tehes aega, kui palju mingi töölõigu peale kulub. Ja siis märkan, et püüan tempot hoida ja pinge on sees. Mis on täiesti mõttetu asi juba. Mina ei tee ju käsitööd raha pärast, ka selleks mitte, et oleks midagi selga panna (nagunii on). Käsitöö on mulle peamiselt naudinguks ja loovuse väljendamise kohaks (kas ma olen käsitööd tehes vastu võtnud ühiskondliku kokkuleppe, et  tegevusel peab mingi tulemus olema? niisama joonistamine, mis ka ju tore, oleks justkui vähem väärt...). Mis mõte on siis mõnueesmärgilist käsitööd teha kiiresti, nagu oleks tõhususe kontrollid kuklasse hingamas? (Jah, ma vaatan sageli seda ka, kui kaua mul mingi teksti koostamine aega võtab.)

Kui lapsed sündisid, sai selgeks, mis on minu jaoks tegelikult oluline: endaga olemise aeg. Ja selles on ausalt öelda äärmiselt vähe mistahes maiseid tulemusi. Samas sellest sõltub mu õnnetunne ja nagu vanasõna ütleb: happy wife, happy life e kogu perel on hea olla, kui pereema on õnnelik. Ma hakkasin hommikuti väga varaseks, et saaks enne lastega tegelemist tunnikse või paar enda ette olla. Ideaalis tunnikese omaette mõlgutada ja siis tunnikese omaette hommikusi toimetusi teha. Siis alles sobib nt oma lastega kohtuda ja alustada avalikku päeva. Esimese hommikuse tunni mõlgutused on päevas määrava tähtsusega, ma seda püha aega ei taha kellegagi jagada. Sageli vaatan üle varasemate päevade kohtumisi ja võtan vastu öö jooksul tulnud uued taipamised, mõnikord kirjutan üles (vahel jagan ka teistega). Minu jaoks on see hommikune tunnike targemaks saamise võimalus. Teisalt panen ka uue päeva tegemisi ritta, et need parimal moel (mh vähima aja- ja energiakuluga) saaks õnnestuda.

Päeva jooksul on mul ka vaja peatuda ja aega võtta. Endale aega anda, vahel ka teistele. Vaatamiseks, tunnetamiseks, mõistmiseks, mis nüüd juhtus ja mida mina millestki arvan. Kuulatamiseks. Hingamiseks. Keha märkamiseks. Need on kõige vajalikumad ajad minu jaoks. Ja õhtune aeg oma tagasivaadetes. Tegemiste aeg jääb kõige selle vahtimise jagu väiksemaks, aga mul on sellest üsna ükstapuha. Tegemised on sageli teiste jaoks. Tunnetamised on endale.

Sellelt vaatekohalt saan aru, et aeg on parim asi, mis mul on. Ja AEGlus on minu elu parim osa (fragmente sellest on jõudnud ka sellesse blogisse). AEGlus annab minu inimeseks olemisele mõtte, ja ideed, kuidas kasutada seda aega, mis meile kingitud.

Kaunist AEGA meile kõigile!

TJT


Kommentaare ei ole: