Eesti presidendist

Ma arvasin, et ma siin poliitikast eriti kirjutama ei hakka. Et mis mina koduperenaine ikka siin arvan, ma ju ei jälgi seda eriti. Aga silma puutus ja meelest ei lähe, niisiis seekord nii. Arvan ikka.

Meie vastne proua president arvas vist Postimehes, et eesti naine on tänu vanemahüvitisele liiga kaua kodus ja kaotab seetõttu tööturul. Kahtlemata pikalt kodus olnud naine kaotab tööturul, aga võidud on ikka ka. Meil ei oleks Kristina Šmiguni võite, kui tema ema oleks pidanud vajalikuks jätta oma aeg, anne ja energia tööpostile. Ja Eestis, nagu igal pool mujalgi on tuhandeid terviseprobleemidega ja erinevate hariduslike erivajadustega lapsi (sealhulgas siis ka andekad lapsed), kellel on vaja enda potentsiaali realiseerimiseks mittestandardseid tingimusi. Neid viimaseid saab üldiselt luua ainult pere, ükski ametkond ei hakka seda iialgi võtma oma südameasjaks (ja kas ametkonnal ongi südant?, kuigi kahtlemata on süda igal ametnikul). Meil ei ole vist eriti mingeid regulatsioone, mis oleks suunatud andekate laste toetamisele (mõned erilisemad koolid küll on) ja need keskkonnad tuleb igal perel vastavalt oma oskustele ja võimalustel ise luua (oskuste arendamine ja teadmiste kogumine võib ka olla suur töö). Ma arvan, et suur osa inimesi on sündinud mingi andega (äkki lausa kõik?), aga see anne enamasti jääb avastamata ja hoidmata ja kuhtub kuhugi jõudmata, sest suurele osale lastest pööratakse liiga vähe isiklikku tähelepanu. 

Enamik selliseid koduseid võite muidugi on palju väiksemad ja saavad vähem tähelepanu kui olümpiavõidud, kuid nad ei ole sellepärast vähem väärtuslikud neile inimestele, neile peredele. Ja ega naised ju ainult lapsi toeta, ka vanu ja isegi mehi, muide. Välismaa mehed nt tunnustavad oma kaasasid, et tänu nende toetusele nad oma saavutused said. Eesti naine saab vajadusel kõige muu kõrval hakkama ka koduste ehitusprojektide juhtimisega. Ma usun, et ega me kehvemad ole ka mehi toetades. Meil lihtsalt pole kombeks sellise tegevuse ja olemise viisi ja valikute eest naisi tunnustada.

Teisalt on mul väga hea meel, et meil on nüüd naispresident ja Kersti Kaljulaiu varasemad sõnavõtud raadios on mulle väga meeldinud. Arusaadav, et riigipeaks ei satugi minusugused koduse kallakuga naisterahvad, vaid ikka töise orientatsiooniga jõulisemad natuurid. Lihtsalt sain aru, et minu lootus, et naine presidendiametis toob Eesti ellu pehmemaid väärtusi, oli asjatu. Sellises maailmas elavad naised ei pane minusuguseid putukaid ja minu tegevuse tulemusi tähelegi. Ja see on ka täiesti arusaadav, sest me ei tea ju, kui kole oleks maailm, kui see töö tõesti kõik tegemata oleks jäänud. Kuigi sellised, võimalik, et täiesti tähelepandamatud naised hoiavad ka meie riigijuhtide kodud ja lapsed.

TJT