Päeva ettevaade ja tagasivaade

Eelmises sissekandes kirjutasin lastelaagrite rutiini osaks olevast päeva ettevaatest ja tagasivaatest. Ma olen kodus ka püüdnud võimalusel neid rutiine hoida. Mulle tundub, et teadmine selle päeva / koolivaheaja nädala / nädalavahetuse planeeritud sündmustest annab osalistele meelerahu ja selguse, samuti on vahel vaja aegsasti keskenduda sellele, et õiged asjad saaks pikaks päevaks kaasa pakitud ja asjad õiges järjekorras tehtud (sest vales järjekorras lihtsalt ei jõua õigeks ajaks valmis).

Tagasivaatel on võibla veelgi olulisem roll. See aitab mõista ennast ja maailma toimimist. Waldorflasteasutuste õpetajatel on kindel rutiin lasta igal õhtul terve päev oma meelest läbi, lihtsalt jälgides sündmusi ja enda reaktsioone. Ma oletan, et peale enda reaktsioonide teadvustamise nad vahel võtavad nendega ka midagi ette. Vaikuseminutite juhendajad jt soovitavad päevasündmusi üle vaadata ka selleks, et näha, mismoodi minu käitumine maailma mõjutab. Inimene on eneseteadlik olend ja see on tema arenguvõimalus. Meditatsioon karistuse asemel. Päeva tagasivaates on hea võimalus ka last tunnustada kõige eest, mis ta hästi on teinud. Parim oleks muidugi tunnustada kohe, aga alati nii ei juhtu (vahel on vaja endal kõigepealt rahuneda ja aru saada, et see, mis toimus, oligi hästi). Kiitmist ma ei ole eluaeg sallinud, sellel on selline vastik manipulatsiooni maitse juures, aga tunnustamine e tugevuste märkimine ja tänu tehtu eest on alati asjakohased. Suurem laps on valmis vastu võtma ka infot enda annete kohta ja ma arvan, et elukutsevaliku ajaks on sel pika aja jooksul kogutud infol kullahind. Ka usinus, hoolsus, töökus, oskus oma aega planeerida või oma emotsioonidega toime tulla on suured anded või oskused, mida mina olen vajalikuks pidanud korduvalt eraldi ära nimetada, et kasvatada oma laste eneseteadlikkust ja turvatunnet maailmas toimetulemise suhtes.

Huvitav tähelepanek, et kui ma kodus nimetan neid vestlusi päeva ette- või tagasivaateks, tuleb laste poolt tõrksust ja trotsi (sest lastelaagris oli osalemine kohustuslik), aga kui me lihtsalt räägime, siis nad kuulavad hea meelega ja arvavad kaasa. Vahel kulub tagasivaatele paar tundi, sest sündmusi, mis meie hinge tegelikult puudutavad, on palju ja lapsel on vaja neid kellegiga jagada. Väljarääkimine toob rahu ja mõistmise.  Neid vestlusi nad algatavadki pigem ise. Ja teooria tagasivaadete kasulikkusest ma püüangi enda teada jätta (lõpuks enam ei pidanud vastu, lobisesin siin blogis välja, ma ei jaksa ju kõike seda head üksi kanda). Ettevaadetele ma olen neid suunanud küll, just selle teadaandega, et te tahate ju ise osaleda enda elu loomises, mitte olla mängukannid ja teiste valikute ohvrid. Teadlikkus ja loomine teevad õnnelikuks ning annavad rahulolu- ja turvatunde.

TJT