Ammune pildike

Kala rookides tuli ammune pildike meelde. Tütar oli peagu poolteise aastane, kui läksime Looduse Omnibussiga Osmussaarele. Vihma kallas, meil oli kahe peale kärutäis asju (telk ja magamiskotid nt), neid poleks jõukohane üksi vinnata. Käru pandi järelpaadile, inimesed olid pärispaadis. Tagasiteel oli suur lainetus, hoidsin kahe käega tütrekest enda vastas ja surusin ise tasakaalu hoidmiseks kaks jalga vastu mingit seina, sest laine viskas laeva hirmsasti, aga laps magas rahulikult ja käru kõige mu hinnalise varaga jäi ka järelpaati alles.

Saarel läks ilm heaks, nagu ikka. Mul on ettekujutus, et saartel sajabki vähem (ja võibla puhub rohkem). Muusikud tegid õhtuti muusikat ja päeval sai Tiit Pääsukesega maalida, hommikuti käidi geoloogiga matkamas. Proovisin ka minna, aga käru ratta kumm läks teravatel kividel varsti katki ja tulime vaikselt tagasi. Aga ma sain mälestuseks ühe trilobiidi kivistise. Süüa tegi geoloogi abikaasa. Kalameestelt saadi kala ja need tuli ära puhastada ja lõkkel küpsetada. Vist kõik naised olid kalu rookima palutud, aga mul lubati lapsega niisama olla. Eks selle poolteiseaastase lapse kõrvalt olnuks kaunis raske tõhusalt tulemust pakkuda. Aga võimalus rookimisel mitte osaleda tundus mulle siiski imeline, sest ma olin harjunud, et on sul laps või pole, pead tegema ikka. See oli mulle meeldejääv hetk aru saada, kuidas tegelikult peaks laste eest hoolitsema, ikka kogu külaga. Selliseid hetki tuli pärast veel.

Mulle kui rinnalapse emale anti mandri pealt korraldajatele toodud eritoitu (meie tütar ei söönud kaks aastat peagu midagi muud kui rinnapiima), hautatud veiseliha ja pakuti vist mingit jogurtit ka. Nii me elasime seal viis päeva nagu kuninga kassid. Tütar maalis ja vanad mehed vaatasid imetledes pealt, see oli lihtsalt nii võimas vaatepilt, kuidas allameetrine lapsuke pika pintsliga töötab. Ja too Osmussaare meeleolu oma jõuliste punaste ja siniste vöötidega oli meil mitu aastat elutoa seinal. Pärast hoidis meie armas kokatädi lapsukesel silma peal ja ma sain ka paar tundi maalida. Küll oli hea! See reis on täiesti erilisena meelde jäänud, kuigi Omnibussi Jaan Riis on ka hiljem alati olnud väga vastutulelik ja mõistlik ja hooliv reisikorraldaja.

Praegu siis rookisin kala ja mõtlesin, et mulle on vanad naised alati meeldinud. Sellised ja teistsugused head vanad naised, kellel on empaatiat ja hoolt ja mõistmist jagada kasvõi võhivõõrastele. Selline tahan ise ka ükspäev olla. Kui ma vanaks saan. Kasvõi homme, vanadus pole minu jaoks mingi probleem. Ja kala rookimine on privileeg, eesõigus osta päevasel ajal turult rookimata kala ja pühendada oma aega sellisele tegevusele, selmet kuskil asutuses teha midagi, mille mõttekust ma tegelikult ei hooma.

TJT