Geesi kulmud

„Kui jumal tahab kedagi karistada, siis ta võtab talt mõistuse,” arvas üks ema Geesi Langovitsi kohta, sest sellised kulmud ei olevat normaalsed. Fotograaf Langovitsi tütar Geesi oli EV aastapäeva sündmusel Kostabi saatjaks ja hiljuti Postimehe Arteris, nii ta meile ette puutus, meedia vahendusel.  

Mõtlesin selle teadaande üle järele. Mitu päeva hiljem märkasin võimalikku seost selle lause ja tolle ema koduste teemade vahel. Selles kõiges oli minu jaoks oluline sõnum. Ka mina kaldun vahel inimeste normaalsust määratlema oma mõõdupuuga, ilmselgelt ka mina edastan selliseid sõnumeid oma lastele ja veel ilmselgemalt teevad nemad sellest oma järeldused. Mh ka selle kohta, millist osa endast minule tasub näidata ja millist osa väljendada võib olla ohtlik, sest ma võin seda mitte sallida. Võib juhtuda, et ma suhtun karmilt ja see teeb lapsele haigelt. Laps peab hakkama oma haiget saanud osa minu eest varjama, et mitte rohkem haiget saada. Võib-olla ta hakkab varjama seda osa ka teiste eest ega saa seetõttu enam end vabalt väljendada. Aastate jooksul ehitavad inimesed nii endasse palju müüre, sisemine elu muutub neis müürides üha kitsamaks ja ebamugavamaks ja välised väljendused paratamatult takerduvad sisemiste ehitiste taha. Minu jaoks on see mõtlemise koht, märkamise koht: milliseid osi mina endas peidan, haiget saamise hirmus, millised on minu piirangud ja takistused... ja kuidas see kõik vabaks anda.

Ma arvan praegu, et kui need kulmud aitavad mind sammukese lähemale minu ja mu laste suuremale vabadusele, siis on nad minu jaoks oma ülesande täitnud ja ma tänan selle eest. Ja ühtlasi tervitan kõiki, kes selliste ohutute eneseväljenduste kaudu meie maailma avardavad.

TJT