Alkoholist lastele

Eilses Postimehes oli palju laste ja alkoholi teemalisi kirjutisi. Merle Jääger kirjutas, kuidas tema emana neid asju on suunanud: õpetanud tütrele, et alkohol ilma söögita ja kiiresti on eriti halb ja väga purjus kaaslast ei tohi üksi kuhugi vedelema jätta ja hädasolijat tuleb vajadusel aidata oksendada.

Mina olen ka oma lastele alkoholist juba mitu aastat rääkinud. Ma kunagi võtsin arusaamise, et iseloom kujuneb pigem esimesel kolmel eluaastal ja suur osa käitumismustreid ja arusaamiste põhjasid enne Rubiconi kriisi kümnendal eluaastal. Kunagi ma arvasin, et kas pärast Rubiconi üldse ongi lastele enam mingit info edastamise võimalust ja lähtusin siis sellest, et mida varem, seda parem. Tegelikult heade suhete korral jutuajamised kümnenda eluaastaga veel ei lõpe, kuid inimene teeb pärast seda pigem ise oma otsused ja mingid mõjutamise võimalused jäävad väiksemaks. Ma tunnen, et kümneaastase inimese ellu pole mul palju enam õigust puutuda. Seepärast pidid need jutuajamised juba ära olema.

Niisiis alkoholist. Sarnaselt Mercaga ma olen pidanud vajalikuks jagada neile oma kogemusi alkoholiga. Viimased viisteist aastat pole ma peagu üldse alkoholi joonud, eks ma olnud selle epohhi alguses seitse aastat üsna pidevalt rase või imetav ema. Ja pärast olen vaadanud, et ilma on parem, mõne üksiku erandiga paar korda aastas (klaas veini toidu kõrvale). Isa annab neile üsna samasugust eeskuju. Minu suguvõsa pidulikel söökidel pakutakse toidu kõrvale alkoholi, kuid keegi ei võta kunagi nii palju, et purju jääks. Paar erandit siiski on, üks väga vaikne vanaonu muutub napsusena lihtsalt veel veidi õnnelikumaks kui ta muidu on ja see ei torka lapsele kuidagi silma. Laste isapoolse suguvõsa pidudel tavaliselt alkoholi ei pakutagi ja kõik on täitsa kained.

Päris laitmatu ses asjas mu suguvõsa siiski ei ole. Üks mu nõbu on endale alkoholiga liiga teinud. Suurel suguvõsa kokkutulekul nad olid, kaks venda. Üks heas vormis viiekümnendates mees ja tema vend, ärajoonud tervisega invaliidsuspensionär. Selle näite kasutasin ära. Rääkisin lastele vaikselt omavahel, et noorena oli see joodikvend olnud paljulubav ja andekas üliõpilane, aga alkohol tegi tema selliseks, põletas läbi tervise ja andis surmahoobi karjäärile. Kahtlemata on see lihtsustus, mõneti isegi manipulatsioon, sest maailm on alati mitmetahuline, aga põhimõtteliselt võib seda asja ka nii mõista.

Veel olen rääkinud, et jah, mina ka noorena jõin. Keskkooli ajal tundus elu mulle ikka kohutavalt mõttetu ja õudne ja mina ise selle elu jaoks täiesti liigne. Kuigi ma olen pärit korralikust perest ja koolivägivald oli kah normi piires. See kõik mu ümber tundus lihtsalt nii lootusetu ja perspektiivitu, et ma tahtsin end lihtsalt ära tappa. Mulle tundus, et selles maailmas ei ole mulle kohta. Ja kui ma end siiski ära ei tapnud, siis ma lihtsalt jõin alkoholi, peagu igal õhtul ja hiljem ka peagu igal hommikul (võtsin end koolist koduõppele, sest ma ei tahtnud seal enam käia). Selles olukorras oli alkohol hea tuimasti. Siis juhtus, et mu parim lapsepõlvesõber sai autoõnnetusel surma. Minu arusaamises oli süüdi alkohol. Selle peale läksin meditatsioonikursusele ja jätsin alkoholi täielikult maha. Selle kohta olen rääkinud, et inimesed joovad sageli selle pärast, et elada on nii talumatult valus. Aga alkohol on ainult üks võimalus. Veel saab teha sporti, aiatööd, kunsti või muusikaga tegeleda. Minu jaoks oli määrav leida oma koht maailmas. Leida üles oma inimesed ja oma teemad, mingigi vajalik olemise tunne. Eks ma seda otsin küll seniajani, aga nüüd, mil ma tunnen kümnete viisi inimesi, kes mõtlevad laias laastus samamoodi, ja liigun kohtades, kus selliseid on veel sadade kaupa, ei tunne ma end enam nii üksi ja mõttetuna, ja nad inspireerivad mind pidevalt. Vaja on leida enda koht ja kui see ei juhtu praegu, siis juhtub see hiljem. Noore täiskasvanuna pääsed vabalt ringi käima ja siis leiadki oma koha, oma inimesed, oma tee üles. Nii ma lastele räägin. Sest ma näen ka oma lastel eksistentsiaalseid probleeme. Mul ei ole kõiki rohte nende eluvalude vastu, aga kusagil maailmas on kõik olemas või on olemas võimalus neid asju teha ja kui on usk, siis olukorrad lahenevad.

Tütrele kõigest sellest infost vist juba piisabki, aga pojale olen veel lisanud, et korralikud naised ei taha endale joodikut meest. Joodikul mehel kulub hirmus palju raha alkoholi peale ja naised arvavad, et seda raha võiks kasutada hoopis enda või kodu ja laste heaks või reisimiseks või koolitusteks. Joodiku mehe tervis saab ruttu otsa ja siis peab naine teda põetama või haige mehega elama. Terve mehega on palju parem elada. Paljud naised jätavad oma joodiku mehe lihtsalt maha ja elavad kasvõi üksi. Ja mõned joodikud lähevad alkoholist kurjaks ka. Mõni saab õnnetuse tõttu noorelt surma või viib teisi hauda. Väga kole on purjuspäi kellelegi õnnetust tuua, nii ma väidan ja ise usun sellesse.

Ja muidugi ma näitan neile kõiki positiivseid võimalusi, mida ma näen, kuidas olukordi lahendada ja enda kasuks pöörata ka siis, kui esmapilgul tundub, et kõik on halvasti. Kui tundub, et kõik on halvasti, siis see on lihtsalt tunne, mis läheb mööda. Ka ilma alkoholita. Siis on jälle võimalik õnne ja rõõmu tunda. Õnn ja rõõm on ilma alkoholita kordades suurem ja sügavam.

Hiljem lisatud. Ma arvan, et inimesel on kergem oma teed leida, kui talle on öeldud, millised anded tal on. Ma arvan, et lapsele on väärtuslik kingitus, kui täiskasvanu vaatab tema sisse ja ütleb, mida imelist ja kaunist ta seal näeb. Mina olen rääkinud ka sellest, kus maailm selliseid andeid vajab, võimalikult palju erinevaid lugusid. Kriitikat saab Eestis nagunii, sellega võib vabalt koomale tõmmata ja midagi ei juhtu (ema rahulolematuse tunneb laps ka igal juhul ära, on seda siis väljendatud või mitte). Hoiame tähelepanu heal, et see saaks suureneda!

Alkoholi teemal veel siin blogis. 

Vaata ka isiksuse kujunemisest ja selle erinevatest etappidest Michaela Glöckleri järgi teadlikvanema lehelt:
"Identiteedi arendamiseks vajavad lapsed vanematelt emotsionaalset ja vaimset tuge", kopisin mõne lõigu.

"Järgmiseks sammuks identiteedi teel on metamälu tekkimine üheksanda eluaasta paiku. See on hetk, mil laps laps tajub, et ta mõtleb, ja ta teab, et ta seda teeb. Lapsel tekib teadvustatud ja huvi selle kohta, kes ta on ümbritsetuna oma vanematest, õpetajatest ja teistest täiskasvanutest. Tal tekib uus vaimne kogemus, mis on kombineeritud emotsionaalsega. Vaimne identiteet lõheneb. Tekib küsimus, ,,kes ma olen, kui ennast väljast poolt vaatan?“ Samuti tekib lapsel mõistmine, et ta polegi iseenesestmõistetavalt osa millestki – ta on hoopis üksi ja eraldatud.

Glöckleri andmetel võivad alkoholismi ja narkomaania juured välja ulatuda just mainitud eani, kuna antud kogemusega – selle piinarikka üksiolemisega – pole igaüks valmis toime tulema. Pärast iseenesestmõistetavat ja harjumuspärast hoitust pere poolt võib enda sõltumatuse tundmine olla hirmu tekitav ning viia kiusatuseni end millestki muust sõltuvaks muuta.

Järgnevaks verstapostiks identiteedi arengus on noorukiiga – 16. eluaasta. Glöckler tõi välja, et kui täiskasvanud arutlevad selleks, et lahendusteni jõuda, diskuteerivad murdeealised selleks, et end arutledes treenida ning oma dialektilisi võimeid arendada. 
/.../

Soov olla sõltumatu

Glöckler tõi välja, et põhjuseks suurele hulgale agressiooni ja hirmuga seotud häiretele tänapäeva ühiskonnas, on seotud identiteedi arengu haavatavusega. Kui identiteedi arengu sammud tuleb läbida väheteadlikult ja pigem emotsionaalselt, murrab see läbi inimese identiteedi ning enesejuhtimise võime selle vastu on väga nõrk.

Arst pööras tähelepanu ka väljakutsetele ja probleemidele, mis tänapäeval suurekskasvamise ja täiskasvanuks saamisega seotud. Võrreldes 20-30 aasta taguse ajaga on noored palju enam tundlikumad korruptsiooni, ebaaususe, teiste inimeste halvasti kohtlemise, loodusega hävituslikult ümberkäimise jms suhtes. ,,Tänapäeva noored tunnevad end palju enam kaasvastutavana kui aastaid tagasi,“ selgitas Glöckler. ,,Neil on hoopis teine side vaimsusega. Enamus ei küsi kindla religiooni, konfessiooni järgi, millest kinni hoida – vastupidi, nad tahavad sellest sõltumatud olla.“

,,Kogu inimkond ja mina“

Ehkki tänapäeva noortel on tohutu huvi teiste inimeste, kultuuri, nahavärvuse jms osas, ei taha nad Glöckleri sõnul olla osa mingist grupist. Noored, nähes ususõdu, tapmisi jms, kannatavad toimuva pärast üsna palju, kuna neil on raske mõista ning nad tunnevad ennast võõrana maailmas, milles nad elavad. Noored vajavad, et haridus ja eluolud võimaldaksid tervel moel erinevad identiteedisammud läbi käia. Vastasel juhul pole hingel fookust ega teki sisemist jõudu. Selle asemel tekib vajadus pideva info järele, et endale täidet leida – tekib sõltuvus. Samuti muutub keha ainsaks naudinguallikaks – toit, seks, välimus jne – et rahuldada oma tõelist vajadust olla nähtav.
Glöckleri kinnitusel on tänapäeva ühiskonnas tohutu infohulk, mida inimestele sisestatakse ning see omakorda äratab palju varem üles ka kriminaalsuse. Tegu on kasvava tendentsiga ning on raske küsimus, kuidas laps või nooruk sellega hakkama saab. Ühelt poolt võib eneseteadlikkus niimoodi tugevaks saada ning nooruk muutuda enese eest vastutavaks inimeseks, teisalt aga võib see viia tugeva sõltuvussuhte ja enesekaotamiseni."

TJT