Iseseisvumisest

„Sa ei oska mind üldse kasvatada,” teatas hiljuti mu tütar. Pole vist vaja lisada, et me olime parasjagu natuke tülis. Muidugi on tal õigus. Kesse ikka oskaks esimest last kasvatada, see on vähemalt mulle alati mõistatuseks olnud ja ma olen tõesti päri, et ma paljusid asju pole osanud. Esimesed lapsed pigem ikka kasvatavad oma vanemaid ja siis paremal juhul need vanemad oskavad oma mitmendamaid lapsi kasvatada, kui nad üldse nii kaugele jõuavad. Ja kui nad siis üldse enam peavad vajalikuks lapsi kasvatada. „Kasvata ennast, mitte lapsi, muidu nad kasvavad sinusuguseks,” teavad targemad inimesed.

Igal juhul ma mõtlesin ka selle tütre teadaande üle järele ja hiljem rahulikumal hetkel tunnistasin, et tal on selles asjas õigus. Ja et ta on ühtlasi nii vana, ikkagi 14 juba, et minu kasvatamiste aeg ongi möödas, nüüd tal on aeg hakata ise ennast kasvatama. Ma jätan endale ainult õiguse seada talle mõningaid piiranguid, kuni ta on 18 täis.

See piirangute teema on muidugi väga keeruline, minu jaoks küll. Kord ammu sattusin ühel üritusel harjutusele, kus üks osapool pani oma käe rusikasse ja teine võttis selle oma pihkude vahele. Esimene inimene pidi nüüd oma rusikas käe teise pihkude vahelt välja libistama. Mina hoidsin teise kätt kindlalt oma pihkude vahel. Kuna randme juurest läheb labakäsi laiemaks, siis on võimalik nii hoida, et olulist valu tekitamata teine inimene oma kätt kätte ei saa (hoidmise ajal pole valus, aga kui tahad kätt vabastada, siis on). Teine inimene tükk aega proovis ja nii jäi, ta ei hakanud endale haiget tegema ja mina ei lõdvendanud haaret. Siis ma sain teada, et see harjutus kirjeldab teismeeas lapse ja vanemate vahelist olukorda. Lapse osa on vabastada end vanemate haardest. Vanematel on ka tähtis roll: laps tuleb vabaks lasta. Kui vanem ei teadvusta, et tema töö selles on laps vabaks lasta, siis tal on palju võimalusi last kinni hoidma jäädagi, nii et vabaks saab ainult läbi suure valu või siis üldse mitte. See oli väga mõtlemapanev koht ja jäi mulle hästi meelde, kuigi tollal mu enda laste teismeiga oli vähemalt emotsionaalses mõttes kaugemal kui mu enda oma (võimalik, et poeg polnud veel sündinudki). Ideaalne viis seda harjutust sooritada oleks sujuvalt ja kaunilt, vastastikuses koostöös. See harjutus on mul viimasel ajal jälle meelde tulnud, märgi ja hoiatusena.

Päris paljalt põllu peale ma muidugi ei taha neid jätta. Meenutan aeg-ajalt ka lastele, et mu soov on, et nad saaks N aasta pärast iseseisvalt oma eluga toime (minu jaoks on selleks murdepunktiks Kuusõlmede aeg, need teevad täistiiru 18 a ja 7+ kuuga, siis on aeg jätta seljataha kõik, mis enam ei teeni ja minna vastu uuele ja tõelisemalt enda omale; see on ka iseseisvumise aeg ja oh üllatust, selles eas või tegelikult aasta hiljem nad ju gümnaasiumist ellu astuvadki). Mida siis iseseisvaks toimetulekuks vaja? Minu jaoks on väga tähtis, et nad suudaks ise oma elu korraldada ja ise enda järelt koristada. Ise oma asju pakkida. Reisile nad pakivad oma asju juba aastaid ise (me arutame koos läbi – kui on ikka nädalaks telkima minek, siis uurime koos selle koha ilmateadet ja ma aitan mõelda, et kõik vajalik kaasa saaks). Põhimõtteliselt mulle ei sobi variant, et ema pakib midagi kaasa. Treeningvarustuste jms asjus nad peavad isaga nõu. Ma ei arva, et inimene peaks üksi kogu oma eluga toime tulema. Mina arutan oma küsimusi paljude inimestega ja need suhtlused aitavad mul endas selgusele jõuda ja paremaid valikuid teha. Ja ma ise olen siiralt rõõmus, kui saan kellelgi teisel aidata tema elu küsimuste üle järele mõelda.

Koos me oleme palju nutikamad ja ise teeme oma elu parimad otsused.

TJT