Viirusetõrjest ja terveolemisest

Mõnes klassis oli eelmistel nädalatel üle poole lastest viirushaiguse tõttu kodus, õpetajad ka haiged. Meie lastel on talviste sünnipäevade tõttu alati täiendav motivatsioon terve püsida, seepärast on nad üsna vastutulelikud oma tervist hoidma ja seni on see korda läinud. Vara on veel hõisata muidugi, aga / sest järgmistel nädalatel on ka piisavalt põhjust täisjõus olla.

Haiguspuhangu alates hakkasime neile küüslauku andma. Korra või kaks päevas peenestatakse teelusikatäis küüslauku noaga ja neelatakse vee või piima või mahlaga alla. Et magu ei hakkaks kõrvetama, siis vahetult pärast sööki või söögi vahele. Joogiks pakun eelistatult (mõnikord meega magustatud) sidrunivett, sama läheb ka tütrele kooli kaasa.

Meil on talvel palju pidusid, mis käivad ikka rohke valge suhkruga tehtud kookidega. Tervislikumad maiused on ka olemas, aga datlid meie lastele üldse ei maitse ja ma pole väga pingutanud muude alteratiivide otsimisega, teiste pidudel on nagunii suhkruga koogid. Ega vist vahukoort meega vahustada saagi. Lisaks saavad nad kingiks ka šokolaaditahvleid ja kommikarpe. Kui ühiskondlikult on selline levinud naudinguettekujutus, siis tuuleveskitega pole mõtet võidelda, vaid vaatan, mida tagajärgedega teha annab. Suhkur teeb keha teadagi happeliseks, mis annab pahalastele head paljunemistingimused. Tütar on nõus siis järgmisel hommikul keha aluselise tasakaalu taastamiseks kasekäsna teed jooma. See maitseb täitsa mõnus ja teeb enesetunde heaks ka siis, kui on mõni väike viirushaiguse sümptom.

Hästi oluline on kohe, esimeste haigustunnuste ilmnemisel midagi keha heaks teha (väidetavalt kulub viirusel jõusse astumiseks kuus tundi ja selle aja jooksul on haigus kergesti võidetav). Palju sidrunivett, veel parem kasekäsna teed (seda viimast poeg ei tunnista). Vahel sobib mõni taimetee. Jalavann. Mustad sõstrad. Täielik loobumine suhkrust ja piimatoodetest. Kui tütar tahtis titaga inimesele külla minna, oli ta nõus terveks saamiseks isegi ingverit sööma, nohuga inimesed polnud külla oodatud. Sall, müts ja kindad. Kuivad jalanõud. See viimane pole muidugi nii oluline, et jalanõude märjaks minemise pärast peaks õuetegevused pooleli jätma. Tunnike märgi jalgu ainult karastab, vähemalt siis, kui pärast jalavanni teha või vähemalt sokid ära vahetada. Vahel pole üldse jalavanni soovi (hea raamat või mäng vahel aitab ja tütar teeb ka koolitöid, jalad vannis). Kõike muud karastamist ja looduses olemist nii palju, kui õnnestub. Korra nädalas saun.

Puhkus oleks ka hea, aga ma ei tea, kuidas seda nii kiirel ajal korraldada. Igal juhul püüame teha nii, et igas päevas oleks vaikset aega ja võimalikult vara voodisse (see viimane nüüd tegelikult liiga hästi ei õnnestu). Minu meelest võivad nad mõnikord ka koolist veidi puududa, aga paljude õpetajate (ja ka vanemate) arvates on see mõte täiesti lubamatu. Tubli eestlane teeb, nui neljaks, kõik nii, nagu kästi ja veel veidi paremini. Minu lapsepõlves oli mõeldamatu väsimuse pärast koju jääda. Tuli ikka minna kooli ja kui siis haigus tuli, oli kojujäämine lubatav. Mina üldiselt olin rõõmuga haige, sest seda juhtus ikka harva, et sai vaba päeva. Tavaliselt tuikusin unisena kooli ja tukkusin seal edasi. Kindlasti on oluline ka rõõm ja mingi sisemine põhjus terve olla.

Aga võib-olla oleks parem plaan teha nii, nagu vene ajal vähemalt mõnes maakoolis tehti: kui lapsi palju haigeks jäi, pandi kool nädalaks kinni ja tehti see nädal suve hakul järele? Looduses on talv puhkamise aeg.

TJT