Truud sõbrad Alko ja Narko

Kuulasin vastsete gümnaasiumipoiste emade juttu. Nii ühes kui teises Tallinna kesklinnakoolis tehti tasemetöö laadseid kontrolltöid, mille ülesandeks oli minu arusaamist mööda anda õpetajale aimu uute õpilaste oskustest ja teadmistest. Kahtesid oli palju. Ja mind üllatas, et eri koolide õpetajate seisukoht oli selline, et need õpilased peavad ise kuidagi hakkama saama – õpetaja õigus on jätkata sealt, kus tema kevadel pooleli jäi. Kuulu järgi võtavad ka äärelinnakoolid kesklinnakoolidest eeskuju ja annavad õpilastele kõrgeid nõudmisi esitades teada, et ka nemad on endast heas arvamises koolid, kus niisama juba läbi ei saa. 

Kujutan ette klassitäie õpilaste frustratsiooni ja pinget, kui kehvi hindeid on palju ja kool abi ei paku. Sellises olukorras pole ka uutel teadmistel kuhugi kinnituda ja asi saab minna veelgi hullemaks. Kuhu üldse on 16-aastasel võimalik abi saamiseks pöörduda? Eks mõnel on vanematel tuttav või oma kodus inimene, kes suudab reaalainetes või võõrkeeltes järelaitamistunde anda, mõni saab pöörduda elukutselise järeleaitaja poole. Aga ülejäänud? Kas neil ongi ainult kaks abimeest järel: Alko ja Narko? Nemad aitavad alati, ei vea iial alt: vähemalt korraks on probleem kadunud.

Ma saan aru, et õpetajatel on ka liiga suur koormus ja neil on ka liiga pingeline õppekava ja nemad ka ei jaksa enam inimesed olla. Neil võib ka olla omi probleeme. Kõigest saan aru. Aga ikkagi on sellega halvasti ja seda olukorda tuleb muuta. Vähemalt tuleks selle üle arutleda. Praegu arutlevad selle üle põhiliselt emad kokku saades. Ohkavad ja teha ei olegi midagi. Mina olen ka nõutu. Uudistest siis jälle kuuleme, kui noortega on midagi halvasti läinud. 

Täiskasvanud on kohustatud looma lastele arenguks sobiva toetava keskkonna. Tegelikult on see meie ühistes huvides. Heas keskkonnas kaob ära vajadus igasuguse ennetustegevuse ja lastele psühhiaatrilise abi järele. Elame teadlikult, keskendunult, rahulikult ja nii loome sellise maailma ka kõigile teistele.

TJT