Täiuse õppetund

Laisal kassil virgad pojad. Mina ei tee nisuküpsetisi, sest ei hinda seda toorainet, seega tuleb tütrel endal teha, kui soovib neid saada. Viimasel ajal on ta palju küpsiseid teinud, kogub retsepte ja vanaema juures peagu iga nädal küpsetab midagi (see asi käib meil üle põlve, minu lapsepõlves küpsetas mu ema peagu igal laupäeval midagi). Vanaema ostab hea meelega varem juba ained valmis, et kui lapselaps tuleb, siis saab tegema hakata. Ilmselgelt on vanaemaga koos ägedam kui emaga, sest vanaema ise on selle ala inimene. Mina aitasin tütart lihtsalt kohusetundest.

Viimati tehti kakaoküpsiseid. Tütar vormis taignast kenasid pallikesi, asetas pannile ja vajutas need lapikuks (või äkki vastupidi?). Hõredalt asetas. Vanaema vaatas, et ruumi läheb jube palju raisku ja nihutas neid lähemale. Tütar ütles, et las olla hõredamalt, sest nad paisuvad ja võivad servast kokku puutuda. Vanaema arvas, et sellest pole midagi, kui puutuvad, tema on valmis need ära sööma, mis on servapidi kokku läinud. Tütar arvas, et see ei lähe, kõik peavad ilusad olema ja vanaema ei peaks ka kõverikke sööma. Pandi siis ikka hõredalt.

Minu ema ja ka minu jaoks pole sellised asjad nagu küpsise täiuslik kuju kuigi tähtsad, meil on pigem selline praktiline suhtumine, et hoiame panniruumi kokku ja paneme kõik küpsised ühele pannile. Tütar on isaliinist pärinud või üle võtnud suhtumise, et kui midagi teed, tuleb seda teha täiuslikult. Kui tal mõni küpsis tuleb veidi-veidi ebatäiuslik, siis need ta sööb ise ära. Mulle annab ainult kõige ilusamad: tohutu armastusega tehtud väga ilusad küpsised, mis on keskendusega taldrikule asetatud ja pidulikult mulle ulatatud. Endale jäävad need mõned üksikud veidi vähem ilusad, aga ka ikka täiesti korrektsed võrreldes sellega, milliseid muretuid vabakäetooteid mina endale lubaks.

Kui ma varem lugesin raamatutest, et ema annab lastele kõige ilusamad ja paremad söögipalad, siis mulle tundus see mingi haleda eneseohverdusena või enda mitteväärtustamisena, et endale jäävad need äbaramad, lopergused või kandilise servaga või mis see iluviga siis parajasti ka poleks. Umbes, et ei hooli endast. Mina teen ikka vaba käega, nagu juhtub ja võtsin ikka endale ka täitsa ilusaid ja keegi sõi need ebatäiuslikud ka ära. Polnud häda midagi. Nüüd, kui ma olen seda protsessi mõne aasta kõrvalt jälginud ja selle üle mõtisklenud, on mu suhtumine muutunud. Kui mu tütar algusest peale teab, et tema sööb ära kõige koledamad, siis ta teeb algusest peale ainult väga väga ilusaid. See annab erilise keskenduse ja muidugi ka erilise tulemuse. Ma hakkan nüüd ise ka nii tegema. Natuke juba teengi. Palju õnnelikum on alul teha ja pärast kasutada. Just selle keskenduse jagu, taevalikule ilule pühendumine annab õnneliku tunde. Praegu mulle tundub, et just nii saab ennast ja teisi tõeliselt väärtustada.

Hiljem lisatud. Aga ega elu alati nii lill ei ole. Nt valmistasin pühendumusega kalasuppi: tõin turult eriti värske haugi ja pundi värsket maitserohelist, rookisin, valmistasin eriti maitsva supi, serveerisin nii kaunilt kui oskasin ja siis ta leidis sealt midagi, mis meenutas kala silma. Lähemal vaatlusel osutus see miski küll valge pipra teraks, millel väike ümmargune rõngas kaunistuseks peal. Aga suppi enam süüa ei saanud, kui selline mõte on juba peast läbi käinud. Vaarikamoosi ei söödud vist paar aastat, kui sealt kunagi üks väike vaarikauss vastu oli vaadanud ja nüüdki kõlbab see ainult moosijoogi tegemiseks.

TJT