Mida teha hälloviinidega?

... ja kuhu on kadunud mardid ja kadrid?

Viimastel aastatel on meie ukse taha sattunud ainult need teise kultuuri / moodsa aja tegelased. Ma ei teagi kohe, mida sellistest arvata. Ühed küsisid sissejuhatuseks, kas kommi või elu. Teised pakkusid, et laulda nad küll ei viitsi, aga võivad rääkida hälloviini ajaloost.

Ma saan aru, et on tore veidras kostüümis ringi kolada, olen isegi seda teinud (loe siit). Ja võib ju kommi küsida (olen isegi ande vastu võtnud). Aga antud juhul on kuidagi hinna ja kvaliteedi suhe paigast ära läinud.

Kadride ja martide põhitöö oli peret õnnistada vilja- ja karja- ja lasteõnnega. Ja eks nad aja parajaks tegemiseks ajanud muud juttu ka ja laulsid, et end kahe pika käimise vahel soojas toas üles soojendada. Aga mulle tundus see õnnistamise asi põhiline. Oluline. Rituaal, mis tagas õnne. Isegi kui me selle toimimisse ei usu, on ikka hea suhelda kõrgemate ja valgusjõududega, kasvõi selleks, et enda jaoks kinnitada, mis on väärtuslik, kuhu ma püüdlen. Olemise kunstnik saab päris ilma eesmärgita ka õnnelik olla, aga kas ka ilma teadmiseta väärtustest?

Ja kui see hinna ja kvaliteedi suhe kord juba metsa on läinud, kas mina kui hälloviiniteenuse pealesunnitud tarbija pean selle kinni maksma lastele andamit andes või oleks parem kohe loobuda, oletades, et seda lahjat siga seal kotis ma ei vaja? Kuid tuleks ju olla inimlik ja hoolida laste tunnetest?

Selline hamletlik küsimus siis seekord.

Kadrilauludest siin, äkki kellelgi kulub ära. Mulle küll meeldiks, kui meile päris mardid ja kadrid tuleks. Neile annaks oma õnnistuse kaasa. Kommi muidugi ka ikka.

Hiljem lisatud. Aga pole kindel, et martide ja kadride toitmisest ja õnnistamisest piisab, et nad ikka elujõulisteks osutuks. Keegi ikka toidab ju hälloviine ka ja see näikse olevat tulusam äri, mis varjutab ka vana kombe pühaduse.

TJT