Armastuse kohta kirjutasin eelmistes postitustes kõik hingelt ära, midagi ka suhetest, nüüd siis on kirjajärg isikliku vabaduse juures. Kes teab, ehk on seda rada võimalik kunagi jõuda ka rõõmsameelse iseloomuni. Kõigepealt kirjutan, ja siis püüan seda elama hakata. Aga hea, et niigi.
Meie lapsed olid koolivaheajal nädal aega minu vanematega ära. Mul oli esimest korda viimase neljateist aasta jooksul nii palju oma aega oma kodus. Ma olin täiesti iseenda päralt. Kui uus ja põnev. Ei pea kellelegi teise tahtmise järgi süüa tegema ega eriti koristama ja kõik seisab ise korras (võib küll juhtuda, et annan mehele ka süüa või panen tema järelt midagi ära, aga see on nii muuseas). Suur hulk stressi oli vähem ja mingi täiesti uus vabadus sündis, mida ma tohutult nautisin, oma kellaaegade järgi elamist ja uutes kohtades käimist. Kohustuslik tegevus edenes ka enda rütmis hoopis ladusamalt. Mida kõike ma plaanisin ja eks midagi sai tehtud ka (aga aeg sai enne otsa, kui soovide nimekiri täidetud). Siis mõtlesin, et mis sellel pildil on valesti? Meie 13-aastane tütar ja 9-aastane poeg on ju juba üsna iseseisvad inimesed ja mu perevälised kohustused on enda valitud. Miks mulle ikka tundub, et mu vabadus olla ja teha on piiratud? ...
Pärast siis vaatasin hoolega, et kuhu mu aeg ja energia jälle kaovad. Võtan osa tütre riidedraamast (tal ei ole midagi selga panna ja poodi ei taha minna ja poes ei ole ka ilusaid asju). Pojal on oma peamiselt kooliga seotud draamad. Pingutan, et lastele mingit nendele sobivat menüüd kokku panna, sest minu toidud on vahel nende jaoks liiga imelikud (tegelikult on tavalised ökokogukondade toidud, kusjuures erinevalt paljudest ökokogukondadest kasutan mina ka liha). Ja kui ma siis pingutan ja teen, selgub, et ikka on midagi valesti. Kanakaste peab olema vedelam (ma arvasin, et koolis on selle pärast vedel, et liha on kallim kui vesi ja jahu). Jms. Tunnen end abitult ja nõutult. Veel pean ma muidugi tegelema mingite varustamisküsimustega. Neil on vaja asju, mille korraldamiseks neil pole raha või võimalusi või lihtsalt ei viitsi. Ja kogu aeg jäävad nende asjad vedelema n-ö minu territooriumile. Oma tuppa nagunii. Ja nad ei lähe ise õigel ajal magama ja mina tahan sel ajal tegelikult hoopis midagi muud teha, kui neid kantseldada. Neil on tavalised eluga kaasnevad emotsionaalsed probleemid ja ma tunnen kohustust neid toetada. Ja neil on jube palju energiat ja see on siin igal pool ja ma ei saa oma asjadele keskenduda, kui pean vahepeal pidevalt olemas olema.
Kui ma ausalt üles tunnistan, siis mind ikka veel üllatab, et lapsed võtavad nii palju aega ja tähelepanu. Ma enne lapsi ei kujutanud seda absoluutselt ette, seda mahtu ja mõõtkava. Aga eks see kõik ole muidugi enda valitud.
Samas saan endast aru ka: ma tohutult naudin neid aeglasi hommikuid, mil ma lapsi ühekaupa kooli saadan, nendega istun ja olen. Pärastlõunal ja õhtul istun ja olen nendega jälle, kui just muud toimetused ei seo. Lastega olemine on minu viis elu ja iseennast armastama õppida ja see võtabki nii palju aega. Esmatähtsad asjad kõigepealt.
Seda tuleks ka nimetada, et lapsed olid reisilt koju tulles selle nädalaga silmnähtavalt iseseisvunud. Puhas rõõm oli näha neid uues asjalikkuses. Jah, ema kodus olemine takistab lastel iseolemist harjutada. Aga me harjutame igasugu teisi asju. Koos. Üks päev me iseseisvume ka, loodetavasti kõik koos.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar