Armastus on kõige alus

Suhted toetuvad armastusele – mida rohkem armastust, seda paremad suhted. Tervis toetub armastusele, sest keha isetervendamise võime aktiveerub just armastuse olukorras ja väidetavalt ei saa sellises keskkonnas viirused ja batsillid kanda kinnitada ja levida, keha tugev kaitsevägi saadab nad minema. Ma arvan, et armastus toetab ka küllust – armastusrikkal õnnelikul inimesel on mõndagi kergem teha ja toimetada.

Laste kasvatamisel on ka kõige olulisem armastus ja lapsed on olnud minu jaoks suurepärane võimalus armastama õppida. Lapsed äratavad minus armastuse tunde kõige tugevamini, kuigi loomulikult tunnen armastuse tunnet ka loomakesi jm ilusat vaadates. Tuleb tõdeda, et mu laste-eelsed partnerlussuhted ei olnud kõige armastusrikkamad, sest ma ise ei olnud selle peale tulnud, et võiksin kedagi päriselt armastada. Elu tundus seisnevat milleski muus, nagu keskkond paistis juhatavat. Aga laste kaudu mu ellu tulnud armastus valgub ka muudesse suhetesse ja teistesse valdkondadesse. Võib vabalt juhtuda, et ma ühel päeval suudan täiega armastada isegi seda täiesti ebatäiuslikku meest, kellega ma ühe katuse all elan. Ja siis ühel päeval ka seda täiesti ebatäiuslikku iseennast, kes on mul pidevalt jalus teel õnne leidmisele. Või mõnes teises järjekorras. Peaasi, et see armastus kustki ikka tuleks, et keegi selle ärataks ja et me selle armastuse õrna taime eest hella hoolt märkaksime kanda.

Ma panin selle siia kirja, sest praegu räägitakse ümberringi alatasa kõigest muust kui armastusest. Palju räägitakse nendest asjadest, mis toovad nähtavale meis karjuva armastuse puuduse (sel teemal vt postitust Kaastundega, lisan sinna pidevalt uusi artikleid erakooli seaduse muutmise teemal ja sellest, kui erakordselt vajalikku alternatiivset keskkonda erakoolid Eestis pakuvad; ma kogen jõuetuse ja lootusetuse, ilu ja valu tunnet, kui sellise infoga kohtun – ja samas just seal on armastuse vajadus kõige sügavam ja kõige nähtavam).

Üks ajend seda postitust kirja panema oli ka Kersti-Triinu blogis, see armastuse puuduses elav naine seal on mulle hästi tuttav ja lugu ise väga ilus. See lugu meenutas mulle mu esimest armastust, armastust Maaema vastu. Temalt olen alati igas hädas tröösti saanud ja tema õrnast hoolitsusest me kõik üldse elame. (Veel hiljem lisatud. Küllap esimene armastus oli ikka lihane ema, sest pole vist võimalik oma ema mitte armastada, aga see oli teistmoodi suhe toonal, praegu liigub mu suhe lihaste vanematega ka üha enam armastuse poole, sedamööda, kuidas ma ise muutun üha enam võimeliseks armastama. Enda võimelisus armastada on armastavate suhete alus.)

Hiljem lisatud. Teeme olulised asjad kõigepealt. Kõigepealt valime armastuse ja siis lähtume sellest kõike muud tehes. Hoiame ennast armastusega. Kohtleme teisi inimesi nii, nagu me armastaksime neid. Teeme iga tööd ja toimetust armastusega. Loome oma lastele keskkonna, kus nad tunnevad end armastatuna. Teeme seda koos, nii on kergem.

TJT