Tegelikult ma arvan praegu, et on täiesti normaalne teha mõnda asja kehvasti. Elus ongi kõik asjad normaalsed, kas nad siis parajasti meeldivad või mitte.
Selle pärast, ja ka pannes olulise esikohale ehk lähtudes armastusest, otsustasin eile, et suhtun edaspidi endasse kaastundega. Jah, lasin ebaküdooniad untsu minna ja suhtun endasse kaastundega, et mul seekord nii kehvasti läks. Neid asju, millega ma alla enda lati hakkama saan, on ikka küll ja veel. Ma keskendun armastusele.
Näosaates tabasin ka palju vingumist, et mis mõttetu trololoo
laul ja mis mõttetu ma vajan sind, sa vajad mind laul. Ja üldse on ühel laulul
üks viga ja teisel teine. Pole küllalt kultuursed valikud tulnud seal loteriis,
nagu aru saada. Ma arvan, et las olla erinevat muusikat. Kuigi ma muidu kuulan
raadiomuusikat ainult autos, siis näosaates on minu jaoks kõik ühte viisi (kuigi
erineval moel) tore ja see just avardab mu maailma, et on ka sellist muusikat. Ja
seda tohib ka nautida, nagu nt kohtunik Päevalill on varemates hooaegades välja
toonud. Nagu Liina Vahtrik ütles, et talle meeldib mida lollim huumor, seda
rohkem. See on minu jaoks väga hea lähtekoht, sest minu lastetoas oli ette
nähtud, et naerda tohtis ainult intelligentse huumori peale ja n-ö madalatel
teemadel tuli jääda distantsihoidvaks. Kui ma nüüd olen „Heeringat Veenuse õlal"
nautinud, siis tunnen, kuidas see mu maailma on kergemaks ja rõõmsamaks
teinud. Las olla rõõm kõigil tasanditel ja igal moel.
Näosaatest olen kirjutanud ka aasta tagasi postituses "Näosaate Tanja". Viskasin pilgu peale: üsna sama jutt, mis siin, aga ma ise märkasin, et midagi oli ikka uut ka. Seda märkasin ka, et kui ma mullu rõõmustasin Tanja vahetu rõõmu üle, siis nüüd märkan, et ta on sellega tagasi tõmmanud ja vahepeal rafineeritumat maitset, n-ö peenema rahva kombeid õppinud. Eks see ole märk kohanemisest. Sel aastal ma imetlen tema mahlakat grammatiliselt õiget ilusat eesti keelt - mina ei räägi ühtki võõrkeelt nii hästi. Ja seda, et ta ei ole oma tähtsas ametis uhkeks läinud, ülejäänud noored lauljad, kes selles saates žüriitoolile on sattunud, pole mulle rõõmu teinud (enamasti noor inimene ei tea kuigivõrd ega ole veel suurt osa maailmast läbi tunnetanud, aga ei saa sellest ise aru, mis kõik päriselt olemas on ja kuidas kõik omavahel seotud on ning kukub lihtsalt lahmima, kui kõrge koha peale satub). Mulle tunduvad Tanja ja Vaariku ja Osolini sõnavõtud sisukad, selliste pärast ma seda saadet naudingi, õpin ise ka midagi. Žüriiliikmed näevad üksikasju, mida mina ei oska märgata ja teavad taustu ja tagamaid.
Näosaatest olen kirjutanud ka aasta tagasi postituses "Näosaate Tanja". Viskasin pilgu peale: üsna sama jutt, mis siin, aga ma ise märkasin, et midagi oli ikka uut ka. Seda märkasin ka, et kui ma mullu rõõmustasin Tanja vahetu rõõmu üle, siis nüüd märkan, et ta on sellega tagasi tõmmanud ja vahepeal rafineeritumat maitset, n-ö peenema rahva kombeid õppinud. Eks see ole märk kohanemisest. Sel aastal ma imetlen tema mahlakat grammatiliselt õiget ilusat eesti keelt - mina ei räägi ühtki võõrkeelt nii hästi. Ja seda, et ta ei ole oma tähtsas ametis uhkeks läinud, ülejäänud noored lauljad, kes selles saates žüriitoolile on sattunud, pole mulle rõõmu teinud (enamasti noor inimene ei tea kuigivõrd ega ole veel suurt osa maailmast läbi tunnetanud, aga ei saa sellest ise aru, mis kõik päriselt olemas on ja kuidas kõik omavahel seotud on ning kukub lihtsalt lahmima, kui kõrge koha peale satub). Mulle tunduvad Tanja ja Vaariku ja Osolini sõnavõtud sisukad, selliste pärast ma seda saadet naudingi, õpin ise ka midagi. Žüriiliikmed näevad üksikasju, mida mina ei oska märgata ja teavad taustu ja tagamaid.
10. detsembril, kui olen oma vaatamisejärjega jõudnud
eelviimase saateni, on minu finalistid sellised. Kõigepealt Sepo – tänu talle
on mu tuju kõige rohkem tõusnud, ma naudin neid repliike, seda meeleolu, neid
esitusi, tema mehelikku energiat, lühidalt: kõike. Teiseks Liina, mulle
meeldib, kuidas peagu kõik ta esitused on läbi pikitud huumoriga (ema oli
tehtud pigem respektiga, aga saan aru ja mis teha, pealegi oli seal ka ikka
väike nali ikka olemas, Sallo on nagunii võrratu, ilma naljata). Mina tahtsin naljasaadet ja nalja mõistab Liina teha
just nii, nagu mulle meeldib. Pealegi ta ju laulab ka hästi. Järgmiseks Juss ja
Saara. Võluvad noored inimesed, avarad, armsad, armastuserikkad – kui sellised
inimesed tüürivad, on meie tulevik õigetes kätes. Juss tantsib ka hästi. Ja Saara
on imeilus. Juss on ka muidugi ilus. Mehed said natuke ettepoole ainult selle pärast, et ma naisena
naudin mehelikku energiat pisut rohkem. Eks selle pärast mehed
publikuhääletustel võidavadki: naised on emotsionaalsemad ja usinamad
helistajad. Minul on finaalsaade seni veel vaatamata (jõuab) ja nii jäi ka
hääletamata, aga tahtsin oma hääle siia siiski anda. Edu ja armastust meile
kõigile!
Rõõmsat ja rahulikku päeva!
TJT
3 kommentaari:
Karistust võib ka käsitleda kui meeldetuletust reeglite rikkumise eest. See on normaalne, see ei ole alandamine ega kättemaks. Elus tuleb seda palju ette, pole mõtet last hirmutada karistuse kui sellise ees. Ühes trennis näiteks hilnemise eest tehakse kätekõverdusi jmt
Tänan väga selle kommentaari eest! See pani mind neid asju veel kord üle vaatama ja andis võimaluse enda jaoks üht-teist täpsustada ja uut avastada.
Võib-olla oli see kommentaar mõeldud teise postituse alla ("Palun ära karista ennast")? Minu jaoks on see üks teema, mis ühe pealkirja alla kuidagi ära ei mahtunud, seega sai kaks lugu. Aga lugeja loeb muidugi oma eluolukordi.
Nõus, et karistus ei peaks kunagi olema alandamine ega kättemaks ja mingi piirang reeglite rikkumise eest on asjakohane ja vajalik. Minu poja trennis tuleb ka kätekõverdusi teha, kes korda rikub. Trennis korra hoidmiseks võib see olla optimaalne ajasäästlik kokkulepe, sest treener ei peakski pidevalt veetma aega korrarikkujaga seletades, miks tema jutustamine, hilinemine vms tegevust häirib.
Samas olen veendunud, et suures plaanis on karistamine siiski aegunud kasvatusmeetod. Vähemalt vanematel võiks olla aega lastega suhelda (kuigi saan aru, et see on soovunelm). Ja lugupidamine võiks olla aluseks ka lapsesse suhtumisel - kust nad muidu seda õppida saavadki? Rahulolematuse ja pahameele kõrvale lugupidamine ei mahu.
Ma loodan, et minu lapsed hakkavad elama karistusevabas maailmas. Mind ei karista ju juba praegu enamasti mitte keegi peale minu enda. Ma igatahes soovin oma elu sellest puhtaks luua. Vähemalt enda käitumist, hoiakuid, mõttemustreid on mul võimalik muuta.
Kui laps on tasakaalus ja saab aru oma tegevuse tagajärgedest, siis ei teki neid olukordi, kus karistus võiks olla mingi arusaamise järgi põhjendatud. Meil tuleb püüelda selle poole, et laps saab ise oma eksimusest aru ja siis pole ju vaja karistada, ta tunneb niigi kurbust, et asi ei suju.
Nii ühes kui teises, lapses tasakaalu loomisel ja enda tegevuse tagajärgede mõistmisel on täiskasvanul võimalik last aidata, viies samas karistuse vajalikkuse miinimumini.
Mulle pakub rahuldust seada endale kõrgemaid eesmärke ja siis nende täitmise nimel pingutada. See on kah üks viis õnnelik olla.
Tänan veel kord selle äratundmise eest!
Postita kommentaar