Äsja kolis keskkooli pärast linna mu tuttava noor sugulane,
kes arvas, et seal maal tal polnuks mingeid võimalusi, nad kõik ainult joovad
ja tapavad seal niisama rumalusi tehes aega. Kes vähegi saab ja suudab, peab
ära minema, et oma eluga kuhugi jõuda. Ja ma ei pea sellega sugugi silmas, et
maakoolide õpetajad oleks kehvemad või noored ise kuidagi vähem võimekad. Usun,
et õpetajad võivad paremadki olla, ehk on nad puhanumad ja vähem stressis, sest
maaõhk ja vaikus on ju igapäevaselt tasuta käes. Usun, et maakoolid võivad olla
väga head, kuid probleem on selles, mis saab pärast koolitundide lõppu. Midagi mõistlikku
polevat teha, isegi kui mingeid huviüritusi korraldatakse, on ligipääs neile
piiratud (pean silmas väikelinnast väiksemaid kohti, kus asutakse hajali). Kas nii
läheb suur hulk noort potentsiaali lihtsalt vett vedama? Kui järele mõelda,
siis on muidugi ka linnas hulk võimalusi lihtsalt hukka minna. Siin on kõiki
võimalusi rohkem. (Nii-nii, kas see on minu viis vanaks jääda, kui tundub, et küll
on noortel tänapäeval palju häid võimalusi hukka minna...)
Igal juhul on tore, kui neil maanoortel on kuhugi minna,
linnas mõni sugulane, kelle juures peavarju saab ja tasapisi iseseisvat elu
õppida. Enamik kümnenda klassi noori ei tule veel iseseisva majandamisega
toime.
Võimalik, et mu unistus maale elama minna jääbki unistuseks, sest ma olen linnas juba harjunud ja leppinud. Sama tundub paika pidavat ka mu laste kohta. Tütar oli lapsena maal tohutult õnnelik ja arvas, et me võikski maal elada (pojal pole iial selliseid mõtteid olnud). Enam ma pole ammu ka tütre suust sellist juttu kuulnud. Nüüd on maal peamiselt igav ja kui mina lähengi, on vaja iga hinna eest linna jääda, et sõpradega kokku saada. Ega tal pole niigi palju maal toimetuleku võimet kui minul (lapsena elasin suviti üsna pidevalt maal ja noorena liikusin looduses palju ringi). Nii me maast võõrdume, nii meid võõrutatakse.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar