Lasteaialapsele lühem töönädal!

Rääkisime ühe emaga lasteaialaste töönädalast. Leidsime, et kui laps saab mõne päeva vahel kodus olla, on ta palju tervem. Kolmapäeval kodus olles on lapsel kaks kahepäevast töönädalat ja vahepeal kodus kollektiivi stressist puhates on tal palju kergem end maandada ja rahus hoida, mistõttu haigust lihtsalt ei tule. Omalt poolt veel lisaksin, et kui laps on kodus rahulikus keskkonnas ja tegeleb millegagi süvenenult, on see teine pluss tema arengule. Ei peagi kogu aeg laulma või raamatutarkusi õppima, ka tihe kontakt oma vanemaga on hea arengukeskkond, nt emaga koos toa koristamine ja söögi tegemine on suurepärane viis maailma terviklikku toimimist tunnetada ja eluks vajalikke oskusi harjutada. See võikski olla normaalne olukord. Vanas eesti külas ei pandud alla seitsmeaastasi mingi koormuse alla (väike kodutööde abi ainult). Las ikka kõigepealt harjub eluga ja kogub rammu. Meil oleks vaja mõista ja teadvustada, et lasteaias käimine pole lapsele mingi lebo. See on selles vanuses tõsine töö.

Kuidas lapsele lühemat (hõrdamat) lasteaia- e töönädalat päriselus normaalseks saada? Lasteaialapse emale ja isale kolme-neljapäevane töönädal tundub üsna suure muutusena ühiskondlikus elus (Hollandis vist seaduse järgi juba nii ongi). Tööandjad ei taha ju enamasti kuuldagi, et laste emad oleks päeva või paar nädalast kodus, sest töö tahab tegemist ja kõigil oleks esialgu tülikas, kui mõnel päeval ei saakski kohe töötajaga asju ajada, mõni tööasi jääks sellest lohisema (meil on ettekujutus, et kõike peab saama kohe ja see teeb ka stressi; tegelikult võtavad maised asjad aega ja küps inimene arvestab sellega algusest peale).  Tegelikult sellega harjuks nagu ka suitsetajad on praeguseks harjunud, et suitsu teha paljudes kohtades ei tohi. Kui me kollektiivselt nii otsustame, siis tähendaks see kõigest muutusi arusaamades ja töökorralduses. (Mh tuleks mõnel alal rohkem töötajaid palgata, tänu millele saaks rohkemad väikeste laste emad osa-ajaga tööd ja see aitaks paljusid peresid.) Aga ei midagi ületamatut.

Võib ju küsida, et mis see riigi asi on või mis see võõra lapse arenguvõimalus ikka tööandjasse puutub. Riigi asi on see vägagi. Terve ja hea arengukeskkonnaga laps on tulevane terve oma andeid tundev ja rakendav kodanik. See tuleb palju odavam ja edukam, kui olla kehva tervisega viriseva kodanikkonnaga riik. Kodanike kehv tervis läheb riigile ikka väga palju maksma. Arendamata annetest rääkimata.

Võib-olla ei saa usin tööandja arugi, mis mõte sel oleks. Et millise vahe see väikese lapse jaoks teeb, sest usinatel töötajatel pole alati aega ka oma lastega sügavas ühenduses olla ja nende vajadusi tunnetada). Ja kust see teadmine peaks tulema? Kas nende oma naised peaks sellest neile rääkima? Või nende naisalluvad, kes on oma laste sagedase haigestumisega hädas? Või pere- ja lastearstid? (No viimase peale ei saa küll loota – tervete laste emad ju oma lastega perearstil ei käi, sest pole vaja. Arstid näevad ikka ainult haigeid lapsi.) Selge, et hirmus on minna oma tööandja juurde ja öelda, et meie laps oleks tervem, kui ma saaksin ühe päeva nädalas kodus olla. Selle pärast seda ei tehtagi. Ühekaupa on hirmus ja ohtlik.

Kust see teadvustamine peaks tulema? Tuttav pakkus, et kui oleks mingi naistepartei. Mulle tundub, et ka naised ise ei usaldaks seda naisteparteid. Ka naised ise ei taha sageli naiste poolt hääletada, sest naine poliitikas pole ikka õige naine, vaid mingi feminist või muu kahtlane. Poliitikas olemine pole naiselik, olgu kostüümid ja käekott milline tahes. Meil on alateadlik hirm, et mehelikuks peetud rollis nagu poliitikas kaotab naine sideme oma naiseliku tarkusega. Meis on uskumus, et õige poliitik on ikka mees. Nii, kust see olukord siis muutuda saaks?

Kuidas saaks olla parem?

Hetk hiljem lisatud. Ja emadel oleks ka seda iganädalast lisapuhkepäeva vaja. Praegu paljud emad salamisi rõõmustavad, kui neil on lapse kergema haiguse näol sobiv ettekääne tööle mitte minemiseks. (No ega me ju mingi väikse palaviku pärast ei muretse, tavaline viirus ei ohusta last laiemalt.) Et saab ise ka veidi rahus kodus olla ja kasvõi kuhjunud kodutöid teha. Palgatööl ja kodus rakkes olevad emad on meil ka sageli liiga väsinud. Naistel saab ka jõud otsa, kui pole võimalust end taastada. See teeb meele kibedaks. Murrab tiivad. Kuidas see olukord saaks olla palju parem?

TJT