Nädalavahetus Riias

Seekord juhtusime Riias käima. Mina olen üsna väikeste reisimisvajadustega, aga kui perekond soovib, siis ikka aitan ja reisin kaasa. Hästi õnnestunud reis on kahtlemata tore asi, ja see reis õnnestus tõesti kenasti.

Reede hommikul läksime neljakesi  bussi peale ja pärastlõunaks jõudsime kohale. Viisime asjad vanalinnas asuvasse hostelisse ja läksime linna peale. Tütar oli koolinädalast nii väsinud, et täitsa kaalusin, kas jätta ta tuppa unele, aga ta pidas isaga aru ja otsustas ikka kaasa tulla. (Ja mina tundsin  süütunnet, et olin mitmel õhtul  olnud tema magamamineku ajal muus toimetuses ja lasknud ta üleväsimusel tekkida.)

Kõigepealt ostsime õhtuks tsirkusepiletid. Siis läksime parki. Tütar oli nii väsinud, et ei tahtnud õieti  midagi, mängis vaikselt tammetõrudega. Tammetõrud olid teistsugused kui  kodus. Isa vaatas pojaga malemängu. Seal pargis mängisid mehed malet. Ja muist vaatasid pealt. See oli tõesti ilus vaatepilt, süvenemine ja vaimne pingutus. Ja siis mängis meie laste isa ise ka välkmalet ja sai kaela ja oli kangesti rahul, et oli hea mäng. Nad olid seal kõik head mängijad.

Siis sõime Lidos kõhud täis. Mulle meeldib Lido. Ma võtsin peagu kõiki salateid ja tänasin mõttes, kes selle söögikoha välja mõtles ja teoks tegi. Kodus ei saa ma ilmaski nii palju erinevaid köögivilju ühe söögikorraga, sest lihtsalt ei tasu nii palju jännata. Ma naudin sellist küllust ja seda enesetunnet. Siis tegime enne etenduse algust veel pargis pilgukese aega parajaks, mina vaatasin, mis naistel seljas on (huvitavaid riideid hakkas silma) ja lapsed mängisid isaga luurekat ja kulli.

Ma olen lapsest saati unistanud tsirkuses käimisest. Mullune Cirque du Soleil´ etendus Tallinnas oli  kahtlemata haarav, aga see polnud päris see, millest ma olin unistanud. Saku suurhall on ikka laadaplats ja muidu ürituste korraldamispaik, mitte see õige tsirkus. Riia cirks on 125 aastat vana. Üsna räämas ja lagunenud, aga ehe. Sisse astudes lööb ninna loomahigi  ja maiustuste  lõhn, tõesti  omapärane segu. Ja etendusega jäime kõik väga rahule. Šõud alustas viiekümnendates žonglööripaar (mulle meeldis, et vanainimesi ka veel sellises ametis peetakse), siis igati kobedad klounid (parimad, mida mina olen elus näinud, ja ma üldiselt klounikunsti ei hinda), täiesti fantastilised jõu- ja ilunumbrid trapetsil ja kõrgel lae all. Akrobaadid. Kõik julgestamata, väikese ümmarguse areeni kohal. Väikeste viperustega esitused, mis minu meelest just sellepärast tundusid armsad ja kodused. Loomanumbrid ka. Pärast lapsena kuuldud Mati Kaalu seisukohta, et tsirkuses loomi piinatakse ma ei suuda vist kunagi enam loomanumbreid nautida, aga lastele meeldisid nii hobused kui  koerad. Ja ma ei öeld midagi piinamise kohta. Enne etenduse algust ja vaheajal oli võimalik end loomadega pildistada. Üks väike taltsas ahvike, boamadu ja aara oli valikus. Aga see tundus nukker lugu. Ahvike pandi pildistamiseks lapsukesele sülle, paluti kaamerasse vaadata, tehti  pilt, korjati viis latti ja järgmine. Loom oleks nagu mingi aine mõju all olnud või siis lihtsalt tajus oma olukorra väljapääsmatust. Aga muus osas – etendus oli haarav ja emotsioon oli vägev.  Ma sain selle, mille järele lapsena igatsesin ja etendus ületas mu ootusi.

Teisel päeval jalutasime veidi linna peal. Mina vaatasin merevaiku. Imeilusaid  ehteid  ja ehedat merevaiku. Kunstnik rääkis meiega hea meelega pikalt juttu. Mh näitas, kuidas kindlaks teha, kas merevaik on ehe: kui põlema süüdata, tuleb vaigu lõhna, mitte plastmassivingu. Ja Daugava jõe ääres käisime. Ja väiksemas Lidos söömas. Sealt lippasime rongi peale ja Livu veeparki. Mul polnud  kohe üldse isu  sinna veeparki minna, aga võtsin end ikka kokku ja käisime ära. Ega mul niisama midagi targemat olnuks teha, mulle ei jätnud väike jalutuskäik Jurmalas rongijaamast veeparki ka erilist muljet. Lapsed olid suuremalt jaolt isaga torudes, noorem osa aega minuga, ta pole nii adrenaliinifriik. Omapäi olles käisin saunades. Ja siis rongiga tagasi. Taksoga oleks saanud 12 latiga (17 eurot), aga rongiga tundus ka täitsa ok (5 latti e 7 eurot).

Kolmandal päeval läksime trammiga loomaaeda. Riia loomaaiast olin ka kuulnud juba lapsena. Et kaelkirjakud ja puha. Kaelkirjakuid olen nüüdseks mujal näinud, aga Riia loomaaed ületas samuti kuhjaga mu ootusi. Nii palju isiklikku ja erilist kontakti loomadega pole mul kunagi olnud, tulevad ligi ja vaatavad otse silma. See tuleb vist sellest, et hooldajad suhtlevad loomadega, nägime, kuidas üks linnutalitaja papagoiga pikalt õrnalt suhtles ja lind suhtles vastu. Loomad ise tundusid ka kuidagi väga ärksad, puhtad, ilusad, erinevalt Tallinna loomaaia loomadest, kes tunduvad depressioonis olevat. Täiesti õnnistusrikas meeleolu ja erilised elamused. Loomaaed on hästi väike ja seetõttu jõuab ka paari tunniga päris palju näha ja kogeda, soojal suvepäeval läheb seal ilmselt kitsaks. Samas on nt troopikamaja ka lihtsalt hästi lahendatud (nt pimedas osas saab pimedas aktiivseid loomi jälgida) ja hästi lahendatud huvitavad ideed panevad minul ka alati silmad särama.

Tagasiteel oli trammis kontroll. Ja üks vindine läti noormees küsis hollandi üliõpilastelt, kuidas neile Lätis meeldib ja hollandlane vastas, et see on parim maa, kus ta on olnud. Lätlane küsis selle peale, kas see on esimene maa, kus ta viibib. Minu meelest olid riialased nendel kolmel päeval hästi sõbralikud ja abivalmid ja toredad ja mõnikord lihtsalt asjad sujuvad.

Siis lippasime toidupoest läbi, ostsime karbiga toitu  kaasa ja võtsime hostelist oma asjad ning tagasi bussi  peale ja koju. Õnnelik ja energiarikas tunne on sellest kõigest.

TJT