Laps tahtis müslit ja
võtsin siis kapist ühe paki (mina neid sinna ei osta, aga kuidagi mõni sinna
vahel ikka satub) ja andsin talle. Mõni aeg hiljem teises toas toimetades
tundsin tugevat pulgakommi lõhna. Küsisin, kas ta sööb kommi. Laps vastas, et
ei, müslit näris äsja köögis. Vaatasin siis seda pakki lähemalt. Igasugu jama
täis, sünteetiline maasikamaitseaine oli ilmselt see, mille peale minu nina
häirekella hakkas lööma (paki peal olid ilusad kuivatatud maasika tükid – neid ju
ikka tahaks anda). Ohkama võtab. Nii raske on poest puhast toitu leida. Kui ei uuri, saad kindlasti brežnevi pakikese:
lisaks sellele, mis pildi peal, veel
peoga jama ka kaasa.
Vähemalt siis rõõmustasin taaskord toidukuivati üle, mille
hiljuti perele kinkisin. Sellega saab puhta köögi- või puuvilja ära kuivatada. Sebimist
on, aga ilmselt tuleb ka müslit hakata
ise tegema. (Jah, eks ole kallimaid ja vähemate lisanditega tooteid kahtlemata
ka, aga kohati mul on raske usaldada ka nende kvaliteeti ja kahtlaste ainete sisaldust). Praegu nt
sain hulga pirne. Kastidega. Osa tegin toormahlaks, jääkidest teen homme
karaskit (lisaks tavalisele taignale segan sisse mahlapressimisjääke, õunapressjääkidega
tuli karask küll väga hea, pirni puhul pole magusat vaja enam lisadagi). Tuleb selline
rustikaalne plaadikoogilaadne asi, lihtne teha ja meile maitseb. Muist
pirnijääke külmutasin järgmise karaski jaoks.
Eks elatud ole igasugu
aegadel, peaasi, et rõõmus meel ja leidlikkus alles jääb. Kõike kaunist!
TJT
Noorematele teadmiseks, et nõuka ajal oli kombeks asutustes
jagada selliseid toidupakke, kus lisaks
poolele kilole viineritele oli ka mingi jama hulgas või head raamatut sai
tellida koos NLKP kongressi väljaandega. Nii et ostsid sooovitud asja ja pidid
maksma ka jama eest. Selline nõuka aeg on meil nüüd ringiga tagasi, ainult tarbetute või lausa tervistkahjustavate lisandite mõte
on veidi teine. Aga ainult veidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar