kolmapäev, 25. detsember 2013

Laisal kassil virgad pojad


Ma suuremat ei pea koogiteost, niisiis on lapsed selle ameti üle võtnud. Ise valivad välja, ise teevad. Tütar teeb keerulisemaid asju, poeg on tubli taignasegaja. Mina käin poes ja aitan, kus vaja. Koristamine on ka kuidagi  minu peale jäänud, see siis ka kassi  laiskusest, et ei  viitsi  lapsi koristama panna, kui nad köögis toimetamisest ära on tüdinud. Või äkki ei raatsi, et las jääda rõõmus meel sellest.

Seekord valis koogikuninganna meie pere poolt suurele pühadelauale toorjuustukoogi valge šokolaadiga ja õunakoogi. Suure pere jaoks oli vaja ka suuremat kooki, mille jaoks tuli  mul oma ema käest koogivorm laenata.

Alustasime pliiatsi ja paberi ja kalkulaatoriga koogivormide läbimõõtude mõõtmisest ja pindalate arvestamisest. Selline väike tore praktiline matemaatikatund – et oleks ikka käegakatsutavalt selge, mille jaoks selliseid  asju  üldse vaja õppida (ja pigem selle matemaatika pärast saigi rehnutamine ette võetud, sest poes oli selleks ajaks ju nagunii käidud). Viiendas klassis pole ringi pindala arvutamist veel õpitud, aga see sai käigupealt selgeks. Selgus, et meie 23-sentimeetrine vorm on 20% väiksem kui minu ema 26-sentimeetrine vorm. Koguseid suurendasime nii veerandi või kolmandiku võrra, vanal heal inseneriüliõpilaste põhimõttel, et mõõda mikromeetriga, märgi kriidiga, raiu  kirvega. Natuke me ikka arutasime selle üle, kuidas ühe või teise asja kogus koogi konsistentsi muudab. Aga kokku sai igatahes väga hea.

Mõnus oli kolmekesi köögis askeldada, sellisel kombel ma lausa naudin pühadeettevalmistusi – kui aega on piisavalt ja teha vaja ainult paar asja ja tööd jagunevad kolme peale. Ja mis parata, et mõni aps juhtub ka, seekord unus ühele kahest õunakoogist suhkrut  panna. Sest me tütrega mõlemad arvasime, et teine paneb ja üle ei küsinud. Õunad olid ka magusad ja täitsa söödav kook tuli. Kindel retsept, kuidas elu nautida, on anda oma parim ja siis olla rahul sellega, mis on.

Mõnusaid pühi!

TJT

1 kommentaar:

Laps Eestis ütles ...

Ritsik küsis oma blogis meeldivate jõulumälestuste järele ja panen need siia ka kirja. Iga reaga tuleb meeldivaid mälestusi.

Minu jaoks on jõulude tähendus rahus ja suhtelises omaetteolemises - niivõrd-kuivõrd see kahe lapse emal saab olla - lastele tuleb lihtsalt laste seltsi pakkuda, siis nad tegelevad omaette ja on õnnelikud (ja ei passi telekat ega arvutit).

Teen pühadeettevalmistused väga aegsasti, siis saab neid vähehaaval ja keskendunult ja mõnuga teha ja tulemus saab ka parem (aastaringi panen kõrvale või kõrvataha, kui kellelegi mõne sobiva kingi leian), kingisoovid arutame asjaosalistega läbi ja lapsed on algusest peale harjunud, et pole meeletuid kuhjasid, sest pole kunagi olnudki ja vajalikud asjad on ju nagunii olemas. Kui nad telekast jõulufilme ei vaata, siis nad vast ei tea, kui suuri kuhjasid ka võib olla - aga ikka enamasti Ameerikas või filmis.

Kaunistusi panen nii palju kui parasjagu tahan ja lapsed kaunistavad nii, nagu neile meeldib. Kui neil üksi koristamine ei edene, siis teeme koos - et meel oleks rõõmus ja hea tunne sellest tegemisest. Ma arvan, et ema põhitöö pühade ajal on hoida mõnusat meeleolu, kõik muu on teisejärguline. Ma arvan, et pole hullu, kui nad vahel võileibu söövad ja piparkoogist-kommist kõhu täis saavad. Pühadeajal võib.

Katsun aidata lastel väikseid naginaid lahendada, et tüli suureks ei läheks. Aga vahel muidugi läheb ka. Siis lepime jälle ära ja elame edasi.
Mehel lasen teha, mis tema tahab. Mõnda asja tahame koos ka teha. Ja vahel tuleb meeskonna ühtsuse nimel kompromisse teha. Tunnetame, kuidas see igaühe jaoks sobib.

Kui miski häirib, siis palvetan, et see ebameeldiv omadus minus väheneks (see omadus, mis teise juures on mind häirinud). Ja ongi jälle kergem või päris meelerahu tagasi. Vahel kasutan rahu leidmiseks ka taimede ja kristallide abi. Kuulan muusikat. Kohtun kenade inimestega, jalutan looduses.
Mõnikord oleme ka metsakuusele ehteid pannud ja kodust võetud kuivade puudega lõket teinud. Kunagi oli väga tore, küpsetasime verivorste lõkke peal. Kõrvitsad ja pohlamoosid olid ka ikka kaasas. Mets on hästi vaikne talvel.

Tegelikult on need samad asjad olulised alati. Häid pühi kõigile!