Käisime "Nukumängu ABC-d" vaatamas. Mina olin sellest kuulnud arvatavat nii ja naa. Kellelegi ei meeldinud muusikavalik, kellelegi meeldis tempokus ja loovus. Mulle meeldis. Et mõnusasti mängisid poroloonitükkidega ja kogu aeg oli põnev. Muusika oli tavaline raadiomuusika, mis meid ikka ümbritseb - ja selline, mis mind ei häiri.
Aga siis ütlesid kaks ema järjest, et nemad ootavad nukuteatrilt midagi muud. Midagi hingele. Et nende muusikapalade sõnum ei olnud lapsepärane (ei olnudki). Ja et see ei olnud väikse lapse teater, oleks olnud hea etendus varateismelistele (kes aga kahjuks ei pea ilmselt enam prestiižseks sellisel viisil mängida). Tütrele meeldis hästi, aga eks lastele ole seegi juba põnev, et sai linnas käia.
Ma jäin mõtlema, kas minus on midagi valesti, kui ma isegi ei oodanud teatrilt hingelisust. Ja nõustun, et see tükk ei olnud mitte lapse hingele kirjutatud, vaid pigem üritas lapsepärastada ümbritsevat maailma. Mina rõõmustasin, et tavalisest helitapeedist ja lihtsatest asjadest saab kokku sellise mängu. Aga ma olen nõus, et kui eesmärgiks on terve ja rikka hingeeluga täiskasvanu kasvatamine, siis võiks materjal olla teistsugune.
Üks ema igatses taga vana aja nukulavastusi. Mina neid oma ajal ei sallinud. Moraliseeriv "Jussikese seitse päeva" on praegugi kavas, aga mulle on see enne töö, pärast lõbu ilmavaade vastukarva ja oma lastele ei tutvustaks. Mul tuleks masendus peale, kui ma sellise mõttega läheks tööd tegema, et lõbu tuleb kuue päeva pärast. Ma olen end kümmekond aastat oma tööga toitnud ja katnud, aga töötanud ikka selle tundega, et ma teen seda selle pärast, mida see mu hingele pakub. Ja titeema elus on ju eriti vähe lõbustusi - vähemalt minul olnud, kui mu igapäevategevus ei pakuks mulle rahuldust, siis mille nimel üldse elada? Paljas mõte Jussikesest ajab judinad peale. Ja nende muude moraalidega pole üldse paremad lood. Ma olen niigi juuksejuurteni moraali täis topitud. See osa minust ei meeldi mulle endale sugugi, aga mis teha.
"Ise, ise ka" oli "Nukumängule" sarnane tükk ja selliseid on vist kavas praegu veelgi ("200 vanaisa" nt). Aga kas seal midagi hingele ka on, ei tea. Ja ma isegi ei saa päris hästi aru, kas minu arvates peaks olema. Niikaua, kui ma ise loen lastele hästi valitud unejutte, peaks kõik justkui korras olema. Aga võib-olla ei ole ka.
Homme läheme võib-olla balletti vaatama.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar