Tähed ja numbrid

Meie lapsed olid kordamööda tuulerõugetes, eks nad lasteaiast said. Kui suurem oli terveks saanud, jäi väiksem. Üksi kodus igavledes (selles tähenduses, et õde oli lasteaias) leidis ta ühe õe nimesildi ja tahtis endale samasugust. Silti, kus oleks tema nimi peal. Aitasin tal seda teha: punktiiritasin tähed suurelt ette. Ta maalis mitu silditäit oma nimetähti ja oli sellega hea tükk aega ametis.
Ja kõiksugu teisi tähti ja numbreid ka, täites nendega kunstiliselt ühe A4 teise järel. Ühel paberil näiteks olid kõndivad ja jooksvad R-id. Lapsel ju kõik elab ja hingab. Mänguautod moodustavad meil ka perekondi, kus on emad-isad-lapsed ja nii ka tähed ajavad paberil oma asju.
Veel oli tal selline mäng, et puistas pliiatsid põrandal hunnikusse ja võttis neid siis ükshaaval ära. Iga kord moodustus sellest uus täht. Ühe nimi oli teevevee. Üks on ekt vms. Mul ei seisa need tema tähtede nimed kahjuks hästi meeles, uute tähtede õppimine on minu vanuses juba raske.
Ja numbreid on ka tore teha. Meil on lastel mänguks erineva geomeetrilise kujuga külmkapimagnetid, neist saab igasugu pilte ja mustreid teha (väga vajalik abivahend emale, kes tahab köögis vahel natuke aega rahulikult süüa teha). Pulkadest saab ka nt numbreid järele teha. Pliidil on elektrooniline kell, mille viimane number kogu aeg muutub ja poiss teeb neid tohutu innuga järele: rõõmustab, kui uus number ette tuleb, uurib ja siis laob pulkadest samasuguse. Ja rõõmustab, kui valmis saab.
Tüdruk õppis ka tähed pooleteistaastaselt ära - sest mina tahtsin vahel rahu ja püüdsin ajalehte lugeda ja siis ta küsis, et mis need on, need tähed. Lugema õppis ta korralikult küll alles sel sügisel kuue ja pooleselt, aga see-eest nüüd kogu aeg loeb, palju ja süvenenult. Ja saab loetust aru.
Ma tahan selle jutuga ainult seda öelda, et senimaale ma pole oma lapsi üldse lugema sundinud ega meelitanud ja kõik sujub nii, nagu vaja. Nad ise tahavad, kui aeg küps. Ja siis juba kogu selle teadmiste ja uute oskuste omandamise kire jõuga, mis lapses on.
Viive-Riina Ruus kirjutab EPL Möttes, kuidas meil lapsi liiga palju arendada tahetakse ja tagajärjed on kurvad: õppimine ei paku enam huvi. Minu ema jälle imestas, et meie kodulähedasse tavakooli on katsed (sest piirkonnas on lihtsalt palju selleealisi lapsi ja tuleb ju keegi välja jätta, et klassis ikka 30 ja mitte 50 last oleks). Et tema olnud omal ajal ainus laps, kes esimeses klassis lugeda oskas ja nüüd on kooli minnes lugemisoskus enam-vähem kohustuslik.
Tipp Ja Täpp