pühapäev, 17. mai 2009

Minu südakevad

See on sageli eriti kiire aeg. Kõiksugu tegemised kulmineeruvad lehteminemise ajal. Kõige suurem kiirus on sellega, et igal vabal hetkel on vaja linnast välja saada. See "väljasaamine" muutub mingil hetkel sundmõtteks, millest on hea vabaneda varasuve igavusse, mida võib veeta üsna ükspuha kus. Aga sinna on üksjagu aega. Praegu on põnev kevad ja kõike sünnib igal pool iga päev.
Mul on kodu ümber ka üksjagu rohelust, aga selles roheluses keegi grillib ja kuulab valjuhäälselt "Meie Meest" ja eriti just kiirel ajal vajan ma rahu. Kuulata ja tunnetada, mis looduses sel hetkel sünnib saab ainult siis, kui inimesi on vähe.
Mitte et mulle inimesed ei meeldiks. Ühekaupa on nad enamasti kõik toredad ja huvitavad - paar tundi ikka. Olen noorena palju häälega liikunud ja igasugu tüüpe kohanud. Suur osa neist autojuhtidest armastas jutustada ja nii ma kuulasin lugusid maksupettustest ja kriminaalidest, rääkijateks inimesed, kellega tegelikult ei tahakski nii väga kokku puutuda, aga midagi sümpaatset selles jagamises siiski oli. Aga isegi kui täitsa toredaid ja korralikke inimesi saab palju kokku, hakkavad nad hõlpsasti tegema midagi sellist, mis mulle ei meeldi.
Seepärast ma püüan varaseid hommikutunde või pageda loodusse.

Kevadel on tore natuke armunud ka olla. Sellel on mingi energeetiline või jumal teab mis taust, et ma tunnen igal kevadel mingit igatsust. Täitsa isevärki oli käia volbri ajal perega nooruspõlve romantikalinnas ja tunda jälle seda ärevust ja elevust, mis kunagi oli nii tavaline sel aastaajal. Ja tohutut vabadust, et ei pea minema kuhugi kedagi võrgutama ega tundma mingit üksildusepiina. Sest mees on siinsamas olemas ja jändab lastega, kes ronivad kivi otsa või kõnnivad mööda kõnnitee äärekivi.

Aga see, millega kõik see sahmerdamine ja omaetteollatahtmine lõpeb, ei olegi nii tore. Väike laps jääb haigeks, kui ei saa piisavalt ema tähelepanu ja energiat. Ja siis on kõikidel asjadel korraga kriips peal. Enam ma ei sahmerda ringi ega tee oma tähtsaid asju. Ei sõida kuhugi loodusse (sest meil käivad lapsed alati kaasas, pole neid eriti kuhugi jätta). Lihtsalt oleme. Jälle on kõigeks aega.
Tipp Ja Täpp

Kommentaare ei ole: