Olime kultuursed: käisime nukuteatri „Kunksmoori” vaatamas. Ja meile meeldis. Minu jaoks oli iga hetk sellest lavastusest tihe ja põnev. Sain sisu meelde tuletada ja kireva vaatemängu osaliseks. Sest lavastaja tahtis vist olla pop ja noortepärane ja köita arvutipõlvkonna lapsukesi, kelle tähelepanu üle paari minuti paigal ei püsi, nii et pilt ja heli peavad kiiresti vahelduma, et meeli üha uuesti puudutada. Muusikaline kujundus meeldis ka hästi, natuke etnot sobis sisuga. Kujundus oli lakooniline ja mõnus, varjuteater tore vaheldus. Ja hästi öko nii vähese seltskonnaga nii palju tegevust ära korraldada.
Mõni asi oli küsitav ka. Tegelikult ma ei saanud juba lapsena aru, miks Kunksmoor ullike end ära tappa tahtis ja sinna korstna otsa kõõluma läks (mille tagajärjel Trumm kodus palju jama korraldas). Praegu ka ei saanud. Mõtlesin, et vahest oli see noore kirjaniku mõtteuit, mida ta äkki ise ka enam õigeks ei pea. Aga peab nüüd aastakümneid taluma seda kunagist mõttetut uitu? Kunksmoor tegelasena ei ole mulle kunagi meeldinud, närviline ja edev, nagu ta persoonina on, ma kujutan ette, et kirjanik tahtis luua elulisemat karakterit ja pookis mõne õpetliku kallakuga jama ka talle külge. Ma olen alati selle kujuga kohtudes mõeld, et oh miks küll ometi. Võib ju olla rahulik ja normaalne ka. Aga võibla see ei müü. "Kunksmoori" saal oli vist üsna täis. Kui mina sinna minemata jätaks, siis ainult selle pärast, et mulle selline närviline tegelane eriti ei meeldi.
[Hiljem lisatud: aga nüüd leidsin raamatupoest "Kunksmooriloo", mis on Perviku kirjutatud näidend samal teemal ja seal on ka asjad üsna samamoodi. Nii et ju siis tuleb minul harjuda, et nii käibki. Ravitseja peab selles loos olema isekas ja edev närviline ektstentrik. Olgu siis, kui see nii mingil põhjusel parem tundub. Mina usun ikka, et päriselus saab ka teistmoodi.]
Kui mulle lavastuses miski vastumeelt oli, siis see, kuidas Kunksmoor karjus. Mingis meeltesegaduse hoos ta seisis seal keset lava ja lärmas, mis kole. Mõtlesin, et mida küll väikesed lapsed sellest arvavad, kes esimestes ridades keskel juhtuvad olema. Mina olin külje pool ja poeg oli mul süles, meil polnud häda midagi. Tütart ka ei häirinud. Aga kas me seda õigeks ja normaalseks peame pidama, et laste peale karjutakse, olgu või teatris ja kunstilistel kaalutlustel?
Samas nt nukuteatri jõuluetendus "Härjapõlvlane" oli väga vaikne ja armas ja lapsed kuulasid keskendunult. Saab küll teatrit vaikselt ja ilusti ka teha.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar