Sündimuse piiraja

Lugesin tänasest Postimehest pikka ja sisukat intervjuud rahvastikuteadlasega ja ohkasin, et jälle nad räägivad ainult rahast. Raha on kahtlemata oluline, aga peale selle on veel hulk olulisi asju, mis mh ka sündimust määravad. Jäin mõtlema, et mis meie peres sündimust piirab. Jah, eks olen minagi mõelnud, kuidas oleks kolmandaga. Ja selget vastust ei ole. Ma oleksin ehk nõus selle lapse ilmalekandmise ja varaste aastate hoolitsemise töö enda kanda võtma, mehe mõningasel toetusel. Aga mis saab edasi?
Intervjuus oli mainitud, et oluline teema on laste ja perede elu kvaliteet ning jõukamad inimesed ja rahvad valivad pigem vähem lapsi, aga kvaliteetsema lastekasvatamise. See peab minu kohta ka paika. Elukvaliteedist ma tõesti ei tahaks loobuda. Ma olen kirjutanud, et meie oleme valinud oma laste jaoks vormilt perepäevahoiusüsteemis toimiva, sisult waldorflasteaia, kus ma olen veendunud, et laste jaoks on optimaalsed arengutingimused, vähemalt kombinatsioonis haritud ja hoolivate vanematega, nagu me seal kõik oleme.
Kui ma olen tavalasteaias kuulnud ja näinud, et lapsi koheldakse vägivaldsel viisil, siis ma ei julge oma lapsi sinna viia. Või ei taha, vähemalt seni, kui mu oma laps ise ei soovi sinna mingil põhjusel minna. Ja nad kumbki pole soovinud. Kui lasteaiaõpetaja käitub lastega näägutavalt või üleolevalt lapsevanema juuresolekul, siis mida ta teeb veel siis, kui lapsevanemaid ligi pole? Mina ei taha seda teada. Ma ei taha siinjuures süüdistada õpetajaid. Õpetaja töökoormus on suur ja palk väike, nõudmistel ja soovidel piire pole ja tänu kuuleb vist ka harva. Eks nad kustuvad ja kibestuvad selliste töötingimuste juures, saan aru ja tunnen kaasa.
Ma soovin, et mu lastesse suhtutaks täie lugupidamisega, mida me kõik minu arusaamise järgi väärt oleme (kindlasti on selliseid õpetajaid tavalasteaedades ka, aga töötingimused e laste arv on ikkagi lootusetult üle mõistliku piiri).
Ja selline koht maksab. Sest lapsi on õpetaja kohta vähem ja õpetaja tööaeg on lühem, aga söönuks tahavad ju nemadki saada. Pealegi toetavad riik ja linn perepäevahoiusüsteemi u kaks korda vähem kui lasteaiasüsteemi (litsentsitud perepäevahoius käiva lapse vanemad saavad taotleda linnalt tagasi raha, mis on võrdne munitsipaallasteaia pearahaga, aga lisaks teeb linn ka keskeltläbi samas suurusjärgus investeeringuid munitsipaallasteaedade rajatistesse ja korrashoidu, sedasorti tuge perepäevahoidudel kui tavaliselt MTÜ-dena töötavatel asutustel pole).

Ja koolis pole asi parem, kooliskäivate laste vanematel on palju muresid kooli kvaliteediga, just sellesama vägivalla osas näiteks. Need on asjad, mida mina elukvaliteedi all mõistan: et suhted on hoolivad ja arengut toetavad igal pool.
Ma oleksin nõus kasvatama ka kolme last meie alla 100 ruutmeetri suuruses korteris, ja imetabaseid tehnikavidinaid ega muid edevaid asju ma ei vaja, kuid ma ei taha, et mu laste peale karjutakse, et kellelgi pole nende jaoks aega ega tähelepanu, mida nad vajavad. Sedasorti elukvaliteeti ma tõesti ei taha alla lasta ja ma ei tea, kas meil jagub jõudu, et kõigi nende esilekerkivate probleemidega toime tulla, kui meid rohkem saab. Sest ühiskonda ja haridussüsteemi muuta pole minu võimuses. Või on siiski? Ainult enda jagu?
(Selles blogis samal teemal sünnituse teemasildi all.)
Tipp Ja Täpp