Ma olen aastaaegade vaheldumisega vaat et rohkem seotud kui inimühiskonna ja riigiga, tundub vahete-vahel. Tuli just ühe ja teisegi tuttavaga arutelu, et kuidas kellegi jaoks kevad on.
Minu jaoks on varakevades päälmine see rahutus. Mulle meeldib teha keskendumist nõudvaid töid ja just keskendumisega on praegusel aastaajal kitsas käes. Samas ringi uhamiseks, kuhugi sõitmiseks on see parim aeg. Ainult et ringi sõitmine pole mul mingi meelistegevus, seda ainult niipalju, kui hädapärast vaja ja paluks lühemaid otsi. Kui saaks, ma rohkem kui tunni tee kaugusele üldse ei sõidaks.
Kevadväsimust on ka muidugi tunda, jõudu on vähem kui muul ajal. Igal aastal tabab mind vastu kevadet kööginduslaiskus. Kohe mitte ei viitsi mõistlikku sööki teha. Pikendatud purgisupp tükib olema selline keskmine tase. Mingit kummalist nälga juhtub ka, vanasti tegin siis ühe küpsisetordi teise järel, et maitsemeelte kaudu end kuidagi toniseerida. Ja kannatasin ilmselt vaegtoitumise e vajalike mineraalainete ja vitamiinide puuduse all. Praegu söön pigem purgitäite viisi idandeid, need hoiavad vaimu üleval, kuigivõrdki (ja seni on ikka tervena ka hoidnud). Idutamine ongi minu aiandusalane tippsaavutus, muuga ma üldse jännata ei taha, aga idud kasvavad mühinal.
Eks vahel läheb ka tuju kehvaks. Ja see on ka seotud lume sulamisega rohkem kui millegi muuga (kas oleks jabur arvata, et inimesed on sel ajal kuidagi eriliselt kurjad?). Igasugu ebamääraseid unistusi ja tahtmisi ujub pinnale. Hingelise segaduse ja korratuse aeg.
Ainus asi, milleks varakevad on tõeliselt hea, on koristamine ja suurpuhastus. Mulle tõesti need tööd ei meeldi, aga tänase ilmaga passivad hästi kokku. Ja aitavad maandada seda sisemist rahutust, mida kevad minus pidevalt üles toob.
Kevadise päikese käes kuivav pesu on täielik nauding. Korras kappidest rääkimata (korras tubadest ma ei unistagi, niikaua, kui lapsed väiksed), aga sinnani on veel hea jupp tööd teha (naudin siis igaks juhuks juba ette).
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar