Meie titapoiss on juba kaks kuud üle kahe aasta vana. Ja hakkab iga päevaga üha poisimaks minema. Lahe on vaadata, kuidas ta oma häält meeste moodi madalalt jorutada kasutab ja aina raskeid asju tassida üritab ja patsaanitab muidugi ka. Tüdruk selles eas minu mälu järgi küll selline ei olnud.
Nt meeldib talle võtta mõni tops ja sellega kempsust vett võtta ja valada nt tuppa vaiba peale. Põranda pealt lasen tal lapiga vee ära kuivatada, aga vaibaga pole suurt midagi peale hakata. Varemalt oli tavaline, et kui kõht täis sai, siis hakkas ülejäänud toiduga määrimiskatseid tegema.
Need ettevõtmised tuletavad mulle meelde ühe dokfilmi, mida ma sügisel nägin. Enne filmi arutasid asjapulgad (minu eriti vabas tõlgenduses), et mõni laps on kohe selline, et temast kohe peab üks pätt tulema. Arvasin, et mis koolikiusamise lugu siit nüüd siis tuleb. Jäin huviga vaatama ja selgus, et too dokfilm oli hoopis sellest, kuidas lapsi suunata paremini käituma ja oma tegude eest vastutama ja mh ka nt sõpru leidma. Nö emotsionaalse intelligentsuse kasvatamisest. Peaks olema kohustuslik õppefilm kõigile, kes selles eas lastega kokku puutuvad. Iseasi, et igaüks saab maailmast aru oma moodi.
Pärast filmi tükk aega mõtlesin, et millise lapse kohta need eesti kommenteerijad siis nii karmilt arvasid ja jõudsin järeldusele, et ühe vallatu poisi kohta, kes aeg-ajalt midagi uppi ajas või kellel muud pahandust juhtus. Minu meelest täiesti süütud äpardused. Mis teeb selles mõttes murelikuks, et ilmselt hakkab mõne aja pärast keegi meie väiksest patsaanis ka paharetti nägema. Aga kui korralik üks poiss ikka peab olema? Ja kas tüdruk peab? Kas elu on elamiseks või korralik olemiseks?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar