Kuueseks saanud tütrele käisime põhilist sünnipäevakinki valimas temaga koos. Et oleks üks hea asi, mis kindlasti pihta läheb. Sünnipäevahommikul sai ta ühe väikse kingi ka, Kivirähki "Kaelkirjaku" (tore väike jutu- ja pildiraamat paariks lugemiskorraks).
Aga päris kingi ostmise kohaks valisime kunsti- ja meisterdamisasjade poe Pirni tänaval. Seal on ikka valikut. Tütar valis välja erinevatele pindadele kantavad käsitöövärvid. Saab maalida tassile ja plastmassile ja kuhu iganes, katab üsna hästi juba esimese korraga. Valisime koos välja toonid: valge, paar kollast, punane, sinine, roheline.
Kodus oli vaja neist kohe miskit teha, teadagi. Tütar valis teha hobuse. Just oli uusi sokke ostetud ja Suva sokid on pakitud sellise tugeva papitükiga, mis on nagu loodud hobuse kehaks. Ja see hobune seisab ise väga hästi püsti ka. Lõikasin hobuse jalad sokipakist välja. Laps lõikas teisest kahekordsest papitükist kleepimisvaruga välja pea ja kaela, mis sai kleebitud kehasse tehtud prakku (varud jäid sissepoole). Lakk ja saba lõngast teadagi. Siis sai selle ära värvida ja teise hobu tegi ta juba täitsa ise. Väga kenad hobud said.
Käsitöövärv peaks olema veekindel ja läheb kohe kõvaks. Mingil määral sama mõju peaks saama ka siis, kui PVA-sse guašši lisada, aga sellega on lapsel üksi natuke raskem mökerdada. Mina pean suure lapse meisterduste ajal üldiselt väiksega midagi meisterdama. Ta tahab ka kääre ja nõela ja liimi ja värve oma kätte saada ja eks ma siis vaatan, et kõik ilusti sujuks.
Sama päev lõppes hoopis suurema maalimisega. Andsin väiksele vedelad guašid kätte ja ta lasi ühe paberi teise järel. Siis sai suurem oma hobustega ühele poole ja tahtis ka maalida. Maalisid mõlemad ühe suure paberi teise järel. Lõpuks läks juba üsna sodimiseks ja mätserdamiseks ja ma lasin neil lihtsalt aluseks pandud ajalehti täis maalida. Sest põhiline oli seda vedelat värvi seal laiali nühkida ja vaadata, mis sellest tuleb. Protsess oli palju olulisem kui tulemus, mis olgem ausad, läks otse ahju. Aga sedasorti eneseväljenduses on midagi erilist minu jaoks.
Mingil hetkel, kui kell oli täitsa palju juba, ma teatasin, et nüüd aitab ja rohkem värvi ei saa. Lapsed pessu ja magama. Eks koristamine võtnud ka aega.
Voodis teatas väike, et tal on nüüd juua vaja ja ma läksin temaga kööki kaasa, et talle vett anda. Siis ta jõi ja ütles, et emmel hakkab külm, mingu ma teki alla (selline hoolitsus on tema poolt tegelikult tavaline, aga muidugi ka liigutav). Ise jäi kööki edasi. Läksingi teki alla, täitsa asjakohane soovitus oli, aga siis ikka varsti vaatama, et mis ta seal nii kaua teeb. Oli leidnud ühe suure lusika ja ajas põrandale kuivama pandud piltidelt värvi kokku. Käed juba paksult värviga koos. Nii suur värviga mökerdamise isu oli lapsel. Ei saanud pidama enam.
Aga eks jõudnud lõpuks ka tollel päeval öörahu meie majja. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar