Mõni tubli noor ema kasutab imetamise aega raamatute lugemiseks. Ühele meeldib ilukirjandus, teine kasutab muust tegevusest vaba aega oma magistritööks. Titaemal on ju nii vähe aega iseenda jaoks. Imetamise ajal kõrvaliste asjadega tegelemine ei tundu mulle aga mõttekas lapse arengu seisukohast.
Kui meie esimene laps oli väike, keeldus ta rinda võtmast, kui ma üritasin lugeda. Küsisin targemalt inimeselt järele, mida teha. Sain nõu keskenduda imetamise ajal ainult imetamisele. Vaadata aknast välja või mediteerida on üsna hea, aga lapsele mõelda ja parimaid tundeid tunda veel parem. Imetamine on ainukordne võimalus ümbritseda ja täita oma last parimate mõtete ja tunnetega, mis elus leida. Tilluke laps on nagu käsn, võttes infot kõigest, mis tema ümber, ja nii ka toitub kogu oma olemusega - jäägitult.
Parematel päevadel meeldis mulle keskenduda suurele valgusele ja kujutleda, et see voolab läbi minu ja piima lapsesse. Ja tunnetada ja kogeda seda valgust. Seda valguse vahendamist mul meeldib kujutleda ja kogeda muudes olukordades ka. Midagi sellist, mille nimel tasub elada - minu meelest. Ja see mälestus aitab läbi teiste, paratamatult kehvemate päevade ka.
Steineri järgi peaks last rinnaga toitma 9 kuud, minu arusaamise järgi just selle pärast, et ema tunde- ja mõtteelu puudused ei pääseks last liiga sügavalt mõjutama. Kõik, mida laps esimesel kuuel eluaastal kogeb, läheb hilisemate uurimuste järgi tema alateadvusse ja hakkab sealtkaudu inimese elu valitsema. Neid aegunud elu ja edasiminekut mittetoetavaid mustreid on pärast sealt vaevaline muutma minna.
Rinnapiim koosneb peamiselt veest ja veel on imeline võime kõike salvestada. Meie tunded ja mõtted lähevad seega sinna nagunii, parem siis olla juba teadlik ja teadvel, mida me oma laste toidu sisse paneme. Toidame tema keha kõige parimaga ja ühtlasi tema vaimu ja sisemist olemust valgusolendina.
Ega siis asjata öelda mõne inimese kohta, et ta on midagi juba rinnapiimaga teada saanud või kogenud.
Sarnasel teemal: koostegemisest ja toidukeetmisest.
TJT
pühapäev, 24. oktoober 2010
reede, 22. oktoober 2010
Lasteraamatud
Lõpuks ometi on meie nooremal lapsel ka jutuisu kätte jõudnud. Ma juba vahepeal mõtlesin, et äkki mõni inimene kohe tõesti ei tahagi raamatuid. Aga see võttis lihtsalt aega ja - nagu õegi puhul - peab õige raamat olema. Meie poja lemmikud on Eno Raua "Pliiatsilugu" ja "Väike autoraamat". Ja mulle meeldivad need mõlemad ka. Sisukad, heas sõnastuses, arusaadava looga ja lapsele mõistetavast (pehmest, hoolivast, turvalisest ning fantaasiarikkast) maailmast. Neid raamatuid teaks mälurikkam lapsevanem juba peast, igatahes ei tohi neid ette lugedes ühegi sõnaga eksida. Ja õnneks on ka sõnastus selline, et ma ei tunne vajadust seda ümberjutustamisega lapsele suupärasemaks teha. Haruldane küll paraku.
Autod on meil nagunii isikustatud olendid, kellega perekonda ja kodu mängitakse. "Väike autoraamat" sobib just neid lugusid täiendama.
Meil on "Väikesest autoraamatust" kasutada 1974. aastal välja antud Rein Tammiku piltidega trükis ja seal on ägedad vanaaegsed autod.
Neil päevil käisime raamatukogus ja poeg valis Heli Illipe-Sootaki "Kiisu raamatu" ja Meelike Saarna "Ärakadunud uni". Esimesel neist on Katrin Ehrlichi pildid, mis mulle meeldisid. Teise raamatu kujundus tundub küll veidi saamatu, groteskne ja hirmus kirju nagu see tükib minu silmale praeguste lasteraamatute tüüpiline häda olema. ("Pille-Riini" uustrükk tegi lausa kurvaks kohe - keda selliste piltidega küll meelitada loodetakse, pealegi kui vanad ja armsad illustratsioonid on ometi ka olemas. Ei tahaks lapsele sellist kätte andagi. Lapsi ei pea ju karistama kunstniku kõhuvaluga. Ja uuemal ajal on ka täitsa andekaid lasteraamatute kunstnikke olemas.)
Mõlemad laenutatud raamatud meeldivad lastele ka. Lihtsad, kodused ja arusaadavad ja mitte liiga nagu päris. Ometi kord ka uuema aja raamatuid, mis vanade klassikutega mõõtu võtavad. Ja midagi, mis meie noorema ka kuulama meelitab.
TJT
teisipäev, 19. oktoober 2010
Mõtisklusi matemaatika ja geograafia vallast
Valik tänaseid pärleid.
- Tead, mis arv on kõige keskmine?
- No?
- Must miljon, sest must miljon on kõige suurem arv ja lõpmatus on temast suurem. Lõpmatuses on lõpmatu arv musti miljoneid.
* * *
Tellime kingid jõuluvana käest, siis me ei pea nii palju raha kulutama.
* * *
- Kas mõni maa on meie peal ka? Aga meie all?
- Vist mitte.
- Aga need, kes kõnnivad pea alaspidi, kas need on meie peal või all? Vist all. Aga meie oleme ka vahel pea alaspidi... siis, kui me ripume. Ja siis, kui maakera on tagurpidi. Sest maakera käib ringi-ringi.
TJT
- Tead, mis arv on kõige keskmine?
- No?
- Must miljon, sest must miljon on kõige suurem arv ja lõpmatus on temast suurem. Lõpmatuses on lõpmatu arv musti miljoneid.
* * *
Tellime kingid jõuluvana käest, siis me ei pea nii palju raha kulutama.
* * *
- Kas mõni maa on meie peal ka? Aga meie all?
- Vist mitte.
- Aga need, kes kõnnivad pea alaspidi, kas need on meie peal või all? Vist all. Aga meie oleme ka vahel pea alaspidi... siis, kui me ripume. Ja siis, kui maakera on tagurpidi. Sest maakera käib ringi-ringi.
TJT
esmaspäev, 18. oktoober 2010
Laste aeg
Käisin kunagi Abakhani kangapoes ja ostsin tütrele peotäie väikseid lapikesi õmblustöödeks. Abakhanist saab 10-35kroonise kilohinnaga väikseid tükke, mis sobivad nukuriieteks vms. Nüüd on meil siis õmblusõhtud. Laps õmbles vennale ka ilusa koti, kaunistuseks vatitikandis auto. Ise mõtlesid välja, mina natuke aitasin. Ja siis õmbles poeg ise ka endale koti. Sellised sügisõhtud mulle täitsa meeldivad. Pehmelt öeldes.
Või kui nad voolivad loomakesi ja mängivad nendega. Kangastest saab ka puid-põõsaid ja lillepeenraid kujundada. Või suurematest tükkidest maju ehitada. Kui nad kahekesi mängivad, siis ideedest puudust ei tule. Pigem on vahel mõni mõte ülearu. Jagub mullegi. Küllaga.
Miskipärast tuli meelde, et üsna meiega sarnaselt elavas peres jäi tütar 12aastaselt väga sõbrutuks. Tore hakkaja tüdruk, nii palju, kui mina tean. Neli paremat sõbrannat kadusid äkki internetti, kes Jaapani multikaid vaatama, kes niisama kolama ja lobisema. Ja sel tüdrukul polnudki äkki enam kellegiga olla ja mõtteid vahetada või mida need 12aastased teevadki? Tükk aega hiljem ikka leidis kellegi sõbraks.
Mis pani mõtlema, et kuidas meil sellega läheb. Kui me jätkuvalt ei luba lapsi arvutisse tolknema ja soosime pidevalt muid tegevusi, siis kas neil ikka sõpru ja mõistlikku tegevust jagub? Praegu on sellega küll muretu, meil kodus käivad sõbrannad mängivad selliseid ilusaid mänge, aga mõnel pool külas käies vaadatakse ka ainult televiisorit.
Ega siin võib-olla teha olegi midagi. Ühel hetkel tuleb vist leppida, et enam lapse keskkonda mõjutada ei õnnestu. Aga kuni võimalik, tahaks. Ma tahaks vist neile mingit klubi, kus neil on koos tore ja sisukad eakohased loovad tegevused. Erinevad tegevused. Asjalike täiskasvanute juhendus ja tugi. Kord maalimised-voolimised, kord mingid mängud. Liikumisvõimalus. Võimalus koos lugeda ja loetu üle aru pidada. Muusika? Loodus? Ja eelkõige sõprade selts. Nagu see teises kümnes olevatel inimestel on eakohaselt vajalik.
No parim sellest, mis me elus praegu niigi on, vaheldusrikkust, rõõmu ja põnevust. Sest rubiconi eas nad hakkavad otsima seda kõike ju kodust väljast. Aga seal on teadupärast igasugu koledusi ka.
Miks mulle küll tundub, et paljud trennid muutuvad peagi tervistkahjustavaks (sest vaja on tulemusi – juba 10aastastel), muusikakool võib muutuda tüütuks, kui seal tuleb neli muusikatundi nädalas (kaks teooriat, kaks praktilist harjutust). Ja kõik huviringid tunduvad kirjelduse põhjal kuidagi ühekülgsed. Pealegi on tegemise kõrval sama tähtis asi lihtsalt olemine, aga neis huviringides käiakse alati midagi tegemas. Kas teismelistel on sisukaid olemise kohti ka?
No sedasorti ulmasid on mul korduvalt varemgi peal käinud (ja siin ka, kui mainida neid väheseid, mis siia kirja on saanud), ei midagi uut siin päikese all.
Hiljem lisatud. Noorte tegevuse keskus on ka olemas: SINAnoored.
TJT
Või kui nad voolivad loomakesi ja mängivad nendega. Kangastest saab ka puid-põõsaid ja lillepeenraid kujundada. Või suurematest tükkidest maju ehitada. Kui nad kahekesi mängivad, siis ideedest puudust ei tule. Pigem on vahel mõni mõte ülearu. Jagub mullegi. Küllaga.
Miskipärast tuli meelde, et üsna meiega sarnaselt elavas peres jäi tütar 12aastaselt väga sõbrutuks. Tore hakkaja tüdruk, nii palju, kui mina tean. Neli paremat sõbrannat kadusid äkki internetti, kes Jaapani multikaid vaatama, kes niisama kolama ja lobisema. Ja sel tüdrukul polnudki äkki enam kellegiga olla ja mõtteid vahetada või mida need 12aastased teevadki? Tükk aega hiljem ikka leidis kellegi sõbraks.
Mis pani mõtlema, et kuidas meil sellega läheb. Kui me jätkuvalt ei luba lapsi arvutisse tolknema ja soosime pidevalt muid tegevusi, siis kas neil ikka sõpru ja mõistlikku tegevust jagub? Praegu on sellega küll muretu, meil kodus käivad sõbrannad mängivad selliseid ilusaid mänge, aga mõnel pool külas käies vaadatakse ka ainult televiisorit.
Ega siin võib-olla teha olegi midagi. Ühel hetkel tuleb vist leppida, et enam lapse keskkonda mõjutada ei õnnestu. Aga kuni võimalik, tahaks. Ma tahaks vist neile mingit klubi, kus neil on koos tore ja sisukad eakohased loovad tegevused. Erinevad tegevused. Asjalike täiskasvanute juhendus ja tugi. Kord maalimised-voolimised, kord mingid mängud. Liikumisvõimalus. Võimalus koos lugeda ja loetu üle aru pidada. Muusika? Loodus? Ja eelkõige sõprade selts. Nagu see teises kümnes olevatel inimestel on eakohaselt vajalik.
No parim sellest, mis me elus praegu niigi on, vaheldusrikkust, rõõmu ja põnevust. Sest rubiconi eas nad hakkavad otsima seda kõike ju kodust väljast. Aga seal on teadupärast igasugu koledusi ka.
Miks mulle küll tundub, et paljud trennid muutuvad peagi tervistkahjustavaks (sest vaja on tulemusi – juba 10aastastel), muusikakool võib muutuda tüütuks, kui seal tuleb neli muusikatundi nädalas (kaks teooriat, kaks praktilist harjutust). Ja kõik huviringid tunduvad kirjelduse põhjal kuidagi ühekülgsed. Pealegi on tegemise kõrval sama tähtis asi lihtsalt olemine, aga neis huviringides käiakse alati midagi tegemas. Kas teismelistel on sisukaid olemise kohti ka?
No sedasorti ulmasid on mul korduvalt varemgi peal käinud (ja siin ka, kui mainida neid väheseid, mis siia kirja on saanud), ei midagi uut siin päikese all.
Hiljem lisatud. Noorte tegevuse keskus on ka olemas: SINAnoored.
TJT
laupäev, 16. oktoober 2010
Salutogeneesist ja lastesaatest
Postimehe veergutel on sel nädalal arutatud, kas ja kuivõrd peaks riigitelevisioon lapsi hirmutama. Õpetajast viieaastase lapse ema arvas, et pigem mitte, "Saame kokku Tomi juures" stsenaariumi kirjutaja Wimberg, et parasjagu hirmutamist kuulub elu juurde ja kui lapsevanem seda ei oska või ei taha teha, tuleb hirmutamise töö ära teha kasvõi riigitelevisioonil.
See vaidlus ajendas mind tegema siia postitust salutogeneesi teemal. Salutogenees ehk tervise loomine on waldorfpedagoogika lähtekohti, see on sotsioloogia haru, mis otsib põhjusi, miks mõned inimesed on tervemad ja tulevad rasketes oludes paremini toime kui teised.
Salutogeneesi rajaja on Ameerika-Iisraeli päritolu sotsioloog Aaron Antonovsky (1923-1994), kes arendas edasi Abraham Maslow’ vajaduste teooriat, otsides põhjusi, miks mõned inimesed tulevad rasketes oludes paremini toime kui teised. Mis on pikaealise, terve ja õnneliku elu saladus?
Tervist soodustavad välised faktorid puudutavad ühiskonna väärtusorientatsioone ja ühiskonna üldist tervist. Sisemistest faktoritest on kesksel kohal koherentsus ja resilentsus. Resilentsus märgib sisemist erksust ja vastupanuvõimet. Koherentsustunde aluseks on mõistetavus, rakendatavus ja mõttekus. Tugeva koherentsustundega inimene saab aru, mis ta ümber toimub, tal on usk sellesse, et ta leiab ümbruselt piisavalt tuge, et oma plaanid ellu viia ning ta tunneb, et tema tegevus on mõttekas. Inimene on enesekindel, ei lase end kergesti rööpast välja viia ja seisab kindlalt maa peal. See on tervendavate protsesside alus ja sisu.
Koherentsustunne on seotud ka eluülesandega ning eelkõige tähendab see võimelisust toimida oma südame sunnil. Koherentsustunne on arendatav kogu elu jooksul, varastel aastatel on oluline mõju inimese tervisele. Koherentsustunde kujunemisel on tähtis koht usaldusel.
Lapse eneseusaldust toetab, kui täiskasvanu tunnustab tema tugevaid külgi. Väikelapsele on oluline, et tema vajadusi märgataks ja need saaksid armastavas keskkonnas rahuldatud.
Kuidas siis lapsele mõttekuse kogemust pakkuda? Lasteaiaealisele (ja veidi vanemale) pole loengupidamine sisukas õpetusviis. Selles eas on oluline pakkuda mõtestatud tegevust. Ühine söögitegemine ja ühine koristamine annavad tervise aluseks oleva mõttekuse kogemuse. Väike laps jälgib kõiki ümbritsevaid ja jäljendab, tema õpib ise tegemise kaudu maailma mõistma ja enne hammaste vahetust on see piisav õpetus.
Kahtlemata võiks see kogemus olla mitmekülgne, sisaldades peale tavaliste kodutööde ka kunstilisi tegevusi, muinaslugude vestmisi ja taasesitamisi näidendi vormis, liikumist ja muud.
Lapse tervise kujunemisel on oluline saada väärtuslikke meelteelamusi. Steineri järgi on inimesel 12 meelt ja nende arenguks on hea, kui laps on eelkõige looduslikus keskkonnas, kogeb loodus- ja looduslike asjade loomuliku oleku kaudu ka iseennast.
Tervise arenguks on väga oluline ka last ümbritsevate täiskasvanute hingesoojus. Armastav lugupidamine ja toetus aitavad luua terviseks vajalikku enesekindlust.
Ma arvan, et kasvatusele orienteeritud lapsevanemad lähtuvad intuitiivselt nendest põhimõtetest (mina ka varem neid asju nii üksipulgi ei teadnud) ja jagavad lapsele kogemusi just parasjagu ja jupphaaval. Ma pole kõnealust lastesaadet ise näinud, aga tundub, et selle meeleolu ei toetanud nooremaid lapsi, vanematele lastele võinuks ka huvi pakkuda, iseasi, kas see on teema, millega laps üldse peab kokku puutuma.
Mina pole siiamaale näiteks joomarlusega kuigivõrd kokku puutunud. Vanuses 15-24 aastat olen eemalt näinud, aga ei arva, et selle kogemuse puudumine teeks mind eluvõõraks. Mina elan lihtsalt teistsugust elu ja olen sellega väga tuttav. Meie kaheksane laps teab, et õlu on üks jook, aga et see purju teeb, ei tulnud talle pähe. Sest tema pole oma elus sellist asja nagu purjusolek näinud. Ja miks peakski?
Wimbergi vastulausest loen välja, et tema mõtles seda saadet kirjutades pigem vanemale seltskonnale. Kahtlemata ongi raske pakkuda ühes saates eakohast nii viie- kui 14aastasele ja üks neist peab kannatama. Ja kahtlemata huvitab teismelisi kõik keelatu, sealhulgas alkohol. Ja tundmatu, nagu vaimude väljakutsumine. Aga ma olen ka seda meelt, et selliseid asju ei pea riigitelevisiooni lastesaates tutvustama. See ei toeta lapse terviklikku arengut, ei seostu eluülesandega, ei paku mõttekat ajatäidet ega ole sobiv jäljendamiseks. Vaimumaailmaga suhtlemine iseenesest on hea ja vajalik, ma arvan, et me suhtleme alateadlikult nähtamatu maailmaga pidevalt, aga taldrikukeerutamine pole selleks sobiv meetod.
Waldorfpedagoogika keskseks eesmärgiks on kasvatada üles harmooniline, tugev ja terve isiksus ning seepärast on lapse kasvukeskkond oluline. Mõttekust, jäljendamisväärsust ja hingesoojust!
Selle sissekande alusena on kasutatud sõprade loengukonspekte kevadel Tartu Ülikoolis Saksa waldorfpedagoogi Peter Langi peetud loengust, sarnasel teemal on Keila erakoolis Läte kõnelenud ka Põlva waldorfkooli õpetaja Külli Volmer. Tänan!
TJT (alias Tädirutt)
kolmapäev, 13. oktoober 2010
Lastelaulud
Jõuludeks ja sünnipäevadeks olen viimasel ajal lastele kinkinud lastemuusika CD-sid. Suurem töö on leida muusiakapoodidest nii head muusikat, et seda ise ka pärast kümneid kordi kuulata tahaks. Või sadu? Aga vähemalt on asjaks läinud kingitus.
Eelimise aasta saak oli Piret Ripsi „Midagi head” – seal on palju laule Leelo Tungla sõnadele, näiteks minu lemmikuid lastelaule „Maasikamuusika”. Mõned Piret Ripsi lood olid laulupeol ka. Esitavad Eesti Raadio laululapsed, nii et kvaliteet on parim võimalik. Selle plaadi ma kinkisin tütrele. Ilusad ja mitte liiga lihtsad lastepärased lood, siiamaale pole ise ära tüdinud. Talle just parajad laulma õppida. Ainus jama, et plaadiümbrisel on kiri „sõnu vaata internetist”. No et tuli viimasel hetkel pähe hakata paberit kokku hoidma?
[Kas ma pean lisama hoiatuse, et plaadi nimiloos, 16. „Maarja laulus” on nimi Jeesus? Ma ei taha siin mingit propagandat teha, lihtsalt tutvustan asju, mis mulle on meeldinud.]
Pojale kinkisin Rein Rannapi ja Ott Arderi „Maasikad”. Seda on meil rohkemgi kuulatud kui eelmist. Ilmselt seetõttu, et poeg on olnud aktiivsem muusikakuulaja. Mitmekesise viisistuse ja esituse ning lihtsamate sõnadega lühikesed, vallatud laulud. Mind on natuke ära tüüdanud, aga saan ikka hakkama. Algab südamliku „Pisikese puuga”. Esitajaks samuti Eesti Raadio laululapsed, Jassi Zahharov, Iiris Vesik jt.
Mulle nt Venno Loosaare lastelaulude plaat („Minul on”) ei meeldinud; kuulasin poes, ei ostnud. Eesti noored popstaarid laulavad seal lastelaule seksuaalses-sensuaalses võtmes. Minu meelest selline lähenemine algklassiealistele ei sobi (Steineri arvates peaks laps hilise puberteedini tegelema maailma tundmaõppimisega ja huvi seksi vastu viitab sellele, et midagi on valesti). Noortel staarihakatistel on täiesti teised ambitsioonid kui need, mida mina lastelaulu ettekandelt ootan. Mulle meeldiks kuulda hingesoojust, lihtsat vigurdamata musikaalsust ja üldist kvaliteeti.
Ja palve ka. Kes teab häid lastele suunatud muusika CD-sid – olen info eest tänulik. Pole sel hooajal veel poodlema jõudnud. (Ja väga ei kisu ka, aga tuleb minna, kingivarumise hooaeg on alanud.) Aitäh!
Laste CD-dest veel siin ja siin.
TJT
teisipäev, 12. oktoober 2010
ÜKT
Lapsel oli kodutööks oma kooli kohta lugusid koguda. Sellest oli juba mitu nädalat varem teada antud ja mina, kes ma olen sama kooli lõpetanud, pingutasin, et midagi sobivat meenutada.
Ma arvan, et laste maailm peaks olema pigem hea ja ilus ning neile suunatud lood hoidma väärtusi. Eriti oluline, et nad saaks oma kooli heaks kohaks pidada. Mu isa õpetas kunagi, et tuleb valida töö, mida armastad, sest tööl veedad sa pärast suurema osa oma elust ja parem, kui seal oleks tore. Tundub mõttekas siiani. Nii ma siis pingutasin mingit sobivat lugu otsida ja mu sama kooli lõpetanud õde niisamuti. Leidsimegi midagi, kuigi väga kerge see ei olnud.
Küsisin siis koolivennalt isalt ka. Temalt saime kohe õige mitu õige head lugu. Ja ühtlasi avanes mulle ka selle kodutöö mõte laiemalt. Üks mu isa lugusid oli ühiskondlikult kasuliku töö tegemisest. Vanasti oli ju kõigil kohustus teha mingit üldkasulikku tööd nooremates klassides kahe, hiljem kolme tunni eest nädalas. Ja minu isa ajal oli see veel täitsa sisukas, lapsed otsisid endale ise tööd kooli raamatukogus uusi raamatuid tembeldades, talvel liuvälja rookides ja muidugi vanapaberit ära viies.
Minu ajal hakkas ÜKT juba paberlikumaks minema – või sellised on minu mälestused, kes ma olin mures, kuidas need vajalikud tunnid täis saada ning harjutasin kohati tundide kombineerimist. Aga nõrgalt mulle ikka jõudis kohale, mis tunne ja tähtsus võib olla teiste teenimises. Ma olin näiteks uhke enda palistatud kardinate pärast.
Kooliaias töötamine oli samas minu ajaks juba alla käinud, ükski täiskasvanu selle juhendamist tõsiselt ei võtnud ja nii lapsed järel. Varsti kadus ka kooliaed koos suvise kooliaiatööga. Samas kadus sellega ka suur osa väärtuskasvatusest, mis oligi selleks ajaks juba kõvasti alla käinud.
Praegu on selle viimasega vist veel nõrgemad lood. Kui mõni kool korraldab heategevusliku koogimüümise, siis on sellega juba meedia tähelepanu loota. Samas oleks põhikooliaeg paras aeg sedasorti tegevustega tutvumiseks ja alustamiseks. Lastel on ju meeletult palju energiat, mis parema kanali puudusel läheb lollusi tegema. Aga neil on vaja täiskasvanud juhendajat ja kust neid praegusel ajal võtta? Õpetajad on niigi ülekoormatud.
Neil päevil oli ka Postimehes üks lugejakiri, mis pakkus, et ülikoolides võiks olla heateo kursus. Et kuigi mõni kombineeriks oma töötunnid kuidagi täis, teeks osa inimesi kindlasti ka midagi kasulikku ja head. Ma olen sellega täiesti päri. Ma arvan, et inimene tunneb end õnnelikuma ja täisväärtuslikuma ühiskonna liikmena, kui ta mingi osa oma energiast ja ajast pühendab mingite heade asjade tegemisele – ja kuna valdkondi ja võimalusi selleks on lõputult, saaks nii ka Eesti palju paremaks kohaks.
Kuidagi peaks selle tänapäeva lasteni ka viima. Aga vat mina ei julge küll pakkuda, et ÜKT tuleks taastada. Praeguses ühiskonnas laialt levinud mentaliteedi pealt tabaks seda vähemalt ideelises plaanis läbikukkumine.
Või äkki ma eksin? Äkki see, mida me arvame end Eesti ühiskonnast teadvat, on ainult kiunuva meedia äpardunud sünnitis? Äkki me tegelikult oleme toredad, ausad, hoolivad, koostööaltid ja head (ja meedia räägib põhiliselt sellest, mis toimub mõnel ruutkilomeetril Tallinna kesklinnas)? Eks teod näita, kes me tegelikult oleme.
Hiljem lisatud. Keegi saatis mulle täna selle video. Teemaks siis tee Sulle tehtud heategu kolmele inimesele edasi.
Veel hiljem. Ritsiku blogis oli selline idee: (sünnipäevapeo asemel teha väikseid heategusid). Ma usun, et see toimib. Väga hea on olla, kui selliseid asju teha, pigem küll paar tükki nädalas kui 38 ühel päeval oleks minu eelistus. Ja koos lastega.
Tükk aega hiljem. SINA-noored on algatus, mis tegeleb 13-19-aastaste noorte sotsiaalse ettevõtlusega.
TJT
Ma arvan, et laste maailm peaks olema pigem hea ja ilus ning neile suunatud lood hoidma väärtusi. Eriti oluline, et nad saaks oma kooli heaks kohaks pidada. Mu isa õpetas kunagi, et tuleb valida töö, mida armastad, sest tööl veedad sa pärast suurema osa oma elust ja parem, kui seal oleks tore. Tundub mõttekas siiani. Nii ma siis pingutasin mingit sobivat lugu otsida ja mu sama kooli lõpetanud õde niisamuti. Leidsimegi midagi, kuigi väga kerge see ei olnud.
Küsisin siis koolivennalt isalt ka. Temalt saime kohe õige mitu õige head lugu. Ja ühtlasi avanes mulle ka selle kodutöö mõte laiemalt. Üks mu isa lugusid oli ühiskondlikult kasuliku töö tegemisest. Vanasti oli ju kõigil kohustus teha mingit üldkasulikku tööd nooremates klassides kahe, hiljem kolme tunni eest nädalas. Ja minu isa ajal oli see veel täitsa sisukas, lapsed otsisid endale ise tööd kooli raamatukogus uusi raamatuid tembeldades, talvel liuvälja rookides ja muidugi vanapaberit ära viies.
Minu ajal hakkas ÜKT juba paberlikumaks minema – või sellised on minu mälestused, kes ma olin mures, kuidas need vajalikud tunnid täis saada ning harjutasin kohati tundide kombineerimist. Aga nõrgalt mulle ikka jõudis kohale, mis tunne ja tähtsus võib olla teiste teenimises. Ma olin näiteks uhke enda palistatud kardinate pärast.
Kooliaias töötamine oli samas minu ajaks juba alla käinud, ükski täiskasvanu selle juhendamist tõsiselt ei võtnud ja nii lapsed järel. Varsti kadus ka kooliaed koos suvise kooliaiatööga. Samas kadus sellega ka suur osa väärtuskasvatusest, mis oligi selleks ajaks juba kõvasti alla käinud.
Praegu on selle viimasega vist veel nõrgemad lood. Kui mõni kool korraldab heategevusliku koogimüümise, siis on sellega juba meedia tähelepanu loota. Samas oleks põhikooliaeg paras aeg sedasorti tegevustega tutvumiseks ja alustamiseks. Lastel on ju meeletult palju energiat, mis parema kanali puudusel läheb lollusi tegema. Aga neil on vaja täiskasvanud juhendajat ja kust neid praegusel ajal võtta? Õpetajad on niigi ülekoormatud.
Neil päevil oli ka Postimehes üks lugejakiri, mis pakkus, et ülikoolides võiks olla heateo kursus. Et kuigi mõni kombineeriks oma töötunnid kuidagi täis, teeks osa inimesi kindlasti ka midagi kasulikku ja head. Ma olen sellega täiesti päri. Ma arvan, et inimene tunneb end õnnelikuma ja täisväärtuslikuma ühiskonna liikmena, kui ta mingi osa oma energiast ja ajast pühendab mingite heade asjade tegemisele – ja kuna valdkondi ja võimalusi selleks on lõputult, saaks nii ka Eesti palju paremaks kohaks.
Kuidagi peaks selle tänapäeva lasteni ka viima. Aga vat mina ei julge küll pakkuda, et ÜKT tuleks taastada. Praeguses ühiskonnas laialt levinud mentaliteedi pealt tabaks seda vähemalt ideelises plaanis läbikukkumine.
Või äkki ma eksin? Äkki see, mida me arvame end Eesti ühiskonnast teadvat, on ainult kiunuva meedia äpardunud sünnitis? Äkki me tegelikult oleme toredad, ausad, hoolivad, koostööaltid ja head (ja meedia räägib põhiliselt sellest, mis toimub mõnel ruutkilomeetril Tallinna kesklinnas)? Eks teod näita, kes me tegelikult oleme.
Hiljem lisatud. Keegi saatis mulle täna selle video. Teemaks siis tee Sulle tehtud heategu kolmele inimesele edasi.
Veel hiljem. Ritsiku blogis oli selline idee: (sünnipäevapeo asemel teha väikseid heategusid). Ma usun, et see toimib. Väga hea on olla, kui selliseid asju teha, pigem küll paar tükki nädalas kui 38 ühel päeval oleks minu eelistus. Ja koos lastega.
Tükk aega hiljem. SINA-noored on algatus, mis tegeleb 13-19-aastaste noorte sotsiaalse ettevõtlusega.
TJT
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Tasakaal
Käisime eile ühe lapse sünnipäeval. Sünnipäevalapse vanaema pakkus end appi laste järele vaatama, et vanemad saaks mõnusasti söögitoas omavahel juttu puhuda. Vau!
Ajasingi siis juttu ja vaatasin, kuidas tubli vanaema tõi aeg-ajalt ukse vahelt mõne lapse, kes tahtis süüa. Aga kurvastavaid, vanemaid igatsevaid ega haiget saanud lapsi ma tähele ei pannud.
Lapsed liikusid ringi suurte autodega, lasid liugu ja hüppasid batuudil ning kõik see toimus mõnusas rahulikus ja toimekas meeleolus. Meie väike leidis endale suure mängukaaslase, et lauajalgpalli mängida ja nad mõlemad paistsid rahul olevat (meiekas on tubli kaotaja, kes oskab oma ühest-kahest väravast siirast tõõmu tunda ega morjendu teise poole edust). Tõeline paradiis.
Vaatasin, kuidas see imeline vanaema sellega toime tuli, kohe huviga, ausalt. Ruumis liikus ringi vast paarkümmend last aastasest varase teismeeani. Kõigel oli kogu aeg silm peal. Ja millise hääletooniga ta rääkis! Eluaeg õpetajana töötanud inimene ei pahandanud kordagi kellegi peale, teadis paar tundi hiljem paljude laste nimesid ja jagas minuga oma teraseid tähelepanekuid. Ja õpetas mind kilusid soolama, need olid ka võrratud.
Asja trikk oli siis selles, et inimene ise oli tasakaalus, armastas lapsi ning kiirgas välja soojust ja turvatunnet. Jutu sees tuli välja, et ta on maalt pärit, üsna väiksest kohast. Maal kasvanud inimesed äkki ongi kuidagi tasakaalukamad, kui nad pole varases eas liigset stressi kogenud?
Ma olen alati rõõmus ja tänulik, kui selliseid inimesi kohtan. Sätin ligi ja loodan, et ehk hakkab endale ka midagi külge.
Rahu, rõõmu ja tasakaalu!
TJT
Ajasingi siis juttu ja vaatasin, kuidas tubli vanaema tõi aeg-ajalt ukse vahelt mõne lapse, kes tahtis süüa. Aga kurvastavaid, vanemaid igatsevaid ega haiget saanud lapsi ma tähele ei pannud.
Lapsed liikusid ringi suurte autodega, lasid liugu ja hüppasid batuudil ning kõik see toimus mõnusas rahulikus ja toimekas meeleolus. Meie väike leidis endale suure mängukaaslase, et lauajalgpalli mängida ja nad mõlemad paistsid rahul olevat (meiekas on tubli kaotaja, kes oskab oma ühest-kahest väravast siirast tõõmu tunda ega morjendu teise poole edust). Tõeline paradiis.
Vaatasin, kuidas see imeline vanaema sellega toime tuli, kohe huviga, ausalt. Ruumis liikus ringi vast paarkümmend last aastasest varase teismeeani. Kõigel oli kogu aeg silm peal. Ja millise hääletooniga ta rääkis! Eluaeg õpetajana töötanud inimene ei pahandanud kordagi kellegi peale, teadis paar tundi hiljem paljude laste nimesid ja jagas minuga oma teraseid tähelepanekuid. Ja õpetas mind kilusid soolama, need olid ka võrratud.
Asja trikk oli siis selles, et inimene ise oli tasakaalus, armastas lapsi ning kiirgas välja soojust ja turvatunnet. Jutu sees tuli välja, et ta on maalt pärit, üsna väiksest kohast. Maal kasvanud inimesed äkki ongi kuidagi tasakaalukamad, kui nad pole varases eas liigset stressi kogenud?
Ma olen alati rõõmus ja tänulik, kui selliseid inimesi kohtan. Sätin ligi ja loodan, et ehk hakkab endale ka midagi külge.
Rahu, rõõmu ja tasakaalu!
TJT
Võimuvõitlus
Kui mul nüüd on taaskord olnud võimalust elu üle järele mõelda, saan aru, et minu emaõnne alustalasid on võimalus olla mõlema lapsega koos ühekaupa. Poeg on osa päevi lasteaiast kodus ja tütrega olemiseks võtan neid aegu, mil poeg on lasteaias. Siis nad on täiesti imelised lapsed (nagu kõik teisedki lapsed muidugi, lihtsalt need kaks on mulle lähedasemad). Mul on väga vähe võimalust olnud võrreldavas läheduses inimsuhteid kogeda ja ikkagi on need kaks erilised. Võib-olla selle tähelepanu pärast, mida mina neisse suhetesse olen panustanud, võib-olla on siin mõni konks veel.
Aga kõik see ilu muutub, kui need kaks kokku saavad. Ma ei söanda pakkudagi, mitu korda nad sel nädalavahetusel on tülitsenud. Pühapäeval alustasid igatahes kohe ärgates, enne kaheksat. Ja kui keegi vahele ei lähe, hakkavad kasvõi peksma üksteist, kuni keegi nutab jne.
Pole vist vaja öeldagi, et see ajab mind hirmsasti närvi. Ja et nii nõmedad põhjused ajavad neid tülli. Näiteks häirivad tütart poja utoopiad – minu meelest on need armsad nagu väikeste laste lood ikka. Aga tütar peab minema midagi tõestama (et ei olevat nii), siis nad natuke aega vaidlevad, siis kisavad ja... Poeg jälle ei talu oma häiritud tundliku õe „negatiivseid“ suhtumisi, mida ta küll justkui välja ei näita, aga väike laps ju tunneb kõik ära. Lisaks veel tülid asjade jagamise pärast – vahel ei suudeta jagada isegi kaht samasugust õhupalli. No tule taevas appi!
Uurisin siis targemate käest, et mida jama. Ja võtan omaks vastuse, et eri soost lapsed väljendavad mees-nais- või isa-emaliini pingeid. Või ka pingeid minu mees- ja naispoole vahel. Et kui ma tahan kõigist neist jamadest lahti saada, tuleb mul läbi töötada kogu see jamamajandus, mis oli minu emaliinis ja minu isaliinis, kuni vabanen kõigist pingetest, mille jätk ja edasiarendus võiks olla minu partnerlussuhtes. Tundub täiesti loogiline, aga mitte just väike suutäis, seda mees- ja naisollust on ju igal pool nii palju. Pingeid kahjuks ka.
Mu vanavanemad elasid enamasti üsna vanaks, varem lahkunud vanaisast on järel mälestused, nii et mul on nende suhetest ja suhtumistest üsna palju ettekujutust. Oli ikka pingeid, mäletan (aga lausa füüsilist vägivalda mitte) ja näen neid tülikaid jooni nii endas kui oma lastes. Pealegi pöörasid mu ema ja emaema mu tähelepanu mõnelegi suhteaspektile. Et teaksin ise targem olla ja tarku valikuid teha. Vähemalt on mul nende juhtnöörid, kui just tarkust mitte. (Mulle tundub targema valikuna muuta enda sisemaailmas tülikaid asju, et need tülikad asjad ei leiaks mu välismaailmas tülikaid kajastusi, seda olen ikka teistelt õppinud.)
Mu isa lubas endale vihastamist. Siiamaale lubab. Vihastab ära ja kombes sellega. Mul oli temaga lihtsam ja lähedasem asju ajada kui emaga, kes surus viha alla. Ja seda olukorras, kus mina olin aastaid täiesti kohutav laps. Ma üldse ei pea palju pingutama, et inimesi häirida või endast välja viia, see juhtub vahel iseenesest ja täiesti tahtmatult. Ema ma ärritasin süsteemselt ja sihiteadlikult (teadmata-teadvustamata küll, milleks). Ja ta arvab vist siiamaale, et viha väljendamine ei viivat kuhugi. Mõneti ma olen temaga nõus, aga ainult mõneti.
Ja mõneti ma vist ise ka surun, olgu siis ema eeskujul või miks, viha endas alla, mida siis mu lapsed väljendavad? Või on see kuidagi keerulisem. Jah. Kõik on alati keerulisem kui viitsiks jutus jutustada ja kirjas kirjutada. Kusjuures ma ei tunnegi end kuigi vihase inimesena praegusel eluperioodil.
Kui muud mitte, siis taaskord võimalus tänada huvitava mõistatuse eest.
Hiljem lisatud. Pärast leppisime tütrega kokku, et ta paneb omale sildi seinale, mis aitaks meeles hoida, et kõigil on õigus oma arvamusele. Ja ma nägin, et tal tuli see tõesti ka meelde. Olin ütlemata tänulik. Ja kuigi see silt mulle palju silma ei jää, võtsin ma endale seda kui meeldetuletust, et ka mu mehel on õigus puudustele, raskustele ja enda viisile oma arenguülesandeid lahendada.
TJT
Aga kõik see ilu muutub, kui need kaks kokku saavad. Ma ei söanda pakkudagi, mitu korda nad sel nädalavahetusel on tülitsenud. Pühapäeval alustasid igatahes kohe ärgates, enne kaheksat. Ja kui keegi vahele ei lähe, hakkavad kasvõi peksma üksteist, kuni keegi nutab jne.
Pole vist vaja öeldagi, et see ajab mind hirmsasti närvi. Ja et nii nõmedad põhjused ajavad neid tülli. Näiteks häirivad tütart poja utoopiad – minu meelest on need armsad nagu väikeste laste lood ikka. Aga tütar peab minema midagi tõestama (et ei olevat nii), siis nad natuke aega vaidlevad, siis kisavad ja... Poeg jälle ei talu oma häiritud tundliku õe „negatiivseid“ suhtumisi, mida ta küll justkui välja ei näita, aga väike laps ju tunneb kõik ära. Lisaks veel tülid asjade jagamise pärast – vahel ei suudeta jagada isegi kaht samasugust õhupalli. No tule taevas appi!
Uurisin siis targemate käest, et mida jama. Ja võtan omaks vastuse, et eri soost lapsed väljendavad mees-nais- või isa-emaliini pingeid. Või ka pingeid minu mees- ja naispoole vahel. Et kui ma tahan kõigist neist jamadest lahti saada, tuleb mul läbi töötada kogu see jamamajandus, mis oli minu emaliinis ja minu isaliinis, kuni vabanen kõigist pingetest, mille jätk ja edasiarendus võiks olla minu partnerlussuhtes. Tundub täiesti loogiline, aga mitte just väike suutäis, seda mees- ja naisollust on ju igal pool nii palju. Pingeid kahjuks ka.
Mu vanavanemad elasid enamasti üsna vanaks, varem lahkunud vanaisast on järel mälestused, nii et mul on nende suhetest ja suhtumistest üsna palju ettekujutust. Oli ikka pingeid, mäletan (aga lausa füüsilist vägivalda mitte) ja näen neid tülikaid jooni nii endas kui oma lastes. Pealegi pöörasid mu ema ja emaema mu tähelepanu mõnelegi suhteaspektile. Et teaksin ise targem olla ja tarku valikuid teha. Vähemalt on mul nende juhtnöörid, kui just tarkust mitte. (Mulle tundub targema valikuna muuta enda sisemaailmas tülikaid asju, et need tülikad asjad ei leiaks mu välismaailmas tülikaid kajastusi, seda olen ikka teistelt õppinud.)
Mu isa lubas endale vihastamist. Siiamaale lubab. Vihastab ära ja kombes sellega. Mul oli temaga lihtsam ja lähedasem asju ajada kui emaga, kes surus viha alla. Ja seda olukorras, kus mina olin aastaid täiesti kohutav laps. Ma üldse ei pea palju pingutama, et inimesi häirida või endast välja viia, see juhtub vahel iseenesest ja täiesti tahtmatult. Ema ma ärritasin süsteemselt ja sihiteadlikult (teadmata-teadvustamata küll, milleks). Ja ta arvab vist siiamaale, et viha väljendamine ei viivat kuhugi. Mõneti ma olen temaga nõus, aga ainult mõneti.
Ja mõneti ma vist ise ka surun, olgu siis ema eeskujul või miks, viha endas alla, mida siis mu lapsed väljendavad? Või on see kuidagi keerulisem. Jah. Kõik on alati keerulisem kui viitsiks jutus jutustada ja kirjas kirjutada. Kusjuures ma ei tunnegi end kuigi vihase inimesena praegusel eluperioodil.
Kui muud mitte, siis taaskord võimalus tänada huvitava mõistatuse eest.
Hiljem lisatud. Pärast leppisime tütrega kokku, et ta paneb omale sildi seinale, mis aitaks meeles hoida, et kõigil on õigus oma arvamusele. Ja ma nägin, et tal tuli see tõesti ka meelde. Olin ütlemata tänulik. Ja kuigi see silt mulle palju silma ei jää, võtsin ma endale seda kui meeldetuletust, et ka mu mehel on õigus puudustele, raskustele ja enda viisile oma arenguülesandeid lahendada.
TJT
teisipäev, 5. oktoober 2010
Virisejad ja tegijad
Mõnikord mõni asi häirib mind. Nt see, kui palju on virisemist. Kui keegi hakkab midagi tegema, on tal varsti kallal punt virisejaid, kes ütlevad, et ei, mitte seda, ei, mitte nii. Valavad oma virisemisega endast negatiivsust välja ja kui tegijad küllalt osavad pole, siis nemad oma virisemisega üle. Mul on vahel tegijatest päris kahju kohe. Mis ei tähenda, et ma ei arvaks, et asju peaks läbi rääkima, või tahaksin õigustada teerullimeetodit, millega Eestis vahel asju aetakse. Aga ma vist natuke saan sellest teerullist aru. Kõiki virinaid kuulama jäädes ei saaks iialgi midagi tehtud.
Vähemalt koduelus küll. Kui laps midagi kaebleb ja viriseb, siis ma püüan aidata tal aru saada, mis on tema selle hetke vajadus, ning suunata ta midagi tegema. Nt äsja segas poeg mul taigna kokku. Ja virinad ununesid sinnasamasse. Pärast töö lõpetamist siirdus ta oma mänge mängima ja rahu on majas. Praegu täiendab õe eilseid voolimistöid*, on loominguline ja rõõmus. Ja ma veel jõudsin teda kiita, et näe, kui tubli abimees sa oled, ma jõudsin selle ajaga niipalju teisi köögitöid teha. Poeg oli ka rõõmus, et ta on tubli abiline (ja taignasegamine talle lihtsalt meeldib - ta teeb seda hoolega, pikalt ja põhjalikult ja selle ajal jõuab mõndagi muud teha).
Ma arvan, et hea teo nähtavaks tegemine on sama oluline kui kehva teo pealt kõrvalejuhtimine. Nii ma püüan teadlikult lastes head suurendada ja seda, mis ei meeldi, vähendada.
Ja endaga sama lugu. Kui ma näen, et siitkandi tänavad on koristamata, siis ma püüan oma sisemise kaebluse maandada enda tänavalõigu koristamisse. Ja võib-olla peaks ka linnaosavalitsust kiitma, et munitsipaalpargid on alati heas korras. Vähemalt võrreldes eramajaomanikega küll.
Kui kogu virisemiseks kuluv energia suunata olukordade lahendamisele, parandamisele, leevendamisele, elaks me varsti hoopis teistsugusel maal. Mina annan selleks oma jõukohase panuse, püüdes enda virinatega toime tulla ja juhatada oma lapsi endaga toime tulema.
* Kui Sa oled mures, et mis küll tütar sellest koolist koju jõudes võiks arvata, siis temaga on ka korras. Ta ei tahtnud eile enda plastiliinikarbist plastiliini võtta ja voolis seepärast venna karbist - tehes kõik meisterdused temale. Selline väike naiselik kavalus, aga kõik on siiamaale rahul. Tütar sellega, et sai meisterdada, aga enda karp on puutumata. Poeg sellega, et talle tehti ilusaid loomi ja inimesi, ja õde mängis ka nendega temaga koos. Mina ka. Tore ju, kui lapsed saavad omavahel asjad aetud ja kenasti koos mängivad (ja mulle meeldis ka neid loomakesi teha).
TJT
Vähemalt koduelus küll. Kui laps midagi kaebleb ja viriseb, siis ma püüan aidata tal aru saada, mis on tema selle hetke vajadus, ning suunata ta midagi tegema. Nt äsja segas poeg mul taigna kokku. Ja virinad ununesid sinnasamasse. Pärast töö lõpetamist siirdus ta oma mänge mängima ja rahu on majas. Praegu täiendab õe eilseid voolimistöid*, on loominguline ja rõõmus. Ja ma veel jõudsin teda kiita, et näe, kui tubli abimees sa oled, ma jõudsin selle ajaga niipalju teisi köögitöid teha. Poeg oli ka rõõmus, et ta on tubli abiline (ja taignasegamine talle lihtsalt meeldib - ta teeb seda hoolega, pikalt ja põhjalikult ja selle ajal jõuab mõndagi muud teha).
Ma arvan, et hea teo nähtavaks tegemine on sama oluline kui kehva teo pealt kõrvalejuhtimine. Nii ma püüan teadlikult lastes head suurendada ja seda, mis ei meeldi, vähendada.
Ja endaga sama lugu. Kui ma näen, et siitkandi tänavad on koristamata, siis ma püüan oma sisemise kaebluse maandada enda tänavalõigu koristamisse. Ja võib-olla peaks ka linnaosavalitsust kiitma, et munitsipaalpargid on alati heas korras. Vähemalt võrreldes eramajaomanikega küll.
Kui kogu virisemiseks kuluv energia suunata olukordade lahendamisele, parandamisele, leevendamisele, elaks me varsti hoopis teistsugusel maal. Mina annan selleks oma jõukohase panuse, püüdes enda virinatega toime tulla ja juhatada oma lapsi endaga toime tulema.
* Kui Sa oled mures, et mis küll tütar sellest koolist koju jõudes võiks arvata, siis temaga on ka korras. Ta ei tahtnud eile enda plastiliinikarbist plastiliini võtta ja voolis seepärast venna karbist - tehes kõik meisterdused temale. Selline väike naiselik kavalus, aga kõik on siiamaale rahul. Tütar sellega, et sai meisterdada, aga enda karp on puutumata. Poeg sellega, et talle tehti ilusaid loomi ja inimesi, ja õde mängis ka nendega temaga koos. Mina ka. Tore ju, kui lapsed saavad omavahel asjad aetud ja kenasti koos mängivad (ja mulle meeldis ka neid loomakesi teha).
TJT
laupäev, 2. oktoober 2010
Õnnest
Pere ja kodu septembrinumbris oli lugu sellest, kuidas lapsed oma vanemate õnnelikkusele halvasti mõjuvad. No et põhjustavad koledasti stressi ja olmeasjandusega tegelemist ja õnnelikolemiseks esimese hooga nagu väga aega ei jäävatki. Alles pärastpoole ehk. Samas jälle lapsesaamist ei kahetsevat suurt keegi, küll aga kahetsevat paljud, kes lapsed saamata jätnud.
Ma saan sellest niimoodi aru, et lapsed peegeldavad meile väga tugeval viisil meie oma puudusi tagasi ja neid ju küll näha ei tahaks. Mina olin enne lapsi endast tõesti paremal arvamusel, mul polnud varem lihtsalt põhjust oma puudustele otsa vaadata (tavaelus ajab asja ära). Nüüd pean endalt sageli küsima, miks see või teine lapse käitumine mind nõnda ärritab, häirib, rahutuks teeb - homod ja moslemid ega ka ametnikud või valitsus ei ole mind seni kuigivõrd häirinud. Neid asju, millega lapsed mind häirivad, on palju. Tasakaalukuseni on mul veel pikk maa.
Samas mina ilmselt teadlikult tahan seda teed käia. See lihtsalt on põnev, kuigi muidugi ka tülikas. Pärast rahunemist olen lastele siiralt tänulik, et nad on taaskord millelegi mu tähelepanu osutanud. Just tänu neile olen otsinud ka targemate juhatust. Ja saanud ka seeläbi imelisi kogemusi.
Rääkimata sellest, et ma arvan, et iga hooliv lapsevanem on sügavalt nautinud hetki lapsega. Lapse naeru, kallistusi, väikseid avastusi, ühiseid toimetamisi või lihtsalt koosolemist. Ma arvan, et need on sügavalt õnnestavad hetked ja igaühe võimuses on igapäevaselt keskenduda pigem heale.
Nojah, eks mul ole võib-olla mõne teise asjaga vedanud ka. Head inimesed aitavad mul olmemajandusega tegelda - mulle tõesti oleks vastumeelt ja stressav kogu riideasjanduse poest kokkuostmine (ja see oleks eesti tavapoodidest ka jube kallis). Targemad inimesed juhatavad ja annavad nõu.
Kodutööd võivad muutuda tüütuks, aga ka neis võib midagi rõõmustavat leida. Mina näiteks armastan pesu nöörile panna värvi ja suuruse järgi sortides. Nii et pärast on ilus silmale vaadata. Kui sellest mingit kasu pole, teeb see rõõmu ometi. Ja mulle meeldib, et söögitegemise juures saan mina valida, mida ja kuidas teha. Ja ma olen lõpuks ometi õppinud koristamist nautima.
Neid asju, mis õnnelikuks teevad - kui seda nii võtta, on koduses elus ikka täitsa palju. Rääkimata mingist erilisest väärtuslikkuse tundest. Ma arvan, et lapse kasvatamine on üks väärt amet ja see, kui üldse miski, teeb mind õnnelikuks küll.
Hiljem lisatud. Pärast võimuvõitluse teema üle järele mõtlemist olen päri, et lapsed toovad näiliselt kaasa jamasid ja justkui vähendavad õnnetunnet. Aga mina mäletan seda tühjusetunnet ka, mida ma tundsin enne lapsi. Selle kohta ütles küll keegi kunagi, et kui ma vajan lapsi enda õnnelikuna ja väärtuslikuna tundmiseks, siis tuleks mul tegelda enda õnnelikuks- ja väärtuslikukstegemisega ilma lasteta, et mitte lastele mingit nö ema õnnestamise kohustust peale panna. Põhimõtteliselt päri, aga võib-olla saab olla laste pärast õnnelik ka neid selle kohustusega segamata?
TJT
Ma saan sellest niimoodi aru, et lapsed peegeldavad meile väga tugeval viisil meie oma puudusi tagasi ja neid ju küll näha ei tahaks. Mina olin enne lapsi endast tõesti paremal arvamusel, mul polnud varem lihtsalt põhjust oma puudustele otsa vaadata (tavaelus ajab asja ära). Nüüd pean endalt sageli küsima, miks see või teine lapse käitumine mind nõnda ärritab, häirib, rahutuks teeb - homod ja moslemid ega ka ametnikud või valitsus ei ole mind seni kuigivõrd häirinud. Neid asju, millega lapsed mind häirivad, on palju. Tasakaalukuseni on mul veel pikk maa.
Samas mina ilmselt teadlikult tahan seda teed käia. See lihtsalt on põnev, kuigi muidugi ka tülikas. Pärast rahunemist olen lastele siiralt tänulik, et nad on taaskord millelegi mu tähelepanu osutanud. Just tänu neile olen otsinud ka targemate juhatust. Ja saanud ka seeläbi imelisi kogemusi.
Rääkimata sellest, et ma arvan, et iga hooliv lapsevanem on sügavalt nautinud hetki lapsega. Lapse naeru, kallistusi, väikseid avastusi, ühiseid toimetamisi või lihtsalt koosolemist. Ma arvan, et need on sügavalt õnnestavad hetked ja igaühe võimuses on igapäevaselt keskenduda pigem heale.
Nojah, eks mul ole võib-olla mõne teise asjaga vedanud ka. Head inimesed aitavad mul olmemajandusega tegelda - mulle tõesti oleks vastumeelt ja stressav kogu riideasjanduse poest kokkuostmine (ja see oleks eesti tavapoodidest ka jube kallis). Targemad inimesed juhatavad ja annavad nõu.
Kodutööd võivad muutuda tüütuks, aga ka neis võib midagi rõõmustavat leida. Mina näiteks armastan pesu nöörile panna värvi ja suuruse järgi sortides. Nii et pärast on ilus silmale vaadata. Kui sellest mingit kasu pole, teeb see rõõmu ometi. Ja mulle meeldib, et söögitegemise juures saan mina valida, mida ja kuidas teha. Ja ma olen lõpuks ometi õppinud koristamist nautima.
Neid asju, mis õnnelikuks teevad - kui seda nii võtta, on koduses elus ikka täitsa palju. Rääkimata mingist erilisest väärtuslikkuse tundest. Ma arvan, et lapse kasvatamine on üks väärt amet ja see, kui üldse miski, teeb mind õnnelikuks küll.
Hiljem lisatud. Pärast võimuvõitluse teema üle järele mõtlemist olen päri, et lapsed toovad näiliselt kaasa jamasid ja justkui vähendavad õnnetunnet. Aga mina mäletan seda tühjusetunnet ka, mida ma tundsin enne lapsi. Selle kohta ütles küll keegi kunagi, et kui ma vajan lapsi enda õnnelikuna ja väärtuslikuna tundmiseks, siis tuleks mul tegelda enda õnnelikuks- ja väärtuslikukstegemisega ilma lasteta, et mitte lastele mingit nö ema õnnestamise kohustust peale panna. Põhimõtteliselt päri, aga võib-olla saab olla laste pärast õnnelik ka neid selle kohustusega segamata?
TJT
Taskuraha
Taskuraha tuli meie peres teemaks möödunud aastal, kui tütar alustas kooliteed. Mõne aja jooksul sai selgeks, et koolipäevad on pikad ja koolilõunat süüakse kl 10. Sel aastal ei jõua ta ühelgi päeval enne kolme koju, sest lisaks tavaõppele on tunniplaanis rohkesti huvitegevust.
Kooli puhvetist saiakese või porgandi või puuvilja ostmiseks see taskuraha tal sai. Vesi on tal enamasti oma pudeliga kodust kaasas. Ja nii see süsteem meil toimis kenasti. Kooliaasta lõpu puhul tahtis laps perele pannkooke teha ja kuna kodus ei juhtunud piima olema, läks ja ostis oma raha eest. Ja oli uhke ka, et sai seda endale lubada. Mina olin rõõmus. Aga muidu on söök ikka meie poolt.
Nüüd on neljane poeg ka sinnamaale jõudnud, et tahab oma raha. Tema sõbral on oma raha ja õel ja üldse kõigil inimestel. Olin päris nõutu kohe, et kuidas siis nii vara. Ja milleks? Ja mis ettekäändega nagu? Temal on ju söök kogu aeg võtta ja üksi poes ta veel ei käi.
Aga selge oli, et tal on oma raha millegipärast väga vaja. Nii ma siis pidasin aru ja otsustasin, et suuremate tööde eest võib anda. Selle väikse hoiatusega, et kui see minu meelest väga valesse kohta läheb, siis teine kord ei saa.
Täna siis juhtus, et meile toodi puid, poiss oli paar tundi agarasti ametis (väikeste puhkepausidega) ja ma andsin talle 20 krooni. Küll laps oli õnnelik. Ta ütles, et tal on nüüd palju parem tunne.
Vanemarollis on minu jaoks see raske asi, et iga olukord on uus, pole mingeid vanu rööpaid, millel sõita. Lapsed on ju nii erinevad. Tütart maised asjad ei huvita siiamaale, aga poeg uurib minu käest mitu korda päevas, et onju et üksteist tuhat on rohkem kui kümme tuhat ja onju et sada tuhat üksteist on olemas (lasteaiakaaslane oli vastupidist väitnud). Eks nüüd ole siis huvitav, mis meie noor pankur selle rahaga ette võtab. Igatahes mängima ta sellega ei hakka, seda ta lubas mulle kohe.
TJT
Kooli puhvetist saiakese või porgandi või puuvilja ostmiseks see taskuraha tal sai. Vesi on tal enamasti oma pudeliga kodust kaasas. Ja nii see süsteem meil toimis kenasti. Kooliaasta lõpu puhul tahtis laps perele pannkooke teha ja kuna kodus ei juhtunud piima olema, läks ja ostis oma raha eest. Ja oli uhke ka, et sai seda endale lubada. Mina olin rõõmus. Aga muidu on söök ikka meie poolt.
Nüüd on neljane poeg ka sinnamaale jõudnud, et tahab oma raha. Tema sõbral on oma raha ja õel ja üldse kõigil inimestel. Olin päris nõutu kohe, et kuidas siis nii vara. Ja milleks? Ja mis ettekäändega nagu? Temal on ju söök kogu aeg võtta ja üksi poes ta veel ei käi.
Aga selge oli, et tal on oma raha millegipärast väga vaja. Nii ma siis pidasin aru ja otsustasin, et suuremate tööde eest võib anda. Selle väikse hoiatusega, et kui see minu meelest väga valesse kohta läheb, siis teine kord ei saa.
Täna siis juhtus, et meile toodi puid, poiss oli paar tundi agarasti ametis (väikeste puhkepausidega) ja ma andsin talle 20 krooni. Küll laps oli õnnelik. Ta ütles, et tal on nüüd palju parem tunne.
Vanemarollis on minu jaoks see raske asi, et iga olukord on uus, pole mingeid vanu rööpaid, millel sõita. Lapsed on ju nii erinevad. Tütart maised asjad ei huvita siiamaale, aga poeg uurib minu käest mitu korda päevas, et onju et üksteist tuhat on rohkem kui kümme tuhat ja onju et sada tuhat üksteist on olemas (lasteaiakaaslane oli vastupidist väitnud). Eks nüüd ole siis huvitav, mis meie noor pankur selle rahaga ette võtab. Igatahes mängima ta sellega ei hakka, seda ta lubas mulle kohe.
TJT
neljapäev, 30. september 2010
Mittesuitsetamise vabadusest
Soome saab varsti endale maailma karmima tubakaseaduse: tubakatooted ei või poodides nähtaval olla, alla 18aastased ei või sigarette omada, ka eraisikust täiskasvanu ei või lapsele sigarette müüa. Minu meelest on see hea mõte, et tubakatooted pannakse silma alt ära.
Meie mittesuitsetavas peres on abi sellestki, et avalikes söögikohtades enam suitsetada ei või. Mäletan hästi, kui see seadus kehtestati. Ütlesin mehele, et läheme välja sööma. Ja mees vastas, et miks sa alati just laupäeva õhtul tahad välja sööma minna, siis on kõik kohad nii suitsused. Ja lastega siis ju ei lähe (eks suitsuhais häiris meid endid ka muidugi - aga kuidagi iseenesestmõistetavalt pidi vanasti mittesuitsetaja suitsetaja valikute all kannatama). Aga just oli suitsetamiskeeluseadus jõustunud ja kui meile see meenus, läksime ikka ja saime mõnusasti lastega koos väljas süüa. See tundus siis uudne ja mõnus. Pereemale on mittesöögitegemine vahel äärmiselt teretulnud vaheldus. Meie peres teised (veel) süüa ei tee.
Ja nüüd meil on vaba voli käia väljas söömas siis, kui ise tahame, ja seal, kus meeldib. Seda on ikka hea tükk vabadust. Millest küll suitsetajal on võib-olla raske aru saada.
Mul on hea meel ka sellest, kui Soomes varsti suitsupakid silma alt ära korjatakse küsida ja osta täisealine neid ikka saab, Postimehe artikli kommentaariumist lugesin, et Kanadas kehtib see juba mitu aastat. Lastel ikkagi hea hulk halba eeskuju vähem.
Ma olen selle poolt, et ka nt alkoholireklaamid keelustada (TV-s enne kella 22). Ma teen igapäevaselt pidevalt täiesti nähtamatut ja üsna energiamahukat tööd selle nimel, et õpetada oma lapsi ja vahel ka nende sõpru mõnusalt ja sisukalt aega veetma ilma teleka, arvuti ja pikemas perspektiivis ka mõnuaineteta.
Ja kogu aeg töötab suur osa ülejäänud ühiskonnast minu vastu, meelitades just noori ja väheteadlikke igasugu rämpsu tarbima. Miks peaks ühiskonnal see õigus olema? Aga on, sest me oleme nii sallivad. Ja minu asi on sellega leppida ja nurisemata oma tööd teha. Sest ma ju tahan, et mu lapsed õpiks elama iseenda jõust, kogeks neid teisi, minu meelest väärtuslikumaid asju, õpiks tarbimise asemel loojateks. Ma väidan, et mul kulub selleks märkimisväärne hulk tähelepanu- ja muid jõude, aga kes pole ise seda kogenud, ei pruugi sellest lihtsalt aru saada (mida need naised õigupoolest päevad läbi kodus teevad?). Ma ei jaksaks seda tööd kindlasti täistöökoha kõrvalt samas mahus teha. Mistõttu enamikus peredes neid asju nii palju ei tehtagi. Ja ometi on töötav naine justkui õigem kui kodune naine, tarbija seisus on meie ühiskonnas eelistatud seisus looja seisuse ees.
Seepärast mul on siiralt hea meel, et meie naabermaal mittesuitsetamise vabadus suureneb, vähendades tähelepanu tarbimisele, andes sellega enam jõudu loomisele. Mulle tundub, et see toetab minu väärtusi.
TJT
Meie mittesuitsetavas peres on abi sellestki, et avalikes söögikohtades enam suitsetada ei või. Mäletan hästi, kui see seadus kehtestati. Ütlesin mehele, et läheme välja sööma. Ja mees vastas, et miks sa alati just laupäeva õhtul tahad välja sööma minna, siis on kõik kohad nii suitsused. Ja lastega siis ju ei lähe (eks suitsuhais häiris meid endid ka muidugi - aga kuidagi iseenesestmõistetavalt pidi vanasti mittesuitsetaja suitsetaja valikute all kannatama). Aga just oli suitsetamiskeeluseadus jõustunud ja kui meile see meenus, läksime ikka ja saime mõnusasti lastega koos väljas süüa. See tundus siis uudne ja mõnus. Pereemale on mittesöögitegemine vahel äärmiselt teretulnud vaheldus. Meie peres teised (veel) süüa ei tee.
Ja nüüd meil on vaba voli käia väljas söömas siis, kui ise tahame, ja seal, kus meeldib. Seda on ikka hea tükk vabadust. Millest küll suitsetajal on võib-olla raske aru saada.
Mul on hea meel ka sellest, kui Soomes varsti suitsupakid silma alt ära korjatakse küsida ja osta täisealine neid ikka saab, Postimehe artikli kommentaariumist lugesin, et Kanadas kehtib see juba mitu aastat. Lastel ikkagi hea hulk halba eeskuju vähem.
Ma olen selle poolt, et ka nt alkoholireklaamid keelustada (TV-s enne kella 22). Ma teen igapäevaselt pidevalt täiesti nähtamatut ja üsna energiamahukat tööd selle nimel, et õpetada oma lapsi ja vahel ka nende sõpru mõnusalt ja sisukalt aega veetma ilma teleka, arvuti ja pikemas perspektiivis ka mõnuaineteta.
Ja kogu aeg töötab suur osa ülejäänud ühiskonnast minu vastu, meelitades just noori ja väheteadlikke igasugu rämpsu tarbima. Miks peaks ühiskonnal see õigus olema? Aga on, sest me oleme nii sallivad. Ja minu asi on sellega leppida ja nurisemata oma tööd teha. Sest ma ju tahan, et mu lapsed õpiks elama iseenda jõust, kogeks neid teisi, minu meelest väärtuslikumaid asju, õpiks tarbimise asemel loojateks. Ma väidan, et mul kulub selleks märkimisväärne hulk tähelepanu- ja muid jõude, aga kes pole ise seda kogenud, ei pruugi sellest lihtsalt aru saada (mida need naised õigupoolest päevad läbi kodus teevad?). Ma ei jaksaks seda tööd kindlasti täistöökoha kõrvalt samas mahus teha. Mistõttu enamikus peredes neid asju nii palju ei tehtagi. Ja ometi on töötav naine justkui õigem kui kodune naine, tarbija seisus on meie ühiskonnas eelistatud seisus looja seisuse ees.
Seepärast mul on siiralt hea meel, et meie naabermaal mittesuitsetamise vabadus suureneb, vähendades tähelepanu tarbimisele, andes sellega enam jõudu loomisele. Mulle tundub, et see toetab minu väärtusi.
TJT
Süütundest ja kadedusest
Paar päeva tagasi kirjutas Tiina Laanem artikli soorollidest: kuidas naised hoiavad naisi vanades rollides kinni. See oli hea lugemine ja ma olen autoriga paljus nõus. Jah, mõni asi sealt puudutas mind ka.
Miskipärast me, naised, peame end nii palju välja vabandama. Igaüks ise viisil ja kohas, aga siiski. Kes teeb karjääri, peab vabandama laste puudumist või seda, et tema lapsi hoiab sel ajal keegi teine. Mina vabandan ka siin blogis alailma, et teate, ma tõesti ei taha praegu muud teha. Palun väga vabandust, aga las karjääri teha teised. Kuigi mu lapsed on juba üsna suured ja iseseisvad, ma ikka tahaksin nendega koos olla. Tõesti, väga vabandan!
Meis, naistes, elab lõputu süütunne selle eest, mida me teeme või tegemata jätame. Isegi minusugustes, n-ö väikestes naistes, kel pole suuri ambitsioone. Tõelistel tegijatel on selle võrra palju raskem veel, et nende missioon ühiskonnas nõuab väga suurt pühendumist ja väga suuri ohvreid kodustes asjades (nt kui lugeda Käbi Lareteid... mina olen sageli nautinud just naiskirjutajaid ja nt Ingmar Bergmani pole kättegi võtnud). Ühiskonnas on tugevaid hoiakuid ja naistel on mingi sisemine soov või vajadus nende hoiakute järgi elada.
Meestel paistab (naise positsioonilt vaadates) palju kergem olevat. Mehed muidugi jälle väidavad, et just neil on raskem. Sest nad ei saavat isegi vabandada oma valikuid, kuivõrd see vabandamine tundub mingisuguse nõrkuseavaldusena ja olgu muuga, kuidas on, nõrgaks ei saa mees end kuidagi tunnistada.
Mind pani imestama, kui autor kirjutab, et naised küsivad väikeste laste ema teatris nähes laste järele selleks, et talle meelde tuletada, et ta peaks olema laste juures. Mina küsin sedasorti asju selle pärast, et mulle meeldib neil teemadel rääkida ja mind huvitab siiralt, kuidas inimesed oma asju korraldavad. Ei, ma ei küsi kadedusest. Pigem soovin teada, mis sorti abi kellelgi vaja on. Ja kas mul sedasorti abi äkki üle ei ole. Vahel juhtub, et ongi. Mul on mingi hoolitsemise vajadus - mitte küll nii suur nagu näiteks meditsiiniõdedel, aga mulle pakub inimeste eest hoolitsemine rahuldust - aga mitte määral, mida eeldatakse näiteks meditsiniõdedelt. Hoolitsemine on üks viis tunda kuuluvust: me oleme koos ja hoolime. Ja eks ma saan teistelt inimestelt jälle hoolimist ja hoolitsust vastu ka. Üksi ei tule inimene omadega toime, või kui, siis minu meelest kehvasti.
Ja mind kurvastas lugeda Tiina Laanemi arvamust, et naised eelistavat ise mehi tähtsamatel ametipostidel näha. Vähemalt kirjanduses meeldib mulle naisautoreid lugeda. "Väikesi vanamehi" olen kunagi lugenud ja pean seda mõnusaks ajaviiteromaaniks. Ja võtsin selle raamatu kätte paljus just sellepärast, et see on naisautori kirjutatud auhinnatöö (mida omal ajal küll promoti stiilis, et "nii hea, et ei saagi aru, et naise kirjutatud"... mis oli tõesti piinlik ja aitab mõista naiskirjaniku solvumisi ja ängistusi).
Ja veel mind kurvastas Tiina Laanemi artiklis, et keegi naissaatejuht on temalt raadioeetris küsinud, kas ta on kuri ema, et paneb ukse kinni, kui tahab romaani kirjutada. Mina istun ka vahel laste kõrvalt arvutisse, kuigi üldiselt ma püüan nende kõrvalt ja nendega koos pigem kodutöid teha.
Muide, neid blogipostitusi tehes on meie poeg kodus ja mängib teises toas klotsidega. Kergema meilinduse ja blogindusega saab tema kõrvalt tegelda, kui me oleme juba paar tundi koos kodutöödega tegelnud. (Kuigi kvaliteet ei saa päris see, mis üksi tehes oleks.) Ja vahel mängivad lapsed koos tükk aega rahumeelselt ega sega mind üldse. Sisukamaid asju teen aga ainult laste uneajal või siis, kui nad on teiste hoida. Nende sisukamate tööde hea külg on selles, et neid ei jaksa korraga palju teha. Tiina Laanem ütles, et kirjutab romaani u kolm tundi päevas. Mina olen ka vaadanud, et üle nelja tunni päevas ei jaksa vaimset tööd kvaliteetselt teha, aga hea tunde saab sellestki, kui paar tundi täie keskendumisega teha. Ja-jah. Nüüd ma vabandan jälle, et ma natuke koduväliseid toimetusi ikka teen, olgu või oma kodus arvutis. Ikka nii väga hädasti on vaja kogu aeg mingite ühiskondlike arvamustega flirtida. Naiste asi.
[Selle loo kirjutamise ajal täitis poeg A4 kahelt poolt oma salakeelsete kirjutiste ja mõnede joonistustega kassidest, puudest, õuntest ja muust.]
Hiljem lisatud. Mul on veel palju süütundeid. Muu hulgas piiravad need elu nautimist. Aga kadedust kardan ma ikka päris tõeliselt. Ma kaalun sageli, kui headest asjadest ma söandan siin blogis kirjutada, sest mis siis küll saab, kui keegi äkki hakkab mind kadestama. Ma olen ise ka kadeduse all kannatanud, seepärast kujutan päris hästi ette, mida see kaasa võib tuua. Kadestamine on ohtlik, sest kade inimene võib mulle midagi halba teha ja see oleks ju hirmus. Päris halbadest asjadest ma ei julge ju nagunii kirjutada, sest sealtkaudu ma olen veel eriti õrn ja haavatav.
TJT
Miskipärast me, naised, peame end nii palju välja vabandama. Igaüks ise viisil ja kohas, aga siiski. Kes teeb karjääri, peab vabandama laste puudumist või seda, et tema lapsi hoiab sel ajal keegi teine. Mina vabandan ka siin blogis alailma, et teate, ma tõesti ei taha praegu muud teha. Palun väga vabandust, aga las karjääri teha teised. Kuigi mu lapsed on juba üsna suured ja iseseisvad, ma ikka tahaksin nendega koos olla. Tõesti, väga vabandan!
Meis, naistes, elab lõputu süütunne selle eest, mida me teeme või tegemata jätame. Isegi minusugustes, n-ö väikestes naistes, kel pole suuri ambitsioone. Tõelistel tegijatel on selle võrra palju raskem veel, et nende missioon ühiskonnas nõuab väga suurt pühendumist ja väga suuri ohvreid kodustes asjades (nt kui lugeda Käbi Lareteid... mina olen sageli nautinud just naiskirjutajaid ja nt Ingmar Bergmani pole kättegi võtnud). Ühiskonnas on tugevaid hoiakuid ja naistel on mingi sisemine soov või vajadus nende hoiakute järgi elada.
Meestel paistab (naise positsioonilt vaadates) palju kergem olevat. Mehed muidugi jälle väidavad, et just neil on raskem. Sest nad ei saavat isegi vabandada oma valikuid, kuivõrd see vabandamine tundub mingisuguse nõrkuseavaldusena ja olgu muuga, kuidas on, nõrgaks ei saa mees end kuidagi tunnistada.
Mind pani imestama, kui autor kirjutab, et naised küsivad väikeste laste ema teatris nähes laste järele selleks, et talle meelde tuletada, et ta peaks olema laste juures. Mina küsin sedasorti asju selle pärast, et mulle meeldib neil teemadel rääkida ja mind huvitab siiralt, kuidas inimesed oma asju korraldavad. Ei, ma ei küsi kadedusest. Pigem soovin teada, mis sorti abi kellelgi vaja on. Ja kas mul sedasorti abi äkki üle ei ole. Vahel juhtub, et ongi. Mul on mingi hoolitsemise vajadus - mitte küll nii suur nagu näiteks meditsiiniõdedel, aga mulle pakub inimeste eest hoolitsemine rahuldust - aga mitte määral, mida eeldatakse näiteks meditsiniõdedelt. Hoolitsemine on üks viis tunda kuuluvust: me oleme koos ja hoolime. Ja eks ma saan teistelt inimestelt jälle hoolimist ja hoolitsust vastu ka. Üksi ei tule inimene omadega toime, või kui, siis minu meelest kehvasti.
Ja mind kurvastas lugeda Tiina Laanemi arvamust, et naised eelistavat ise mehi tähtsamatel ametipostidel näha. Vähemalt kirjanduses meeldib mulle naisautoreid lugeda. "Väikesi vanamehi" olen kunagi lugenud ja pean seda mõnusaks ajaviiteromaaniks. Ja võtsin selle raamatu kätte paljus just sellepärast, et see on naisautori kirjutatud auhinnatöö (mida omal ajal küll promoti stiilis, et "nii hea, et ei saagi aru, et naise kirjutatud"... mis oli tõesti piinlik ja aitab mõista naiskirjaniku solvumisi ja ängistusi).
Ja veel mind kurvastas Tiina Laanemi artiklis, et keegi naissaatejuht on temalt raadioeetris küsinud, kas ta on kuri ema, et paneb ukse kinni, kui tahab romaani kirjutada. Mina istun ka vahel laste kõrvalt arvutisse, kuigi üldiselt ma püüan nende kõrvalt ja nendega koos pigem kodutöid teha.
Muide, neid blogipostitusi tehes on meie poeg kodus ja mängib teises toas klotsidega. Kergema meilinduse ja blogindusega saab tema kõrvalt tegelda, kui me oleme juba paar tundi koos kodutöödega tegelnud. (Kuigi kvaliteet ei saa päris see, mis üksi tehes oleks.) Ja vahel mängivad lapsed koos tükk aega rahumeelselt ega sega mind üldse. Sisukamaid asju teen aga ainult laste uneajal või siis, kui nad on teiste hoida. Nende sisukamate tööde hea külg on selles, et neid ei jaksa korraga palju teha. Tiina Laanem ütles, et kirjutab romaani u kolm tundi päevas. Mina olen ka vaadanud, et üle nelja tunni päevas ei jaksa vaimset tööd kvaliteetselt teha, aga hea tunde saab sellestki, kui paar tundi täie keskendumisega teha. Ja-jah. Nüüd ma vabandan jälle, et ma natuke koduväliseid toimetusi ikka teen, olgu või oma kodus arvutis. Ikka nii väga hädasti on vaja kogu aeg mingite ühiskondlike arvamustega flirtida. Naiste asi.
[Selle loo kirjutamise ajal täitis poeg A4 kahelt poolt oma salakeelsete kirjutiste ja mõnede joonistustega kassidest, puudest, õuntest ja muust.]
Hiljem lisatud. Mul on veel palju süütundeid. Muu hulgas piiravad need elu nautimist. Aga kadedust kardan ma ikka päris tõeliselt. Ma kaalun sageli, kui headest asjadest ma söandan siin blogis kirjutada, sest mis siis küll saab, kui keegi äkki hakkab mind kadestama. Ma olen ise ka kadeduse all kannatanud, seepärast kujutan päris hästi ette, mida see kaasa võib tuua. Kadestamine on ohtlik, sest kade inimene võib mulle midagi halba teha ja see oleks ju hirmus. Päris halbadest asjadest ma ei julge ju nagunii kirjutada, sest sealtkaudu ma olen veel eriti õrn ja haavatav.
TJT
Tahan ja vajan
Meie pojal on alailma liiga vähe asju. Ta käib vanaemadele kaeblemas, kuidas neid on liiga vähe ja meile räägib, mis toredaid asju ta küla peal on näinud. Et neid kõiki on talle ka vaja. Praegu nt vaatas Apollo ajakirjast, et ta tahaks mingeid puslesid. Ma ütlesin, et no sul on jälle kõiki asju vaja ja siis ta parandas, et neid ja neid ei ole. Tõesti, täiskasvanutele mõeldud atlasi ja sõnaraamatuid ta veel ei vaja. Vaatasin, et näe, arukas inimene, saab aru ja teeb märkuse, et ma liialdan, tehes üksikolukorrast alati-olukorra. Ja pärast ise imestan, et kust see laps tuleb selle peale, et öelda: „Mina ei saa kunagi... või miks mina pean alati... (käsi pesema / oma jopi nagisse riputama ja muid koledusi, mida lapsed ikka alati peavad)”.
Kui mu esimene argument läks vett vedama, rõhusin üha enam ärritudes sellele, et ma ei jõua sulle kõiki asju osta. Selle peale sai jälle tema vihaseks ja laamendas natuke (viskas väikse kuumanõu aluse maha). Ja mina ärritusin ja läksin köögist minema, koristamisega hakkas ühele poole saama ka juba.
Ma lausa ärritusin ja läksin telefonitsi targemale emale kaeblema, et näe, kus ahvatluste ohver, muudkui tahab midagi. Ja see teine ja targem ema ütles, et ära kunagi ütle lapsele, et ma ei saa seda osta. See ainult toidab tema ego ja ta tahab ikka rohkem ja rohkem. Teismeeas läheb veel päris lolliks oma tahtmistega. Lapsele tuleb selles vanuses selgeks teha, mis vahe on tahtmistel ja vajadustel. Ja tuleb öelda, et ma ei osta sulle seda, sest sul pole seda vaja. Ja siis see tark ema aitas mul oma ärritusega ka toime tulla. On ikka maailma õnnistatud heade inimestega.
Mulle tundub see tahtmiste ja vajaduste vahel vahettegemine praeguses ajas eriti oluline ja õige ning ma katsungi edaspidi selle soovituse järgi teha – ise ju arvangi teadvat ja tegevat, aga lapse puhul läheb kuidagi meelest ära. Ja kui jälle meelest ära läheb, käin siit üle lugemas. Aga need pusled ma võib-olla ostan talle ikka. Jõulu- või sünnipäevakingiks. Vähemalt on asi, mis talle rõõmu teeks.
(Siia juurde illustratsiooni otsides seda puslet ei leidnud, pani hoopis imestama, kui palju inetuid puslesid nt Rahva Raamatus müügil on - mingid surmainglid ja vampiirid. Jah, see lapse valitu oli täitsa ostetav.)
TJT
kolmapäev, 29. september 2010
Muusikast
Muusikalise kuulmise arenguks ei oska mina suurt midagi ette võtta. Väiksega oleme kuulanud erinevaid hääli, mis kodus tekitada annab. Tütrele on looduse hääled ilmset huvi pakkunud.
Paariaastaselt oli tütar ka raadiotümpsu fänn, aga siis ma hakkasin talle otsima lastelaulude plaate - kasvõi selleks, et ennast kaitsta tüütu neljakandilise muusika eest (mis minu ettekujutuses ei mõju kellelegi hästi, aga on vähemalt sama ahvatlev nagu rämpstoit). Plaatide järgi hakkas tütar usinasti laule õppima, ühte lugu tundide kaupa kuulates ja kaasa laulda püüdes. Mäletan, kuidas ta oli täiesti nördinud, kui kassetilindil polnud võimalik niimoodi ühte laulu kordusse panna nagu CD-l.
Eks ma kuulnud ja teadnud, et parim muusika lapse kõrvadele on ema laul, aga vanasti mul laulda ei lubatud, ju siis oli liiga mööda. Kuidagi juhtus, et ma sain enda jaoks tunde kätte, mis tähendab laulmine. Kuidas see hinge ülendab. Harjutasin, kuni tütar juba tahab minuga koos laulda. Kuigi ta aeg-ajalt parandab mind leebelt, et pidada teistmoodi olema. Ja küllap tal on õigus, sest teda on mitmed muusikaharidusega inimesed musikaalseks tunnistanud. Minuga pole seda seni juhtunud. Aga ma tahaks küll osata hästi laulda ja pilli mängida. Võib-olla kunagi. Igatahes olen ma lapsele muusika tegemise mõjule tähelepanu osutamise eest tänulik.
Mõnel korral oleme kontserdil käinud. Tütar eriti ei tüki, aga pojale meeldib. Huvitav, kuidas poeg suudab tunde klassikalist muusikat kuulata - võiks arvata, et tema olemusega klapib teistsugusem muusika.
Selle teemaga pole jah osanud midagi targemat peale hakata kui suunata laps proffide käe alla. Kel on ideid, mida minusugune saaks kodus teha, oleksin väga tänulik!
TJT
Paariaastaselt oli tütar ka raadiotümpsu fänn, aga siis ma hakkasin talle otsima lastelaulude plaate - kasvõi selleks, et ennast kaitsta tüütu neljakandilise muusika eest (mis minu ettekujutuses ei mõju kellelegi hästi, aga on vähemalt sama ahvatlev nagu rämpstoit). Plaatide järgi hakkas tütar usinasti laule õppima, ühte lugu tundide kaupa kuulates ja kaasa laulda püüdes. Mäletan, kuidas ta oli täiesti nördinud, kui kassetilindil polnud võimalik niimoodi ühte laulu kordusse panna nagu CD-l.
Eks ma kuulnud ja teadnud, et parim muusika lapse kõrvadele on ema laul, aga vanasti mul laulda ei lubatud, ju siis oli liiga mööda. Kuidagi juhtus, et ma sain enda jaoks tunde kätte, mis tähendab laulmine. Kuidas see hinge ülendab. Harjutasin, kuni tütar juba tahab minuga koos laulda. Kuigi ta aeg-ajalt parandab mind leebelt, et pidada teistmoodi olema. Ja küllap tal on õigus, sest teda on mitmed muusikaharidusega inimesed musikaalseks tunnistanud. Minuga pole seda seni juhtunud. Aga ma tahaks küll osata hästi laulda ja pilli mängida. Võib-olla kunagi. Igatahes olen ma lapsele muusika tegemise mõjule tähelepanu osutamise eest tänulik.
Mõnel korral oleme kontserdil käinud. Tütar eriti ei tüki, aga pojale meeldib. Huvitav, kuidas poeg suudab tunde klassikalist muusikat kuulata - võiks arvata, et tema olemusega klapib teistsugusem muusika.
Selle teemaga pole jah osanud midagi targemat peale hakata kui suunata laps proffide käe alla. Kel on ideid, mida minusugune saaks kodus teha, oleksin väga tänulik!
TJT
teisipäev, 28. september 2010
Liikumisest
Kirjutan eelmise kirjatüki kommentaarist inspireeritult, mida meie oleme oma laste liikumise arengu soodustamiseks teinud. Alustades tagantpoolt, siis meie teises klassis käiv tütar hüppab kaugust üle kolme meetri. Mina olin ka omal ajal heade lennuomadustega, aga üle kolme meetri hüppasin kolmanda klassi lõpus. Jookseb ta ka hästi kiiresti ja on üsna vastupidav. Kuidas see on juhtunud lapsega, kes ei taha mingit sundi (ja vanemad on tal kah samasugused - ei poolda sundimist)?
Meie tütar oli juba minu kõhus väga aktiivne. Lausa tülikas oli sellega alailma, eriti võrreldes pojaga, kes liigutas end täpselt nii vähe, et ma võiksin veenduda, et tal on jätkuvalt kõik hästi. Nii ka esimestel elukuudel oli tütar väga aktiivne, läksin tema ühekuuseks saades ka titade võimlemisringi - peamiselt soovist õppida massaaživõtteid, mis aitaks gaasivalude korral. Vahelduva eduga me käisime seal võimlemisringis üle kahe aasta. Vahepeal paar kuud ei käinud ja siis jälle käisime. Kuigi me tütar üldiselt keeldus seal kaasa tegemast.
Titade akrobaatikaraamatut (Vello Vaheri "Võimlemine väikelapsega") uurisin ka ja tegin üht-teist järele. Kuna see laps nagunii nõudis pidevat tegelemist, sai temaga üsna iga päev võimeldud. Kahe ja poole aastaselt hakkasime ka basseinis käima, algul mõne korra juhendajaga koos (paarikuise lapsega ka proovisime, aga siis ei sobinud meie tundlikule tütrele see lärmine keskkond). Edaspidi ise.
Meie poeg oli algul nagu noor buda. Lebas, õnnis naeratus näol nii ehk naa ja liikumine teda suuremat ei huvitanud. Arst vaatas, et laisavõitu laps ja saatis massaaži. Tegelikult saatis arst mingite valede toonuste pärast ka tütre massaaži ja ujuma, aga laps ise keeldus sellest. Ta lihtsalt ei talunud võõra inimese puudutusi. Õppisin siis poja kõrvalt ise ka natuke masseerimist ("Beebimassaaž") ja võimlesime ka, aga oluliselt vähem kui tütrega, sest laps ise ei olnud nii huviline. Ja kuhugi tundi ei jõudnud me ammugi. Selleks polnud lihtsalt kummalgi tahtmist.
Ronima hakkasid mõlemad enne kui kõndima ja mina pole neid selles peagu kunagi takistanud. Kummuti sahtlite ronimiseks kasutamise keelasin ära, pärast seda, kui oleks võinud juhtuda suurem õnnetus (pääsesime ehmatuse ja maiste kuludega, kui kummut ümber kukkus). Aga muidu olen seisnud kõrval ja juhendanud, kuidas seda turvaliselt teha. Minu meelest on ronimine suurepärane võimalus harjutada tasakaalu ja oma keha tundma õppida.
Ronimise ja akrobaatika juures on väga oluline, et turvav täiskasvanu oleks toetav, rahulik ja keskendunud, hirmunud ema võib kaasa aidata õnnetuse tekkele.
Talviti oleme püüdnud lastele jooksuvõimalusi leida. Näiteks käinud kogu perega spordihallis (vanemad kordamööda jooksevad ringi peal ja laps saab ka oma isu täis joosta ja lisaks liivakastis mängida). Tühjas raamatukogus või näitusesaalis nad muidugi tahaks ka joosta, aga sellega peab piiri pidama.
Muidugi on lapsed ka lihtsalt looduses kaasas olnud. Vanemale meeldib kohe väga. Kividel ja puu otsas ronimine on ikka ülevalpool igasugust arvestust. Isa on tütrega kaugushüpet ka harjutanud. Kõik, mida saab isaga koos teha, on ka ülevalpool muud arvestust. Neil on vahel igasugu naljakaid ja kasulikke mänge ka.
Batuut on meil ka, see on tasakaalu ja koordinatsiooni arenguks eriti hea. Üks ameerika batuudiguru väidab, et iga päev kuluks igale inimesele natuke hüppamist ära, see olla hea ka kõiksugu haiguste raviks, sest hüppamise ajal peavad kõik keharakud tööd tegema ja end igal sekundi murdosal uuesti paigutama. Sedasorti virgutus kulub ikka ära. Hüppamise kasulikkust teavad kõik lapsed, kes batuudi puudusel hüppavad oma vanemate voodis (meie voodis tohtisid nad väiksest peast hüpata, pärast sai batuut ostetud).
Väidetavalt peaks laps õppima keerulisemad liigutused nagu jalgrattasõit ja uisutamine-suusatamine selgeks enne kooli. Nii ma vähemalt olen püüdnud neile võimalusi pakkuda. Ma olen selleks targemate käest nõu ja juhatust ka saanud - ikka ja igal alal on inimesi, kes minust praegu paremini teavad. Ja enamasti jagatakse oma teadmisi ikka rõõmuga.
Nii et midagi keerulist ja väga peeneid teadmisi nõudvaid asju me polegi teinud. Aga neid väga lihtsaid ja tavalisi asju oleme püüdnud teha pidevalt, sedamööda, mis parasjagu endale ja lapsele rohkem huvi pakub. Kui täiskasvanul peaks olema paar trenni nädalas, siis lapsel seda enam. Me oleme muide ka öelnud oma väikestele lastele, et nüüd pole parata, aga emme/issi tahab väga trenni minna ja sul tuleb sellega leppida. Vanemate enda suhtumine on ka kindlasti üks mõjutajaid.
Praegu on meie tütar huvitatud põhiliselt tubastest väheliikuvatest tegevustest ja poeg pingutab kõigest väest, et õele ja teistele suurematele lastele igas asjas järele jõuda. Sööb hea meelega putru, sest see teeb ju tugevaks. Temal jälle on sellist spordimehe vaimu. Kahtlemata on ta paljude väikeste poiste kombel ka maadleja. Ja kodus vahel tantsitakse muusika saatel. Balletimuusika on selleks kohe eriti kutsuv.
Muidugi mõned lapsed ongi liikuvamad ja oma osa võib olla ka geneetilistel eeldustel, aga kasvatuse ja oma suhtumisega saavad kõik vanemad oma lastele midagi pakkuda. Ja ma arvan jätkuvalt, et rõõm võiks olla peamine liikumapanev jõud.
TJT
Matemaatikast
Lugesin eile Hannes Rummi blogi, kes muretses nende laste pärast, kes on masu tõttu töö kaotanud vanemate rahapuuduse tõttu lasteaiast ära võetud. Et nad vaesekesed jäävad nüüd alushariduseta ja kuidas neil siis koolis hakkab minema – kindlasti halvasti.
Mina söandan arvata, et iga keskharidusega lapsevanem on võimeline oma lastele alusharidust pakkuma (pealegi on Eestis lubatud lapsi koduõppel hoida kuus kooliklassi). Rõõmsa ja rahuliku koostoimimise käigus saavad kõik vajalikud alusoskused selgeks ja lugema võib koolis ka õppida.
Meie lapsed pole lasteaias ega kodus alusharidust saanud – me pole neid ametlikult lugema ega arvutama õpetanud. Kuigi tähed on huvi pakkunud ja küsimustele oleme ikka vastanud. Arvutundmine on tulnud muu käigus. Praegu nt küsib nelja ja poolene poeg, kui palju on 2+11 ja ma siis näitan talle, kuidas sõrmede peal kahest üksteist edasi lugeda. Ja veel arutab ta pidevalt, milline number on suurem kui teine – saja tuhandeni välja. Mõned tema rehkendused käivad küll mulle üle jõu – mitte ei oska arvata, mitu veoautot see suur kivi üles kaalub.
Aga on ka lihtsamaid rehkendusi. Hiljuti palusin tal lõigata suuremad seened kaheksaks ja väiksemad neljaks ja kuigi ta lõikas neid üsna suvaliselt, avaldas ta mulle paar päeva hiljem, et viieteistkümnendik on väiksem kui kümnendik. Mina sain sedasorti murdarvundusele jälile alles viiendas klassis, kui meile koolis seda õpetati. Aga kodutööde käigus võib õppida nii mõndagi, nagu tundub. Väiksem loendab lihtsalt kaasa, mitu muna koogi sisse läheb, praegu pakub pojale huvi jahu mõõtmine.
Üleeile tuli pojal mõte hakata valgest paberist lumehelbeid lõikuma. See on ka üks keeruline matemaatikaülesanne. Ka minult nõuab pingutust, et üks ilus ja huvitav lumehelves välja mõelda ja korrektselt teostada. Ja ühtlasi olen ma rahul, et sain nüüd aega välja lõigata need kujunditeread, mida ma ise lapsena teha ei osanud (käest kinni hoidvad tüdrukud näiteks). Mul on lapsepõlvest meeles terve rida sedasorti igatsusi, mida ma siis ilma vanemate abita teostada ei saanud. Aga nüüd oma laste kõrvalt saan. Praegu oli põhjust rõõmustada, et poja lumehelbed on ilusamad ja keerukamad kui möödunud talvel. Nagu ma rõõmustan ka selle üle, et ta valib endale selliseid ilmselgelt arendavaid tegevusi (nojah, TV ja arvutiga on meil lood jätkuvalt üsna piiratud - mina neid lapsehoidjana ei kasuta).
Tema vähem praktiliste huvidega õde jälle õppis omal ajal digikella numbrite järgi maailma ajalugu. Et mis juhtus 2002. aastal (kell 20.02). Ja mees pani vahepeal poja geomeetrilistest kujunditest külmkapimagnetitest neid digikella numbreid külmkapile järele tegema. Laps uuris numbri kujusid ja mina sain lapse aktiivsest suhtlemisest mõneks hetkeks köögis rahu.
Meie koolilapsel läheb siiani koolis kõigis ainetes väga hästi – vaatamata sellele, et tema alusharidus jäi lugema-arvutamaõpetamise poolest üldse saamata. Meie lasteaed on mängimise ja sõpradega suhtlemise koht. Tütrel ei paistnud lugemise vastu ka erilist huvi olevat (kui nt vanavanemad püüdsid õpetada). Nagu Steiner väidab, on intellektuaalsete asjade aeg käes siis, kui lapse hambad on vahetunud (enne on keha jõudude aeg, kuhu ei maksa vahele segada). Ja nii see on meie tütrega ka läinud. Äkki tekkis kõige vastu huvi ja kõik hakkas ludinal minema – tõele au andes küll veidi enne esimesse klassi jõudmist.
Nii et häda pole mitte alusharidusest ilma jäämises, vaid selles, et vanemad ei oska töötustressi või vähese rahaga toime tulla. Õnnetu vanem pole lapsele suurem asi kaaslane. Ja sõpru ei asenda ka miski, selles ma olen Hannes Rummiga päri. Neid on meie lastel vaja olnud juba neljaselt (aga enne ka mitte).
See on teine teema, et Eestis on kümneid tuhandeid lapsi, kellel pole korralikku toitu. Ja see on ka tõeline probleem, millega eriti keegi ei tegele. Nagu ka vanemate stress võib lapse arengule tõsiseks takistuseks saada. Ja selliseid vanemaid on ka suure sissetulekuga inimeste seas väga palju. Aga sellest me ei taha hoopiski midagi teada.
Las elu olla lill.
TJT
Mina söandan arvata, et iga keskharidusega lapsevanem on võimeline oma lastele alusharidust pakkuma (pealegi on Eestis lubatud lapsi koduõppel hoida kuus kooliklassi). Rõõmsa ja rahuliku koostoimimise käigus saavad kõik vajalikud alusoskused selgeks ja lugema võib koolis ka õppida.
Meie lapsed pole lasteaias ega kodus alusharidust saanud – me pole neid ametlikult lugema ega arvutama õpetanud. Kuigi tähed on huvi pakkunud ja küsimustele oleme ikka vastanud. Arvutundmine on tulnud muu käigus. Praegu nt küsib nelja ja poolene poeg, kui palju on 2+11 ja ma siis näitan talle, kuidas sõrmede peal kahest üksteist edasi lugeda. Ja veel arutab ta pidevalt, milline number on suurem kui teine – saja tuhandeni välja. Mõned tema rehkendused käivad küll mulle üle jõu – mitte ei oska arvata, mitu veoautot see suur kivi üles kaalub.
Aga on ka lihtsamaid rehkendusi. Hiljuti palusin tal lõigata suuremad seened kaheksaks ja väiksemad neljaks ja kuigi ta lõikas neid üsna suvaliselt, avaldas ta mulle paar päeva hiljem, et viieteistkümnendik on väiksem kui kümnendik. Mina sain sedasorti murdarvundusele jälile alles viiendas klassis, kui meile koolis seda õpetati. Aga kodutööde käigus võib õppida nii mõndagi, nagu tundub. Väiksem loendab lihtsalt kaasa, mitu muna koogi sisse läheb, praegu pakub pojale huvi jahu mõõtmine.
Üleeile tuli pojal mõte hakata valgest paberist lumehelbeid lõikuma. See on ka üks keeruline matemaatikaülesanne. Ka minult nõuab pingutust, et üks ilus ja huvitav lumehelves välja mõelda ja korrektselt teostada. Ja ühtlasi olen ma rahul, et sain nüüd aega välja lõigata need kujunditeread, mida ma ise lapsena teha ei osanud (käest kinni hoidvad tüdrukud näiteks). Mul on lapsepõlvest meeles terve rida sedasorti igatsusi, mida ma siis ilma vanemate abita teostada ei saanud. Aga nüüd oma laste kõrvalt saan. Praegu oli põhjust rõõmustada, et poja lumehelbed on ilusamad ja keerukamad kui möödunud talvel. Nagu ma rõõmustan ka selle üle, et ta valib endale selliseid ilmselgelt arendavaid tegevusi (nojah, TV ja arvutiga on meil lood jätkuvalt üsna piiratud - mina neid lapsehoidjana ei kasuta).
Tema vähem praktiliste huvidega õde jälle õppis omal ajal digikella numbrite järgi maailma ajalugu. Et mis juhtus 2002. aastal (kell 20.02). Ja mees pani vahepeal poja geomeetrilistest kujunditest külmkapimagnetitest neid digikella numbreid külmkapile järele tegema. Laps uuris numbri kujusid ja mina sain lapse aktiivsest suhtlemisest mõneks hetkeks köögis rahu.
Meie koolilapsel läheb siiani koolis kõigis ainetes väga hästi – vaatamata sellele, et tema alusharidus jäi lugema-arvutamaõpetamise poolest üldse saamata. Meie lasteaed on mängimise ja sõpradega suhtlemise koht. Tütrel ei paistnud lugemise vastu ka erilist huvi olevat (kui nt vanavanemad püüdsid õpetada). Nagu Steiner väidab, on intellektuaalsete asjade aeg käes siis, kui lapse hambad on vahetunud (enne on keha jõudude aeg, kuhu ei maksa vahele segada). Ja nii see on meie tütrega ka läinud. Äkki tekkis kõige vastu huvi ja kõik hakkas ludinal minema – tõele au andes küll veidi enne esimesse klassi jõudmist.
Nii et häda pole mitte alusharidusest ilma jäämises, vaid selles, et vanemad ei oska töötustressi või vähese rahaga toime tulla. Õnnetu vanem pole lapsele suurem asi kaaslane. Ja sõpru ei asenda ka miski, selles ma olen Hannes Rummiga päri. Neid on meie lastel vaja olnud juba neljaselt (aga enne ka mitte).
See on teine teema, et Eestis on kümneid tuhandeid lapsi, kellel pole korralikku toitu. Ja see on ka tõeline probleem, millega eriti keegi ei tegele. Nagu ka vanemate stress võib lapse arengule tõsiseks takistuseks saada. Ja selliseid vanemaid on ka suure sissetulekuga inimeste seas väga palju. Aga sellest me ei taha hoopiski midagi teada.
Las elu olla lill.
TJT
esmaspäev, 27. september 2010
Väiksed asjad
Vahel mult küsitakse, et mida ma päevad läbi teen. Kui suurem laps on koolis ja väiksem pooled pikad päevad lasteaias. Siis ma teen oma asju. Mis üllatavalt sageli on pereasjad nagu suurem poeskäimine või koristamine. Need on meie peres minu asjad.
Ja ega ma muidu ka midagi erilist ja kõneväärset ei teegi. Kui väiksem on kodus, teeme koos kodutöid ja ajame sinna kõrvale juttu. Ja kui laps tööteost ära tüdineb ja mängima läheb, teen üksi edasi.
Kui suur laps on kodus, ajan temaga juttu. Talle on vaja suurt tühja tähelepanuruumi, et ta saaks end sisukalt väljendada. Nii möödaminnes kuulamiseks tema suud lahti teha ei pruugi. Ja veel on tal vaja abi keeruliste meisterduste, kasvõi nukuriiete õmblemise juures.
Ja muidu. Mul on lihtsalt hea meel, et mul on võimalust ise süüa teha, ise ahjusid kütta, ise moose keeta. Ise oma lastega koos olla. Ise kuulata nende juttu ja ise vaadata nende tegemisi. Mh ka läbi töötada enda tunded ja mõtted. See on minu arusaam kvaliteetsest elust.
Muidugi võib tegelda ka tähtsate suurte inimeste asjadega ja jätta need väikesed asjad teiste teha või tegemata. Üldse terve elu võib teistele ära kinkida ja pööritada oma meeli vaid selle ümber, mis TV seebikanalitelt tuleb. Aga kust ma siis enam üldse teaks, et see on üldse enam minu elu, mida ma elan?
TJT
Ja ega ma muidu ka midagi erilist ja kõneväärset ei teegi. Kui väiksem on kodus, teeme koos kodutöid ja ajame sinna kõrvale juttu. Ja kui laps tööteost ära tüdineb ja mängima läheb, teen üksi edasi.
Kui suur laps on kodus, ajan temaga juttu. Talle on vaja suurt tühja tähelepanuruumi, et ta saaks end sisukalt väljendada. Nii möödaminnes kuulamiseks tema suud lahti teha ei pruugi. Ja veel on tal vaja abi keeruliste meisterduste, kasvõi nukuriiete õmblemise juures.
Ja muidu. Mul on lihtsalt hea meel, et mul on võimalust ise süüa teha, ise ahjusid kütta, ise moose keeta. Ise oma lastega koos olla. Ise kuulata nende juttu ja ise vaadata nende tegemisi. Mh ka läbi töötada enda tunded ja mõtted. See on minu arusaam kvaliteetsest elust.
Muidugi võib tegelda ka tähtsate suurte inimeste asjadega ja jätta need väikesed asjad teiste teha või tegemata. Üldse terve elu võib teistele ära kinkida ja pööritada oma meeli vaid selle ümber, mis TV seebikanalitelt tuleb. Aga kust ma siis enam üldse teaks, et see on üldse enam minu elu, mida ma elan?
TJT
Muusikast ja spordist
Meie tütreke käib nüüd muusikakoolis viiulit õppimas ja talle meeldib seal väga. Möödunud kevadel vaatasime, et lapsel jääb aega üle. Peaks tal mingit huvitegevust olema. Kuigi raamatulugemine on ka kahtlemata hea viis aega täita, said vist talle sobivad eakohased head raamatud läbi loetud, mõned mitugi korda.
Minu eelistus oli muusika ja mehel spordi vallast. Laps on minu meelest hingelt pigem muusik kui sportlane. Vähemalt ei ilmutanud ta ühegi spordi vastu suuremat huvi, täpsemalt keeldus trennindusest.
Nojah. Ujulates ma olen vahel õudusega kuulanud, kuidas treenerid lastega räägivad. Karjuvad. Ma saan aru küll, et ujulas kajab ja vahemaad on pikad ja laste lärm ja kõik, aga ikkagi on sellist suhtlust kole kuulata. Ma ei tahaks, et mu laps selle suhtumise osaliseks saab (kõigi lastega võiks muidugi kenasti kõnelda, aga eks keegi pea ju noorsportlane ka olema). Kuigi ta tõesti on kehaliselt tugev ja ujub päris hästi. Eks me käime koos ujumas edasi. Laps ise vist ei taha, et teda sunnitaks. Ja me vist ei kujuta ette sporti ilma sundimiseta (kui just pole tegemist nt Kristina Šmiguniga, keda väidetavalt pole keegi kunagi pidanud sundima - aga tema intervjuusid kuulates tundub mulle, et ta sunnib end ise hirmsasti takka --- ikka see sund-sund-sund ja enesepiitsutamine - see ei sobi kõigile).
Pealegi on meil spordindusest endal rohkem ettekujutust kui muusikast. Minu jaoks oli see määrav. Ujumas ja uisutamas me ikka käime, aga vat pillimängu õpetajat meist küll ei ole. Samas on koos musitseerimine üks meeliülendavamaid kogemusi, mida mina suudan ette kujutada. Ja sport on üks kole asi juba algklassieas - kui teiste vanemate jutte kuulata. Sunnitakse võistlema ja palju treenima. (Mina tegin lapsena muide sporti ja muusikaga ei tegelnud. Ja seda viimast kahetsen. Ja püüan viga parandada.)
Mees võibla pärast parandab mind, et sport on ka ikka väga tore. Mõneks asjaks on. Kui ise ja mõnuga teha ja nii, et vigastusi ei tule - olen nõus (ja käin vabatahtlikult joogatrennis ja ujumas ja suusatamas ja sõidan rattaga jne).
Õnneks on tänapäeval muusikaõpetajad toredad, vähemalt meie lapsel küll. Sõbralikud õpetajad ja mängulised tunnid. Ja minu süda on rahul, et ikka lapse muusikaanded saavad ka ehk välja areneda. Ja tema hing saab ühe kauni kogemuse võrra rikkamaks.
TJT
Minu eelistus oli muusika ja mehel spordi vallast. Laps on minu meelest hingelt pigem muusik kui sportlane. Vähemalt ei ilmutanud ta ühegi spordi vastu suuremat huvi, täpsemalt keeldus trennindusest.
Nojah. Ujulates ma olen vahel õudusega kuulanud, kuidas treenerid lastega räägivad. Karjuvad. Ma saan aru küll, et ujulas kajab ja vahemaad on pikad ja laste lärm ja kõik, aga ikkagi on sellist suhtlust kole kuulata. Ma ei tahaks, et mu laps selle suhtumise osaliseks saab (kõigi lastega võiks muidugi kenasti kõnelda, aga eks keegi pea ju noorsportlane ka olema). Kuigi ta tõesti on kehaliselt tugev ja ujub päris hästi. Eks me käime koos ujumas edasi. Laps ise vist ei taha, et teda sunnitaks. Ja me vist ei kujuta ette sporti ilma sundimiseta (kui just pole tegemist nt Kristina Šmiguniga, keda väidetavalt pole keegi kunagi pidanud sundima - aga tema intervjuusid kuulates tundub mulle, et ta sunnib end ise hirmsasti takka --- ikka see sund-sund-sund ja enesepiitsutamine - see ei sobi kõigile).
Pealegi on meil spordindusest endal rohkem ettekujutust kui muusikast. Minu jaoks oli see määrav. Ujumas ja uisutamas me ikka käime, aga vat pillimängu õpetajat meist küll ei ole. Samas on koos musitseerimine üks meeliülendavamaid kogemusi, mida mina suudan ette kujutada. Ja sport on üks kole asi juba algklassieas - kui teiste vanemate jutte kuulata. Sunnitakse võistlema ja palju treenima. (Mina tegin lapsena muide sporti ja muusikaga ei tegelnud. Ja seda viimast kahetsen. Ja püüan viga parandada.)
Mees võibla pärast parandab mind, et sport on ka ikka väga tore. Mõneks asjaks on. Kui ise ja mõnuga teha ja nii, et vigastusi ei tule - olen nõus (ja käin vabatahtlikult joogatrennis ja ujumas ja suusatamas ja sõidan rattaga jne).
Õnneks on tänapäeval muusikaõpetajad toredad, vähemalt meie lapsel küll. Sõbralikud õpetajad ja mängulised tunnid. Ja minu süda on rahul, et ikka lapse muusikaanded saavad ka ehk välja areneda. Ja tema hing saab ühe kauni kogemuse võrra rikkamaks.
TJT
Tellimine:
Postitused (Atom)