Lõpuks ometi on meie nooremal lapsel ka jutuisu kätte jõudnud. Ma juba vahepeal mõtlesin, et äkki mõni inimene kohe tõesti ei tahagi raamatuid. Aga see võttis lihtsalt aega ja - nagu õegi puhul - peab õige raamat olema. Meie poja lemmikud on Eno Raua "Pliiatsilugu" ja "Väike autoraamat". Ja mulle meeldivad need mõlemad ka. Sisukad, heas sõnastuses, arusaadava looga ja lapsele mõistetavast (pehmest, hoolivast, turvalisest ning fantaasiarikkast) maailmast. Neid raamatuid teaks mälurikkam lapsevanem juba peast, igatahes ei tohi neid ette lugedes ühegi sõnaga eksida. Ja õnneks on ka sõnastus selline, et ma ei tunne vajadust seda ümberjutustamisega lapsele suupärasemaks teha. Haruldane küll paraku.
Autod on meil nagunii isikustatud olendid, kellega perekonda ja kodu mängitakse. "Väike autoraamat" sobib just neid lugusid täiendama.
Meil on "Väikesest autoraamatust" kasutada 1974. aastal välja antud Rein Tammiku piltidega trükis ja seal on ägedad vanaaegsed autod.
Neil päevil käisime raamatukogus ja poeg valis Heli Illipe-Sootaki "Kiisu raamatu" ja Meelike Saarna "Ärakadunud uni". Esimesel neist on Katrin Ehrlichi pildid, mis mulle meeldisid. Teise raamatu kujundus tundub küll veidi saamatu, groteskne ja hirmus kirju nagu see tükib minu silmale praeguste lasteraamatute tüüpiline häda olema. ("Pille-Riini" uustrükk tegi lausa kurvaks kohe - keda selliste piltidega küll meelitada loodetakse, pealegi kui vanad ja armsad illustratsioonid on ometi ka olemas. Ei tahaks lapsele sellist kätte andagi. Lapsi ei pea ju karistama kunstniku kõhuvaluga. Ja uuemal ajal on ka täitsa andekaid lasteraamatute kunstnikke olemas.)
Mõlemad laenutatud raamatud meeldivad lastele ka. Lihtsad, kodused ja arusaadavad ja mitte liiga nagu päris. Ometi kord ka uuema aja raamatuid, mis vanade klassikutega mõõtu võtavad. Ja midagi, mis meie noorema ka kuulama meelitab.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar