Koosloomise keskus

Indigoaalase blogis oli haarav sissekanne sellest, mida kirjutaja teeks, kui saaks kolm miljardit eurot. Võtsin selle mõtte endasse, et mida mina teeks. Esimene asi oleks võib-olla jah võtta lapsehoidja, kokk ja koristaja, sest selle raha kasutamise kõrvalt mul nende tööde jaoks eriti aega ei oleks. Aga mida edasi? Minu jaoks on valus koht lasteaednike palgad ja lasteaedade olukord, aga kui ma annaks selle raha õpetajate palkadeks, oleks see mõne aja pärast otsas, nagu ka kuus või kaksteist miljardit eurot ja elu ei läheks sellest märkimisväärselt paremaks. Siis mõtlesin, et kui rajaks selliseid lasteaedu, nagu meie lastel. Aga tekkis kahtlus, et need jääksid tühjaks, sest enamik inimesi eelistab selliseid lasteaedu, nagu neil praegu kasutada on – ja kus kahtlemata töötavad pühendunud inimesed ja püüavad anda oma parima. Ja et see sobib enamiku lapsevanemate maailmavaatega paremini.
Siis mõtlesin, et teeksin hoopis koosloomise keskuse. See oleks koht, kus inimesed, kes on unustanud, et nad on põhiolemuselt loojad, saaksid käia seda endale meenutamas. Võtaksid pere kaasa ja elaksid mõne nädala või kuu või aasta selles harmoonilises ja inspireerivas kohas, osaleksid kursustel, õpiksid midagi uut, taastaks oma tervist ja õpiks toetavaid inimsuhteid. Ja panustaks oma oskuste ja annete ja tegevusega keskuse toimimisse ja kasvu.
Selles kohas oleks tore lasteaed ja kool, mis meenutab neid teisi edasijõudnud õppeasutusi nagu Šetinini kool Venes ja mõned sarnased Ameerikas. Ma käiksin koha peal vaatamas, kuidas sellised asutused töötavad ja mis on nende vaimseks vundamendiks. Seni olen ainult lugusid kuulnud.
Toit oleks seal ka väga puhas ja öko, toodud lähedalasuvast ökokülast, mis toimib kogukondliku põhimõtte järgi ja varustab koosloomise keskust kõige vajalikuga.
Natuke ma olen ise sellistes koosloomise keskustes olnud ja see atmosfäär on tekitanud kustumatu igatsuse kunagi ise sellises elada – mõttekaaslaste keskel, vajalikku asja tehes: luues atmosfääri, kus inimesed ärkavad loomingule, üksolemise mõistmisele ja hoolivale koostoimimisele.
Majad oleks tehtud savist ja õlgedest ja puidust. Nii et ka maine atmosfäär oleks hästi mõnus ja inimesed saaks inspiratsiooni enda majade ehitamiseks looduslikest materjalidest. Spetsiaalseid ökoehitamise kursusi oleks seal ka.
Koosloomiskeskus oleks kohtumispaik ka. Nt masu tõttu töötajäänud inimesed saaksid rõõmsas keskkonnas end koguda, välja puhata, areneda ja leida uusi kontakte, kelle kaudu oma koju naastes luua uusi töökohti endale ja teistele.
Põhiosa kolmest miljardist eurost kuluks siis nende inimeste keskuses viibimise doteerimisele, kes seda kõige enam vajavad: lastega töötavad inimesed ja väikeste lastega pered, töötud. Ega neid nii hirmsasti ka doteerida poleks vaja, sest vabatahtliku töö kasutamisel loodaks ühelt poolt sotsiaalseid töökohti ja selles keskuses viibijad panustaks ka millegi maisega, nii et mittetulundusliku üksuse ülevalpidamine ületamatult kallis ka poleks.
Ja mulle endale meeldiks selle kõige juures kõige rohkem see võimalus koos mõttekaaslastega luua midagi tõeliselt suurt, ilusat ja vajalikku. Ma loodan, et see kunagi nii läheb ka. Sest tegelikult ei olegi koosloomise keskuse loomiseks kolme miljardit eurot vaja. Sedasorti loomise juures on piirangud ainult inimeste sees.
Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".
Tipp Ja Täpp