Juhtus nii, et meile toodi üks suur papist kast. Õigupoolest toodi midagi selle sees, ja see suurepärane kast jäi üle. Sile ja sirge, kahju ära visatagi.
Võtsin siis vedelat guašši, pintslid, vee. Panin vanad ajalehed põrandale. Kasti tegin kaheks suurepäraseks papitükiks. Ja lapsed teine teise papitüki serva. Ise pidasin keskel vahti, et väike suurt ei segaks. Said jupi aega maalida. Kuni tüdisid.
Andsin puhtakspestud lapsed issi vastutavale hoiule ja läksin seda värvimist kokku korjama. Vaatasin, et väljavalatud värvi on üle jäänud. Ja jupike papi pinda ka täitsa lage alles. Mu koduperenaise mõistus ütles kohe, et ei saa ju lasta värvi raisku minna, tuleb ikka laiali määrida. See töö lihtsalt tuleb ära teha! Kohe! Võtsin, segasin, mässasin. Väga vinge! 20 minutiga sain täielise abstraktse taiesega hakkama. Peagu nagu Vano Allsalu (ma loodan, et ta seda kunagi ei loe). No võibla ka mitte. Igatahes: väga lahe oli. Värvidega plötserdada.
Veel tahaks kunagi möllata. Aga see on üsna tülikas ja keeruline. Tuleb lapsed sulgeda kuhugi, kust nad ei pääseks pooliku töö peale kõndima. Ja koht ja materjalid ette valmistada. Ja siis jälle kokku korjata.
Kui lahe oleks minna kuhugi, kus selliseid emmesid oodataks. Kus oleks kogu aeg värvid ja paberid valmis, et keegi tuleb ja teeb. Ja põrandale võiks ka natuke ajada. Mitte liiga palju. Veel tahaks midagi voolida. Ja teises toas kellegiga koos midagi mängida.
Ma ei tea, kas kusagil on selline võimalus. Igatahes võiks olla. Koht, kuhu emme saaks oma titadega minna, anda lapsed hoiule ja ise minna naaaaa-tuuu-kee-seeks kõrvaltuppa maalima, voolima, tantsima ja ringmänge mängima. Emmed tahavad ka vahel olla natuke lapsed.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar