Tulin tädi matustelt ja mõtlesin ta elusaatuse üle. Kuidas oli kasvada neil sõja ajal sündinud lastel, kui keskkond oli selline, nagu ta oli ja mitmed asjaolud keerulised. Rääkisin oma tädiga seotud mälestustest sõbraga. Sõber ütles, et kurb, kui laps ei saa armastust, mida ta vajaks (nt selle pärast, et vanemad on eluraskustega nii hõivatud). Hetkeks küll protestisin selle arvamise vastu, aga siis see avas mu silmad. Ma polnud endale tunnistanud selle olukorra kurbust, kuigi tädiga kohtudes just seda tundsin. Mul lihtsalt oli tunne, et seda armastuse saamatajäämise kurbust ei tohi tunda, seda ei tohi olla. Me peame edasi minema ja hakkama saama, järele vaatamata ja mõtlemata, mida me tegelikult tunneme. See oli minu kasvukeskkonnast saadud õpetus ja see tegelikult häirib mind sageli, seni ma ei saanud sellest aru.
Nii ma hakkasin lugema "Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärandit". Algul lugesin seda lapserollist lähtudes, siis hakkasin märkama enda vanemlikke puudusi. See on hea lugemine: toob nähtavale selle, mis tegelikult on. Ma olen senimaale täis kontseptsioone, kuidas vanemlus võiks heal juhul olla, aga tegelikkus on enamasti midagi muud. Kõik tulevased lapsevanemad võiks seda raamatut lugeda ja enda üle järele mõelda. Aga enne lapsi need inimesed muidugi veel ei tea, et neil seda vaja on - ja milleks. Nii me pärandame oma vigaseid mustreid üha edasi ja edasi.
Imelisi taipamisi!
Sarnasel teemal ma olen pikalt kirjutanud siin.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar