Trololoo ja laste kasvatamine

Vaatasin näosaadet (takkajärgi, nagu ikka). Saatejuht Märt Avandi teeb vahel nalja ja puha, aga käitub osalistega halvas mõttes nagu lastega, valusalt lugupidamatult, et mine istu nüüd sinna diivanile ja olge nüüd tasa, mina olen saatejuht (uhh!). Ja märkis ise ka, et küll on ikka raske olla kaheksa lapse isa. See puudutas mind. Tema viis suhelda lugupeetud žürii ja lauljatega meenutas mulle viisi, kuidas Eestis peeti kohaseks lastega suhelda minu lapsepõlves: inimest väärtustamata. 25 aastat tagasi peeti kohaseks olla lapse peale pahane, kui laps midagi kohe ei teinud või millestki küllalt hästi aru ei saanud. Lihtsalt, kui laps eksis. Kahjuks peeti kohaseks ka seda enda meelest õigustatud pahameelt väljendada. Tundsin ära, et minus elab seda suhtumist senimaale: ma olen enda peale kuri, miskit untsu ajan. Ma olen karistuse ära teeninud, kui ei tee küllalt hästi. Nii-öelda normaalne on teha hästi.

Tegelikult ma arvan praegu, et on täiesti normaalne teha mõnda asja kehvasti. Elus ongi kõik asjad normaalsed, kas nad siis parajasti meeldivad või mitte.

Selle pärast, ja ka pannes olulise esikohale ehk lähtudes armastusest, otsustasin eile, et suhtun edaspidi endasse kaastundega. Jah, lasin ebaküdooniad untsu minna ja suhtun endasse kaastundega, et mul seekord nii kehvasti läks. Neid asju, millega ma alla enda lati hakkama saan, on ikka küll ja veel. Ma keskendun armastusele.

Näosaates tabasin ka palju vingumist, et mis mõttetu trololoo laul ja mis mõttetu ma vajan sind, sa vajad mind laul. Ja üldse on ühel laulul üks viga ja teisel teine. Pole küllalt kultuursed valikud tulnud seal loteriis, nagu aru saada. Ma arvan, et las olla erinevat muusikat. Kuigi ma muidu kuulan raadiomuusikat ainult autos, siis näosaates on minu jaoks kõik ühte viisi (kuigi erineval moel) tore ja see just avardab mu maailma, et on ka sellist muusikat. Ja seda tohib ka nautida, nagu nt kohtunik Päevalill on varemates hooaegades välja toonud. Nagu Liina Vahtrik ütles, et talle meeldib mida lollim huumor, seda rohkem. See on minu jaoks väga hea lähtekoht, sest minu lastetoas oli ette nähtud, et naerda tohtis ainult intelligentse huumori peale ja n-ö madalatel teemadel tuli jääda distantsihoidvaks. Kui ma nüüd olen „Heeringat Veenuse õlal" nautinud, siis tunnen, kuidas see mu maailma on kergemaks ja rõõmsamaks teinud. Las olla rõõm kõigil tasanditel ja igal moel.

Näosaatest olen kirjutanud ka aasta tagasi postituses "Näosaate Tanja". Viskasin pilgu peale: üsna sama jutt, mis siin, aga ma ise märkasin, et midagi oli ikka uut ka. Seda märkasin ka, et kui ma mullu rõõmustasin Tanja vahetu rõõmu üle, siis nüüd märkan, et ta on sellega tagasi tõmmanud ja vahepeal rafineeritumat maitset, n-ö peenema rahva kombeid õppinud. Eks see ole märk kohanemisest. Sel aastal ma imetlen tema mahlakat grammatiliselt õiget ilusat eesti keelt - mina ei räägi ühtki võõrkeelt nii hästi. Ja seda, et ta ei ole oma tähtsas ametis uhkeks läinud, ülejäänud noored lauljad, kes selles saates žüriitoolile on sattunud, pole mulle rõõmu teinud (enamasti noor inimene ei tea kuigivõrd ega ole veel suurt osa maailmast läbi tunnetanud, aga ei saa sellest ise aru, mis kõik päriselt olemas on ja kuidas kõik omavahel seotud on ning kukub lihtsalt lahmima, kui kõrge koha peale satub). Mulle tunduvad Tanja ja Vaariku ja Osolini sõnavõtud sisukad, selliste pärast ma seda saadet naudingi, õpin ise ka midagi. Žüriiliikmed näevad üksikasju, mida mina ei oska märgata ja teavad taustu ja tagamaid.

10. detsembril, kui olen oma vaatamisejärjega jõudnud eelviimase saateni, on minu finalistid sellised. Kõigepealt Sepo – tänu talle on mu tuju kõige rohkem tõusnud, ma naudin neid repliike, seda meeleolu, neid esitusi, tema mehelikku energiat, lühidalt: kõike. Teiseks Liina, mulle meeldib, kuidas peagu kõik ta esitused on läbi pikitud huumoriga (ema oli tehtud pigem respektiga, aga saan aru ja mis teha, pealegi oli seal ka ikka väike nali ikka olemas, Sallo on nagunii võrratu, ilma naljata). Mina tahtsin naljasaadet ja nalja mõistab Liina teha just nii, nagu mulle meeldib. Pealegi ta ju laulab ka hästi. Järgmiseks Juss ja Saara. Võluvad noored inimesed, avarad, armsad, armastuserikkad – kui sellised inimesed tüürivad, on meie tulevik õigetes kätes. Juss tantsib ka hästi. Ja Saara on imeilus. Juss on ka muidugi ilus. Mehed said natuke ettepoole ainult selle pärast, et ma naisena naudin mehelikku energiat pisut rohkem. Eks selle pärast mehed publikuhääletustel võidavadki: naised on emotsionaalsemad ja usinamad helistajad. Minul on finaalsaade seni veel vaatamata (jõuab) ja nii jäi ka hääletamata, aga tahtsin oma hääle siia siiski anda. Edu ja armastust meile kõigile!

 

Rõõmsat ja rahulikku päeva!

TJT

Armastus on kõige alus

Suhted toetuvad armastusele – mida rohkem armastust, seda paremad suhted. Tervis toetub armastusele, sest keha isetervendamise võime aktiveerub just armastuse olukorras ja väidetavalt ei saa sellises keskkonnas viirused ja batsillid kanda kinnitada ja levida, keha tugev kaitsevägi saadab nad minema. Ma arvan, et armastus toetab ka küllust – armastusrikkal õnnelikul inimesel on mõndagi kergem teha ja toimetada.

Laste kasvatamisel on ka kõige olulisem armastus ja lapsed on olnud minu jaoks suurepärane võimalus armastama õppida. Lapsed äratavad minus armastuse tunde kõige tugevamini, kuigi loomulikult tunnen armastuse tunnet ka loomakesi jm ilusat vaadates. Tuleb tõdeda, et mu laste-eelsed partnerlussuhted ei olnud kõige armastusrikkamad, sest ma ise ei olnud selle peale tulnud, et võiksin kedagi päriselt armastada. Elu tundus seisnevat milleski muus, nagu keskkond paistis juhatavat. Aga laste kaudu mu ellu tulnud armastus valgub ka muudesse suhetesse ja teistesse valdkondadesse. Võib vabalt juhtuda, et ma ühel päeval suudan täiega armastada isegi seda täiesti ebatäiuslikku meest, kellega ma ühe katuse all elan. Ja siis ühel päeval ka seda täiesti ebatäiuslikku iseennast, kes on mul pidevalt jalus teel õnne leidmisele. Või mõnes teises järjekorras. Peaasi, et see armastus kustki ikka tuleks, et keegi selle ärataks ja et me selle armastuse õrna taime eest hella hoolt märkaksime kanda.

Ma panin selle siia kirja, sest praegu räägitakse ümberringi alatasa kõigest muust kui armastusest. Palju räägitakse nendest asjadest, mis toovad nähtavale meis karjuva armastuse puuduse (sel teemal vt postitust Kaastundega, lisan sinna pidevalt uusi artikleid erakooli seaduse muutmise teemal ja sellest, kui erakordselt vajalikku alternatiivset keskkonda erakoolid Eestis pakuvad; ma kogen jõuetuse ja lootusetuse, ilu ja valu tunnet, kui sellise infoga kohtun – ja samas just seal on armastuse vajadus kõige sügavam ja kõige nähtavam).

Üks ajend seda postitust kirja panema oli ka Kersti-Triinu blogis, see armastuse puuduses elav naine seal on mulle hästi tuttav ja lugu ise väga ilus. See lugu meenutas mulle mu esimest armastust, armastust Maaema vastu. Temalt olen alati igas hädas tröösti saanud ja tema õrnast hoolitsusest me kõik üldse elame. (Veel hiljem lisatud. Küllap esimene armastus oli ikka lihane ema, sest pole vist võimalik oma ema mitte armastada, aga see oli teistmoodi suhe toonal, praegu liigub mu suhe lihaste vanematega ka üha enam armastuse poole, sedamööda, kuidas ma ise muutun üha enam võimeliseks armastama. Enda võimelisus armastada on armastavate suhete alus.)

Hiljem lisatud. Teeme olulised asjad kõigepealt. Kõigepealt valime armastuse ja siis lähtume sellest kõike muud tehes. Hoiame ennast armastusega. Kohtleme teisi inimesi nii, nagu me armastaksime neid. Teeme iga tööd ja toimetust armastusega. Loome oma lastele keskkonna, kus nad tunnevad end armastatuna. Teeme seda koos, nii on kergem.

TJT

PRESSITEADE

21.10.2015
Erakoolide lapsevanemad haridusministrile: Erakoolis õppiv laps on riigi jaoks juba praegu kokkuhoid!
Haridusministeeriumis valminud erakooliseaduse §22(2) muutmise eelnõu jõustudes satuks üle 6000 erakoolis õppiva koolilapse keerulisse olukorda ning mitmeid koole ähvardaks sulgemine.
„Kiirustades ja kärpepoliitikat ellu viies on mindud kõige tundlikuma ühiskonna grupi - laste - kallale. Seda ilma korrektsete mõjuanalüüsideta ja erakoole ühendavate katuseorganisatsioonidega läbi rääkimata,“ rääkis erakoolide lapsevanemaid esindav Kalev Roosiväli.
Täna kehtib erakooliseadus, mis kohustab vabariigi valitsust, läbi omavalitsuse, osalema erakoolide tegevuskulude katmises. Haridus- ja teadusministeerium plaanib seadusemuudatusega alates 1.septembrist 2016 sellest kohustusest taganeda ja muuta erakoolide tegevuskulude maksmine kohalikele omavalitsustele vabatahtlikuks. Selle sammuga võetakse turvatunne ära igalt erakoolis õppivalt lapselt ja tema perekonnalt.
„Kui kohalik omavalitsus otsustab tegevuskulusid mitte maksta, toob see kaasa õppemaksu mitmekordse tõusu või kooli sulgemise. Selle sammuga veeretatakse probleemi lahendamise lapsevanemate õlgadele,“ põhjendas Roosiväli.
Juba praegu kulub erakoolis õppiva lapse peale maksumaksja raha tunduvalt vähem kui munitsipaal- või riigikoolis, sest koolihoone ja tugiteenuste kulud kaetakse erakoolis õppemaksust, munitsipaal- ja riigikoolis aga maksumaksja taskust. 2014 aasta andmetel maksab maksumaksjale ühe õpilase õppimine riigikoolis 360 eurot kuus, munitsipaalkoolis 314 eurot kuus ja erakoolis 221 eurot kuus.
Erakoolis õppiv laps ei ole rikaste vanemate laps ja erakooli omanike eesmärk ei ole teenida kasumit. Erakoolid on loodud kodanikualgatuslikus korras, et pakkuda oma lastele koolikeskkonda, mis toetab neile olulisi väärtusi, haridusmeetodeid ja maailmavaadet (religioosseid, eri- ja alternatiivpedagoogilisi jne). Selle nimel on need pered valmis keskmiselt 90 eurot kuus õppemaksuks kokku hoidma, kuid maksete suurenemine käiks üle jõu.
„Seaduse jõustudes on paljud sunnitud vastu tahtmist kooli vahetama. Munitsipaalkoolides ei pakuta näiteks kristliku või Waldorf suunitlusega õpet. Erakoolide sulgemine piirab lapsevanemate põhiseadusest tulenevat õigust omada oma lapse hariduse osas valikuõigust. Haridusministeeriumis on Exceli tabelis kerge tõsta laps ühest tabelist teise ehk ühest koolist teise, tegelikus elus tähendab see psühholoogilist traumat lapsele ja tema perekonnale. Maksumaksja rahast eraldatud haridustoetus peaks käima iga lapsega kaasas, olenemata sellest, millises koolis ta õpib,“ lisab Roccal al Mare kooli lapsevanem Katrin Tibar.
„ Jutud sellest, et erakoolide omanikud teenivad endale kasumit, on vale. Näiteks Rocca al Mare Kool tegutses esimesed 12 aastat kahjumiga ning edasi oleme kogu raha suunanud kooli arendustegevusse. Me oleme koheselt valmis Rocca al Mare kooli vormistama ümber mittetulundusühinguks,“ räägib Rocca al Mare kooli nõukogu esimees Hannes Tamjärv.
Eestis on tänase seisuga 48 kooli, millest 42 on SA-d ja MTÜ-d ja 6 on äriühingud.
„Poliitikud tähtsustavad regionaalarengut ning kodanikualgatust ja selle vajalikkust ühiskonnas, samas pärsib plaanitav seadusemuudatus mõlemat. Just erakoolid on olnud Eesti haridussüsteemi innovaatorid – tuues haridusellu nii e-kooli, kujundliku (kirjeldava) hindamise, integreeritud õppe, arenguvestlused jm.“ lisab Tamjärv.
Lisainformatsioon:
www.avalikultharidusest.ee

https://www.facebook.com/avalikultharidusest?skip_nax_wizard=true

Hannes Tamjärv, Rocca al Mare kooli nõukogu esimees, e-mail: hannes.tamjarv@ramkool.edu.ee
Kalev Roosiväli, kodunikualgatuse Avalikult Haridusest eestvedaja, tel: 5016692, e-mail: kalev.roosivali@pindi.ee
Katrin Tibar, kodanikualgatuse Avalikult Haridusest liige ja Roccal al Mare kooli lapsevanem, tel: 5066838, katrin.tibar@gmail.com
Petitsioon:
Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus, Eesti Vabade Waldorfkoolide- ja Lasteaedade Ühendus ning Eesti Kristlike Erakoolide Liit on koostanud ka petitsiooni, mille eesmärk on nõuda, et riik toetaks võrdselt kõigi Eesti laste haridust.
Petitsioon asub: http://petitsioon.ee/riik-‐peab-‐suhtuma-‐laste-‐haridusse-‐vordselt#btn-‐more


Hiljem lisatud. Erakoolide teemal siin blogis: Kaastundega ja seal on veel viiteid teistele kirjutistele. TJT

Noorusest ja maal elamisest

Mul on üks unistus olnud lapsest saati: minna maale elama. Vanuse edenes on senine idealiseeritud kujutelm asendunud reaalsemaga ja igas vanusejärgus on olnud põhjust, miks seda mitte teha. Praegu on põhjus linnas elada laste arengutingimused. Maal on hea elada kuni 10-aastaste lastega – saavad paljajalu murul joosta ja peenralt porgandit võtta, eks ole. Hiljem, kui tahaks neile pakkuda mentaalseks ja intellektuaalseks arenguks parimat keskkonda, siis seda maal napib.

Äsja kolis keskkooli pärast linna mu tuttava noor sugulane, kes arvas, et seal maal tal polnuks mingeid võimalusi, nad kõik ainult joovad ja tapavad seal niisama rumalusi tehes aega. Kes vähegi saab ja suudab, peab ära minema, et oma eluga kuhugi jõuda. Ja ma ei pea sellega sugugi silmas, et maakoolide õpetajad oleks kehvemad või noored ise kuidagi vähem võimekad. Usun, et õpetajad võivad paremadki olla, ehk on nad puhanumad ja vähem stressis, sest maaõhk ja vaikus on ju igapäevaselt tasuta käes. Usun, et maakoolid võivad olla väga head, kuid probleem on selles, mis saab pärast koolitundide lõppu. Midagi mõistlikku polevat teha, isegi kui mingeid huviüritusi korraldatakse, on ligipääs neile piiratud (pean silmas väikelinnast väiksemaid kohti, kus asutakse hajali). Kas nii läheb suur hulk noort potentsiaali lihtsalt vett vedama? Kui järele mõelda, siis on muidugi ka linnas hulk võimalusi lihtsalt hukka minna. Siin on kõiki võimalusi rohkem. (Nii-nii, kas see on minu viis vanaks jääda, kui tundub, et küll on noortel tänapäeval palju häid võimalusi hukka minna...)

Igal juhul on tore, kui neil maanoortel on kuhugi minna, linnas mõni sugulane, kelle juures peavarju saab ja tasapisi iseseisvat elu õppida. Enamik kümnenda klassi noori ei tule veel iseseisva majandamisega toime. 

Võimalik, et mu unistus maale elama minna jääbki unistuseks, sest ma olen linnas juba harjunud ja leppinud. Sama tundub paika pidavat ka mu laste kohta. Tütar oli lapsena maal tohutult õnnelik ja arvas, et me võikski maal elada (pojal pole iial selliseid mõtteid olnud). Enam ma pole ammu ka tütre suust sellist juttu kuulnud. Nüüd on maal peamiselt igav ja kui mina lähengi, on vaja iga hinna eest linna jääda, et sõpradega kokku saada. Ega tal pole niigi palju maal toimetuleku võimet kui minul (lapsena elasin suviti üsna pidevalt maal ja noorena liikusin looduses palju ringi). Nii me maast võõrdume, nii meid võõrutatakse.

TJT

Kaastundega

Ühel päeval ma mõtlesin, et hea et mul enam väikseid lapsi pole. Maailm tundub suur ja ebaturvaline. Lastekaitseseadus. Sundvaksineerimise jutud. Erakoolide pearahata jätmine. Ümbritsev keskkond läheb ahtamaks ja valikuvõimalused vähenevad.

Kuigi meie lapsed käivad riigikoolides, oleks erakoolide pearahata jätmine Eestile tervikuna tohutu kaotus. Erakoolid hoiavad hariduses ikkagi mingit õhuvõimalust. Ja erakoolides ei käi enamasti mitte rikkurite lapsed, vaid tavaliste perede lapsed ja neile vanematele on koolimaks niigi pingutav tasuda, seda tõsta ei ole mõeldav, pered pole sellega arvestanud ja kui osa läheb riigikoolidesse, läheb koolidel rahaliselt veelgi raskemaks. Moraalsest toest rääkimata.

Tegelikult see ei loe, et meie lapsed on juba suured. Rahva ja inimkonna osana oleme üks ja jagame selle kannatusi nii ehk naa. Ja inimesed meie seast on selle olukorra loonud. Ju vist meie ise. Ohkama võtab.

Hiljem lisatud. Siin saab anda allkirja erakoolide toetuseks ja siin on lisalugemist Postimehest (sama viitega petitsioonile).

Veel hiljem lisatud. Üks blogipostitus ja teine vaatenurk samal teemal Eve Lauri blogist.

23. oktoobril lisatud. Birk Rohelend kirjutab üksikasjalikumalt lahti erakoolide rahastamisega seotu.

27. oktoobril lisatud.  Virgi Ojap kirjutab eesti koolidest Viljandi waldorfkooli näitel. Kopeerin selle teksti siia, sest ma pole täpselt aru saanud, mis asjaoludel saab Postimeest võrgust lugeda ja millal on selleks parooli vaja.

Virgi Ojap: erakool – kas eralõbu või põhiseaduslik õigus 3

26. oktoober 2015 20:13

Virgi Ojap

Klass Foto: Scanpix

Viljandi Vaba Waldorfkooli lapsevanem Virgi Ojap räägib oma arvamusloos era- ja riigikoolide plussidest ning miinustest.

Selja taha on jäänud Eesti esimese koolitulistamise aasta. Põhijäreldus, mis traagilisest sündmusest kõlama jäi – nii see pidi varem või hiljem juhtuma, oleme astunud tsiviliseeritud riikide perre. Tegeldud on õiguslikust mõtlemisparadigmast tulenevate järeldustega - kuidas koole edaspidi paremini turvata kaitsevahendite kasutuselevõtu ja pedagoogide õiguste laiendamise kaudu, kultuurilis-pedagoogilist analüüsi ja arutelu vajadusest kooliõppes ja - korralduses sisuliselt midagi oluliselt muuta, järgnenud ei ole.
Mis toimub koolis?
Pean tunnistama, et ma ei tea, mis toimub praegu n-ö tavakoolides, sest meie pere 4 last on omandanud põhihariduse waldorfkoolis, aga ma tean, et…

…viimaste aastate jooksul on Viljandi Vaba Waldorfkooli lõpuklassidesse õppima asunud õpilastest umbes veerand klassi lastest toredad, põhiliselt headele hinnetele õppivad tüdrukud, kellel ei ole mingeid õpiraskusi ega erivajadusi. Viimased ei ole loomulikult koolivahetuse kohustuslikeks eeldusteks, ent on ka tõsiasi, et lõpuklassides ei vaheta keegi kooli olulise põhjuseta, seda enam tasuta munitsipaalkooli tasulise erakooli vastu.
…Tallinna piirkonna lapsevanemad on tõsises mures eliitgümnaasiumide õpilaste seas koolistressi ja -pinge abivahendina laialt levinud narkootiliste ainete tarvitamise pärast.
….nõustamiskomisjonide abi vajavad koolipinge tõttu juba algklasside lapsed.
… 2014. aasta E. Vilde nimelise kirjanduspreemia laureaat , Elo-Maria Roots, raamatu «Vaimude jaam» autor, keda pärjati kiituskirjaga «Eesti Kirjanik 2014», süütas selle puhuks korraldatud aktusel põlema oma põhikooli lõputunnistuse.

«Te ei tea, mis toimub tavakoolis! Seal ei kuule keegi mitte kedagi , seal ei kuula keegi mitte kedagi, seal ei toimu mitte midagi. Seal on ainult töövihikute täitmine ja õpikud,» ütles noor neiu, pärast proovipäeva waldorfkoolis.
Võib esitada esmapilgul liialdusena näiva küsimuse, kas vastumeelselt koolis käival lapsel ja lapstööjõul kolmanda maailma riikides ongi väga suurt erinevust? Lapstööjõudu defineeritakse teatavasti, kui alla 15- aastaste tööhõive, mis võib pärssida nende kehalist, sotsiaalset ja vaimset arengut. Aga kui õpilane hakkab koolipinge tõttu tarvitama narkootikume, vajama psühholoogide - psühhiaatrite abi, kõrgharidusega kultuurne noor neiu peab vajalikuks panna põlema põhikooli lõputunnistus, siis tuleb tõsiselt mõtelda, millega ja kus me tegelikult liialdame.
Keegi ei sünni koolitulistajaks. Jada kohustus- apaatia- agressioon on sama seaduspärane protsess nagu gravitatsioon või muu füüsikaline tõsiasi, ainult agressioon erinevalt gravitatsioonist võib pöörduda nii sisse- kui väljapoole, nii iseenda kui ümbritseva vastu.
Eelnevast ei tule aru saada, kui kõige kohusetundega seotu üle parda heitmist, aga noore inimese ainsa õpimotivatsioonina on sellel destruktiivsed tagajärjed.
Sokratese ajast on teada, et tõelise õppimise aluseks on sisuline huvi ehk sümpaatiast lähtuv hingehoiak, mitte eduka õpilase kuvandi säilitamise soov, hirm tagajärgede ees või muu välisest staatusest ja antipaatiast lähtuv hingehoiak. Koolirõõmu nappus Eestis on tõsine ja kaugele ulatuvate tagajärgedega nähtus.
Kool - kultuuri või õigusasutus?
Aastaid tagasi pani oma ameti maha staažikas pedagoog, kelle märkus õpilasele mobiiltelefon tunni ajal ära panna või õpetaja kätte anda, tõi kaasa lapsevanema ähvarduse asjale õiguslik käik anda - lapse omandi -ja valdusõigust isiklikule varale ei tohi õpetaja rikkuda ja kui laps ei takista tunni läbi viimist, siis ei ole alust õpilasele märkuste tegemiseks.
Kool on aina enam muutunud õiguslikuks institutsiooniks, kus õpilasel on võimalus kindlaks määratud ajal teha tehing teadmiste «omandamiseks» . Lapsevanemad ärkavad siis, kui selgub, et on vähe omandatud ja ei saa sinna või teise kooli sisse. Kedagi vägisi omanikuks ka teha ei tohi.
Sarnaselt õigussfääri kuuluvate kinnispidamisasutustega, kus Euroopa Liidu tasemel tegeletakse arvestatavas mahus menetlustega, mille sisuks on ikka ja jälle teemad, kas vangikong on inimväärselt suur, kas on tagatud vangi liikumisvabadus, suhtlemisõigus lähedastega jmt, reguleerivad ka koolid aina detailsemalt õpilaste ja õpetajate õigusi ning kohustusi.
Kooli peamine ülesanne on anda lastele põhiväärtusi loovad kultuurikogemused, oskused, teadmised. Koolist, kui kultuurisfääri kuuluvast institutsioonist peab lähtuma kogu õiguslik regulatsioon. Me ei pea normaalseks, kui vajame pärast kontserdikülastust psühhiaatrilist abi. Niivõrd kui meil kehtib koolikohustus, niivõrd peab ka kool olema iga lapse jaoks väärikas kultuuritempel, kuhu ta rõõmuga siseneb.
Meie haridusaruteludes rõhutatakse põhikooli elukoha lähedust, laste arvu klassis, hariduse kättesaadavust. Kindlasti ei ole see tähtsusetu, aga piltlikult öeldes sõidetakse Pärti kuulama ka Riiga või Helsingisse. Küsimus on vanema jaoks sisuline – milline on see kool, kui kultuuriasutus.
Haridusminister käsitleb erakoole omakorda üheselt kui ettevõtluse vormi, eristamata mittetulunduslikel alustel tegutsevaid erakoole, kuhu vanemad panustavad olulisel määral oma aega, raha ja esemelisi väärtusi vastutasu saamata.
Aeg ärgata kaasaaega
Kool ei ole enam 19. sajandi külakool, kus katekismuse tundmine, pisut rehkendamist ja kirjaoskust, tõelise ühtluskooli võimalikuks tegi. Tänapäeva koolid erinevad üksteisest nagu öö ja päev.
Kultuurisfääri osana teeb kool kaasa kultuurielus toimuvat. Nii nagu on olemas massikultuur, filmi- ja muusikatööstus, on ka haridusmonopolil ja ülereguleeritud massharidusel tendents muutuda haridustööstuseks, mille ülalpidamiseks ja tulemuslikkuse saavutamiseks kasutatakse ettevõtlusest pärit juhtimisskeeme ja arendusi. Teadlikumalt või alateadlikumalt, sõltumata jällegi kooli omandivormist, võitlevad lapsevanemad ja paljud pedagoogid «tootmisrakenduste» vastu hariduselus koole individualiseerides.
Koolihariduse religioossus
Põhiseaduse § 12 alusel ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Teemat käsitledes ei saa lähtuda primitiivsest ettekujutust religioossest, kui valges öösärgis Gandalfi habemega vanamehe pilve peal istumisest. Küsimus ei ole ka usundiloo või religioonitunni olemasolus, vaid õppe, kui terviku alusvundamendist.
On lausmaterialismi usku koolid, kus varjatumalt või varjamatult kõik mittemateriaalne on ebaloomulik, ebateaduslik ja seega ala- ja naeruvääristatud. Puudutatud ei ole ainult kitsalt ühe või teise konkreetse konfessiooniga seotud vanemate põhiõigused. Aina rohkem on vanemaid, kes kindlat konfessiooni ei tunnusta, kuid peavad oluliseks väljaspool inimest eksisteeriva teadvuse, loomisjõu või energia tunnustamist. Heal lapsel palju nimesid.
Kas koolis vaadeldakse taimi, loomi ja inimest kui rakukoosluste konglomeraati või midagi enamat, kas inimkonna üle kahe tuhande aasta vanust ajalugu käsitletakse kui rumalate ebausust vaevatud inimhingede eksirännakut materialistliku teadusmaailma tõeväravateni- see on kujuneva isiksuse jaoks määrav. Kui sinna tõeväravate taha tuleb paigutada väga suur enamus maailma, sealhulgas Eesti kultuuri ja teaduse alussamastest – alates Platonist kuni J. W. Goethe, L. Tolstoi, E. Enno, A. Pärdini välja, siis on vastuolu õpetusse sisse kirjutatud.
Rumalusest tulenev lugupidamatus kaasneb sellise haridusparadigmaga paratamatult ja et selle vilju kogeme me juba täna, võib lugeda näiteks J.-E. Tulve pöördumisest 28.08 kultuurilehest ( Sirp, «Ahvist inimeseks»).
Tõsine teema on e-usklikud, kes teostavad digipööret koolis. Mida peaks tegema vanemad, kes on teadlikud elektrooniliste abivahendite kaudu ja reaalsete elutegevuste, sealhulgas käekirja vormijõudude läbi õppimise sügavalt erinevatest mõjudest lapse mõtlemis-, tunde- ja tahtejõududele. Nende vanemate olukord ei ole parem, kui materialistide jaoks koolikohustuslikuks muudetaks jälle palvetunnid põlvitamise ja katekismuse pähe õppimisega.
Et kaitsta oma lapsi elektroonilise tehnoloogia liigavarajase kasutamisega kaasnevate tagajärgede eest on Silicon Valley's elektroonika tööstuse juhtivtöötajad valinud oma laste koolitamiseks väga kõrge õppemaksuga waldorfkoolid. Steve Jobs , Chris Anderson ja teised infotehnoloogia maailma rikkurid saavad seda endale lubada. Kuidas saavad teostada vanemad Eestis oma põhiseaduslikku otsustusõigust lapse hariduse üle, kui valla ainsas munitsipaalkoolis toimub õppetöö tahvelarvutite kasutamise kaudu.
Religioosne iseloom elitaarsetel brändi-koolidel. Alati on inimesi, kes vajavad oma identiteedi kindlustamiseks välist märki – kanda õige brändi rõivaid, juua õige brändi veini, panna laps õige brändiga kooli – ka see on usuline suhe, mis tagab inimesele turvatunde nagu paljud religioossed kuuluvusosadused.
Haridusautonoomia vajalikkus
Esimene Eesti Vabariik võttis 12. veebruaril 1925 vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse. See regulatsioon oli omaaegse Euroopa kultuuriajaloos erakordne nähtus, tark ja ettemõtlev poliitiline otsus. Ühelt poolt lõi seadus soodsad võimalused vähemusrahvuste omakultuuri ja hariduselu arengule ja teiselt poolt omas olulist mõju eesti ühiskondliku teadvuse kujundamisele II maailmasõja eelses üha haigemaks muutuvas natsionaalsotsialismi õhkkonnas.
Täna vajame sama tarka ja ettenägelikku regulatsiooni hariduselus. Kogukonnad on loonud ja loovad edaspidigi nende maailmakäsitlusele vastavaid haridusasutusi, kui nende eksistentsi ei tehta riigi poolt võimatuks. Põhiseaduslike õiguste tagamine on riigi ülesanne ja seda ei saa jätta omavalitsuste vaba poliitilise tahte alla.
Eesti riigi kultuuripoliitika põhialuste heakskiitmise otsuses 1998. aastal on riigikogu deklareerinud - Kultuuri riiklikul rahastamisel on prioriteetseks tegevuse sisu, innovaatilisus ja rahvuskultuuriline tähendus, mitte aga tegija kuuluvus ühe või teise omandivormiga seotud kultuuriinstitutsiooni alla. Kultuuri riiklik toetamine ei tohi muutuda takistuseks kultuuriprotsessi uuenemisele. Kultuuri kande- ja kõlapinna laiendamiseks suurendatakse valitsusväliste organisatsioonide ja era- ning avalik-õiguslike isikute võimalusi kultuurisuundumuste kujundamisel.
Hariduselu arengut kultuurielu osana peab edendama samadest lähtealustest.

TJT