Lasteaialapsele lühem töönädal!

Rääkisime ühe emaga lasteaialaste töönädalast. Leidsime, et kui laps saab mõne päeva vahel kodus olla, on ta palju tervem. Kolmapäeval kodus olles on lapsel kaks kahepäevast töönädalat ja vahepeal kodus kollektiivi stressist puhates on tal palju kergem end maandada ja rahus hoida, mistõttu haigust lihtsalt ei tule. Omalt poolt veel lisaksin, et kui laps on kodus rahulikus keskkonnas ja tegeleb millegagi süvenenult, on see teine pluss tema arengule. Ei peagi kogu aeg laulma või raamatutarkusi õppima, ka tihe kontakt oma vanemaga on hea arengukeskkond, nt emaga koos toa koristamine ja söögi tegemine on suurepärane viis maailma terviklikku toimimist tunnetada ja eluks vajalikke oskusi harjutada. See võikski olla normaalne olukord. Vanas eesti külas ei pandud alla seitsmeaastasi mingi koormuse alla (väike kodutööde abi ainult). Las ikka kõigepealt harjub eluga ja kogub rammu. Meil oleks vaja mõista ja teadvustada, et lasteaias käimine pole lapsele mingi lebo. See on selles vanuses tõsine töö.

Kuidas lapsele lühemat (hõrdamat) lasteaia- e töönädalat päriselus normaalseks saada? Lasteaialapse emale ja isale kolme-neljapäevane töönädal tundub üsna suure muutusena ühiskondlikus elus (Hollandis vist seaduse järgi juba nii ongi). Tööandjad ei taha ju enamasti kuuldagi, et laste emad oleks päeva või paar nädalast kodus, sest töö tahab tegemist ja kõigil oleks esialgu tülikas, kui mõnel päeval ei saakski kohe töötajaga asju ajada, mõni tööasi jääks sellest lohisema (meil on ettekujutus, et kõike peab saama kohe ja see teeb ka stressi; tegelikult võtavad maised asjad aega ja küps inimene arvestab sellega algusest peale).  Tegelikult sellega harjuks nagu ka suitsetajad on praeguseks harjunud, et suitsu teha paljudes kohtades ei tohi. Kui me kollektiivselt nii otsustame, siis tähendaks see kõigest muutusi arusaamades ja töökorralduses. (Mh tuleks mõnel alal rohkem töötajaid palgata, tänu millele saaks rohkemad väikeste laste emad osa-ajaga tööd ja see aitaks paljusid peresid.) Aga ei midagi ületamatut.

Võib ju küsida, et mis see riigi asi on või mis see võõra lapse arenguvõimalus ikka tööandjasse puutub. Riigi asi on see vägagi. Terve ja hea arengukeskkonnaga laps on tulevane terve oma andeid tundev ja rakendav kodanik. See tuleb palju odavam ja edukam, kui olla kehva tervisega viriseva kodanikkonnaga riik. Kodanike kehv tervis läheb riigile ikka väga palju maksma. Arendamata annetest rääkimata.

Võib-olla ei saa usin tööandja arugi, mis mõte sel oleks. Et millise vahe see väikese lapse jaoks teeb, sest usinatel töötajatel pole alati aega ka oma lastega sügavas ühenduses olla ja nende vajadusi tunnetada). Ja kust see teadmine peaks tulema? Kas nende oma naised peaks sellest neile rääkima? Või nende naisalluvad, kes on oma laste sagedase haigestumisega hädas? Või pere- ja lastearstid? (No viimase peale ei saa küll loota – tervete laste emad ju oma lastega perearstil ei käi, sest pole vaja. Arstid näevad ikka ainult haigeid lapsi.) Selge, et hirmus on minna oma tööandja juurde ja öelda, et meie laps oleks tervem, kui ma saaksin ühe päeva nädalas kodus olla. Selle pärast seda ei tehtagi. Ühekaupa on hirmus ja ohtlik.

Kust see teadvustamine peaks tulema? Tuttav pakkus, et kui oleks mingi naistepartei. Mulle tundub, et ka naised ise ei usaldaks seda naisteparteid. Ka naised ise ei taha sageli naiste poolt hääletada, sest naine poliitikas pole ikka õige naine, vaid mingi feminist või muu kahtlane. Poliitikas olemine pole naiselik, olgu kostüümid ja käekott milline tahes. Meil on alateadlik hirm, et mehelikuks peetud rollis nagu poliitikas kaotab naine sideme oma naiseliku tarkusega. Meis on uskumus, et õige poliitik on ikka mees. Nii, kust see olukord siis muutuda saaks?

Kuidas saaks olla parem?

Hetk hiljem lisatud. Ja emadel oleks ka seda iganädalast lisapuhkepäeva vaja. Praegu paljud emad salamisi rõõmustavad, kui neil on lapse kergema haiguse näol sobiv ettekääne tööle mitte minemiseks. (No ega me ju mingi väikse palaviku pärast ei muretse, tavaline viirus ei ohusta last laiemalt.) Et saab ise ka veidi rahus kodus olla ja kasvõi kuhjunud kodutöid teha. Palgatööl ja kodus rakkes olevad emad on meil ka sageli liiga väsinud. Naistel saab ka jõud otsa, kui pole võimalust end taastada. See teeb meele kibedaks. Murrab tiivad. Kuidas see olukord saaks olla palju parem?

TJT

Sõjamäng

„Võta see lusikatäis köhasiirupit, see tapab kõik pisikud kurgus ära!”

„Aga sulle ei meeldi ju sõda?”

Nojah. Sõjamäng on praegu meie poja põhiteema. Nutiseadmetes muidugi. Selline sund ja kohustus siis minul vastukaaluks rahu harjutada. Kuigi vahel ma ärritun nende sõjamängujuttude peale tõesti. Vaja veel rohkem harjutada.

TJT

Digifoto koolis

Juba kolmat korda sel sügisel on meil sama häda majas: kool tahab, et laps teeks looduses digipilte ja sellega seoses on ka väike õppeülesanne. Kellegi jaoks võib see ju toregi olla, et põnev pildistada vms Meie jaoks on häda kahekordne: meil pole selleks sobivat aparaati ja me ei taha ka, et looduseskäik kujuneks läbi augu vahtimiseks.

Sobiv aparaat oleks väike fotoaparaat. Sellist pole. Tütrel on küll pilti tegev nutikas, aga selle kaasaskandmisega looduses on oma häda. See piirab olemise vabadust. Minu jaoks on ok, kui laps peaks nt aprillis kõige riietega ojja kukkuma. Seda on juhtunud, laps oskas tollal juba piisavalt ujuda, et veest ise välja saada ja kõik oli korras. Isegi vanaema auto oli lähedal metsa servas, nii et sai ruttu minema ja sooja-kuiva kohta. Ainult mantli taskus olnud telefoni ei õnnestunud päästa. Seepeale  me pigem ei annaks neile kalleid seadmeid loodusse kaasa, sest sellega võib midagi juhtuda. Mul on ka midagi juhtunud, looduses lihtsalt juhtubki. Kui kogu aeg ei keskendu hoolas olemisele – nii kaoks ju ka looduses käimise mõte.

Ja teiseks piirab elektroonika kasutamine olulisel määral inimese loodustunnetust. Kui see tehnika juba kaasas on, kui ta on lausa kooliülesandeks tehtud, siis lihtsam on olla ühenduses tehnika kui looduse energiatega. See viimane hakkab eesti lastel juba puudeks kujunema. Ja me teeme näo, et kõik ongi hästi. Vähemalt on laps metsa saadud ja tal on seal midagi teha – vahtida elektroonikat. Nii on temast ehk õpetajale vähem tüli. Ei vingu, ei kao ära, ei roni puu otsa, ehk ei kuku isegi ojja (saan aru, et eriti see viimane oleks kooli väljasõidul tülikas ja õpetaja püüab sellist olukorda iga hinna eest vältida).

Ma saan ju aru küll, et ka lihtsalt tavalise klassiga loodusse minnes see laps seal loodust nii väga ei tunneta midagi, ümber on kolmkümmend klassikaaslast, kes tõmbavad tähelepanu endale. Ja ma ilmselt peaks olema tänulik, et nad ikka looduses käivad, kasvõi korra aastaski. Ja ma ise olen ka ju lubanud lastel maal käies rohkem elektroonikamänge mängida (ja rohima üldse ei sunni). Aga see tehnikaorientatsioon on siiski üle minu mõistuse. Meie lastel on sellega häda (et pole sobivat aparaati) ja siis ka minul. Mulle meeldiks, kui nad seal jooksumänge mängiksid (meie  lastele meeldiks, kuigi saan aru, et see oleks harjumatu ja vastumeelt paljudele vähese liikuvusega lastele) või looduseasjadega mängiksid (milles taaskord paljud tehnikaga harjunud lapsed lihtsalt aru ei saaks). Kuidagi on tekkinud olukord, justkui oleks meie oma holistiliseks pürgiva kasvatusega kuskil vea teinud, sest ei saa ju olla, et terve rügement kõnnib valet jalga ja ainult mina õiget.

TJT

RBI – põnevat lugemist algklassilastele

Lõpuks ometi leidus üks raamat ka meie vähese lugemishuviga pojale. RBI sarja raamatud on põnevikud algklassilastele. Raamatu väiksel leheküljel on tekst suures kirjas, sekka üksjagu pildikesi, nii et lugemine läheb kiirelt ja eduelamused aitavad lugemisharjumuse kujunemisele kaasa.

Raamatute sisuks on seiklused, mida elavad läbi eriliste võimetega eri maadest pärit teismelised, kes lahendavad erilisi ülesandeid. Keegi oskab lindude ja loomade keelt, keegi õpib hetkega inimkeeli, keegi taipab elektroonikast rohkem kui kogu räniorg kokku. Ja siis veel salajased missioonid, kindla silmapupilli kandjale avanevad uksed ja muu imepärane tehnika. Sõnavara on ka poistepärane, paadisõitu tehakse ikka ägedalt slaalomitades jms.

Takkajärgi ma saan aru küll, kuidas see juhtus, et meie teise klassi laps üle südaöö luges – pärast seda, kui mina olin ta enda arvates magama pannud ja ise ka ära magama läinud. Nii põnev oli. See on tõesti esimene raamat, mis talle sedavõrd on meeldinud ja ühtlasi nii lihtsalt on kirjutatud, et ta ise sellest vabatahtlikult läbi närib.

TJT

Suurepärane noorteraamat Helga Nõult

Meie kuuenda klassi õpilasel oli kodulugemiseks üks Helga Nõu noorteraamat: „Pea suu!” või „Tõmba uttu!”. Pealkirjad on kangesti noortepärased, nii ka sisu esimesest reast alates, aga romaan võlus mindki. Vahest ehk rohkemgi kui 12-aastast tütart, kes selle raamatu võlust nii sügavuti aru ei saanud ega kuulu vist ka päris keskmisse sihtrühma. Aga kuulas huviga, mida kõike mina sealt leidsin: värvikaid karaktereid, mis väga täpselt (=väheste sõnadega, mis ju noortekirjanduses nii oluline) edasi on antud; põnevaid sisukäike, miljöökirjeldusi ja vaateid ühe või teise inimrühma ellu. Kusjuures kirjanik ei tee üldistusi, ei sildista. Ta jätab ka lugejale täiesti vabad käed võtta loetut just nii nagu ise tahab (see on täiesti erakordne selle kirjanduse taustal, millega mina olen seni kokku puutunud.)

Ma olin tõesti võlutud, kuidas u 25 a tagasi (e minu teismeeas) kirjutatud romaanid tänini tundusid ajakohased (või siis olen mina liiga lubjakas, et aru saada, mis kõik vahepeal on muutunud). Tütrele meeldis, kuidas kirjanik vaatepunkte vahetas: üks peatükk oli kirjutatud ühe, teine teise tegelase vaatekohalt. See andis sündmustikule hästi loomuliku kulgemise ja samas ma ei mäleta, et oleksin lugenud varem nii pihtaminevaid noormeeste hingeelu kirjeldusi. Ma lausa imetlesin kirjutaja elutarkust ja kõrvaltvaatamise oskust. Ei mingit moraali, jumal tänatud.

Teemad peaksid ka noori huvitama (mina pean sihtrühmaks pigem 14–99-aastaseid): ikka suhted, sekka ka raha, unistamist, seksi ja vägivalda (meeldival viisil serveerituna), halvale teele minekut (narkootikume), samas ka selgeid äratundmisi ja valikute langetamist. Ja iga tegelase valik on delikaatselt põhjendatud ja empaatilisele lugejale arusaadav. Mina sain palju ahaa-elamusi. Just nii see maailm tundubki toimivat. Üllataski vist pigem see, et keegi sellest nii hästi kirjutada oskab.

TJT