Vaikuseminutid

Vaatasime tütrega soisel metsaalusel õitsevaid lumikellukesi. Tütar ütles, et näe, seisavad seal jalgupidi vees, ema pole neile öelnud, et nii pole hea kasvada. Ja siis lisas, et oma ema ükski lill ei ole näinud, kust nad saaksidki teada, et vee sees pole hea kasvukoht. See "oma ema ükski lill ei ole näinud" on reake meie armsast laulust, mida me tütre lapsepõlves sageli laulsime.

Kõndisime ja nautisime ilusat ilma ja algavat kevadet. Ja vaatasime neid looduseasju, mida seal näha oli. Ma rõõmustasin, et me saaame oma 18-aastase tütrega nüüd niimoodi käia ja loodust vaadata. 14-aastane poeg sellises mõttes üldse loodusest ei huvitu, aga kui juhtume koos olema, siis ta ikka talub mu imetlemised ja rõõmustamised viisakalt ära, nagu ikka mõistlikud inimesed oma vanemate veidrusi taluvad. Ma olen eluaeg neile osutanud, et vaata, kui palju rohelise varjundeid siin on või et milline tore samblikumuster kivil, kõver puu.... Ja poeg on rõõmustanud oma lillede käekäigu üle ja jaganud minuga oma tähelepanekuid, muidu ikka tulevane jõrm eesti mees kõigi asjakohaste hoiakutega (selles ühiskonnas toimetulekuks peab mees vähemalt välja näitama, et tal sellised hoiakud on, et mitte olla mingi kahtlane).

Kui mina olin laps, elasin suveti maal vanaema juures ja vanaemal oli kombeks päikesele lauldes kõnelda. Ta kooris kartuleid alati õues ja kui päike juhtus pilve taha minema, hüüdis nt et Päike, ära jäta meid maha! Mina olin materialistliku kasvatusega lapsena selle suhtes umbusklik, aga praegu olen sisimas samasugune. Räägin rohulibledega ka, kui nii tundub. Aga mina räägin ikka vaikselt, enda sees. Liiga friik ei ole julenud olla. Igatahes sellest vanaema kombest sain endale praeguseks enesestmõistetava harjumuse suhestuda ja suhelda kogu loodusega nagu hingega elusolenditega. Mingil kombel ma ikka jagan seda endast väljapoole ka, kuigi argselt. Palju olen lasknud hingetul materialismil oma olemist dikteerida, vähemalt väliselt, ma ka ju liiga kahtlane ei taha näida.

Teise vanaemaga me elasime koos ja temaga me pidasime videvikku. Kui oli liiga hämar, et lugeda enam ei näinud ja lampi ka ei tahtnud veel põlema panna, istusime lihtsalt vaikselt. Vahel vist kõnelesime ka, aga meelde on jäänud just vaikuses istumine ja aknast loojangukuma nautimine. Seda ma teen ka siiamaale. Ja ka see komme on avardunud igas suunas, nagu kõik ikka kasvab, millele me jõu ja tähelepanu anname.

Mu vanemad polnud üldse joogainimesed, aga meil oli kodus joogaraamat. Nõuka ajal ostsid inimesed igaks juhuks igasugu kraami ja raamatuid igatahes pidi korralikus kodus palju olema. Minu vanemad igatahes tunnevad standardeid. Niiisiis oli ka see joogaraamat ja mina kasutasin seda: pikkadel igavatel üksiolemise tundidel tegin raamatu järgi omaette joogaharjutusi ja rõõmustasin oma painduvuse üle (eks varateismelisel ongi ju kondid lahti), et sain ka end niimoodi sõlme keerata, nagu profid raamatu piltidel ja ma tõesti nautisin seda. Naudin siiamaale. Oma keha tunnetada, sirutada, venitada, pingutada on mõnus. Tollest joogaraamatust leidsin ka tasakaalustava hingamise õpetuse ja sain oma esimese teadliku hingamise kogemuse, mis mind elus on palju aidanud.

Nüüd siis käisin vaikuseminutite kursusel ja vaatasin, mida kõike veel oma tähelepanuga teha saab. Tasakaalu leidmise võimalused avardusid veelgi. Ja kui ma enne arvasin, et meie lapsed on selle kõige edasiandmiseks liiga vanad, no ma tõesti ei kujuta ette, et paluksin neil neid harjutusi enda etteütlemise järgi kaasa teha... üks on ikkagi juba täiskasvanu ja teine ikkagi võitlev teismeline, kes kogu täiskasvanute maailma ja arusaamised kahtluse alla paneb, siis neid väikseid asju me ikkagi saame teha ja teeme ka. Me saame koos vaadata ja kuulata. Ojavulinat ja loodusehääli tütrega igatahes küll. Ja pojaga õhtuseid linnahelisid. Kes teab, kunagi ehk teeme ka hingamisharjutusi ja keha tunnetamise harjutusi. Võibla isegi mõttebusside või maaühenduse tunnetamise harjutust või hoolimise kujutlusharjutust. Ja ärme kunagi unusta tänulikkust! Alati on, mille eest tänada ja see võiks olla enesestmõistetav ka meie laste jaoks. Eeskuju nakkab ja oma käitumist saab teadlikult suunata. Mõte sellest, et lapsed oskavad märgata oma ümbrust ja seda, mis nende sees toimub ja vajadusel pausi võtta igatahes tundub mulle väga oluline ja iga viide sellele teeb mulle rõõmu.
Aitäh, Vaikuseminutid!

Tänulikkusest ma olen kirjutanud siin.

TJT